Irina Kablukova: kolmandale katsele

Irina Kablukova Foto: Erakogu

Plaan luua venekeelsetele Eesti elanikele mõeldud telekanal on hakanud tasapisi piirjooni omandama. Muidugi, esialgu pole kanalil veel ei töötajaid ega pealikku, kes oma üksuse vaatajate nimel võitlusse viiks. Pole isegi umbkaudset võimalike saadete ja partnerite nimekirja. See-eest on välja öeldud 2,5 miljoni euro suurune summa, mille riik on valmis eraldama (aga riigieelarvet pole samuti veel heaks kiidetud).

Ühtlasi on kindlaks määratud, et jutt ei käi mitte juba olemasolevate võimaluste arendusest – kasvõi sealsamas ETV2s –, vaid põhimõtteliselt uuest kanalist. Milline see olema saab? Alatised kritikaanid on juba kogu mõtte rasvaselt läbi kriipsutanud, kuulutades, et «Ameerika propagandat» nad vaatama ei hakka. Isegi mitte poole silmaga.

Professionaalid, kes teevad vahet mikrofonil ja mikrolaineahjul, pugesid peitu. Paljud neist on juba varem seda õnne tunda saanud – uskuda, et on olemas siirad kavatsused luua täisväärtuslik venekeelne telekanal, mis ei pea kogu aeg pidama võitlust ellujäämise nimel, vaid kus on võimalik tegeleda loominguga. Nii oli see ETV vene toimetuse aegadel, mil vaatajale pakuti tervet hulka täisverelisi venekeelseid saateid, kus tõstatati ning käsitleti kõige põletavamaid päevaprobleeme. Nii oli see ka vene saadete napiks jäänud õitsenguajal ETV2s, mis oli aprillisündmuste järel kingitud neile venelastele, kelle ajusid oli pesnud ja loputanud Moskva käsi.

Mõlemad projektid tõmbasid otsad kokku. Teleprofessionaalid jooksid laiali, kes kuhu. Oma loomingulise ellujäämise eest tuli igaühel endal hoolt kanda. Praegu mõtlevad nad taas: kas kõngeb kõik seegi kord või äkki – no imesid ikka juhtub – tuleb midagi siiski välja?

Mina kui vaataja, kelle tarvis leiti 2,5 miljonit eurot, jään mõtlikuks. Ühelt poolt on kõik see äärmiselt huvitav. Tahaksin vaadata venekeelseid arutelusaateid oma kodumaa, Eesti elust. Olen püüdnud õppida eesti keelt, kuid nagu paljude jaoks, on teise keele pidev kuulamine mulle väsitav. Teiselt poolt näib mulle miskipärast, et ka seekord kuivab ideede ja fantaasia vool üpris ruttu kiduraks nireks. Ehk kolitakse «Aktuaalne kaamera», mida peaaegu iga päev vaatan, uude kanalisse üle. Siis pole mul vaja enam ka ETV2 sisse lülitada, nii nagu kunagi loobusin ETVst.

Ent aitab kaeblemisest. Kõik see on hea, isegi põnev. Äärmisel juhul, kui ma kunagi, 30 aasta pärast lähen väljateenitud puhkusele, saan kirjutada elu viimase kolumni ETV38 kanali avamise kohta, kus päris kindlasti hakatakse Eesti venekeelse elaniku jaoks häid saateid tegema. Ja seda igavesti.