Õpetaja Martin Saar

FOTO: Erakogu

Õpetajaamet on väärt valik ja seda tuleb ikka ja jälle üle korrata, et koolides «püssirohtu» jätkuks, kirjutab Gustav Adolfi gümnaasiumi keemiaõpetaja Martin Saar.

«Õpetajate töö on rängalt tervistkahjustav.» «Enesetapuks ON paremaid ja mugavamaid viise.» «Noored tulevad kooli ja ... lähevad kiiremini, kui jõuad nende nimesid meelde jätta.»

Nii kommenteerib eestlane kõrge uudisväärtusega nupukesi õpetajaskonna vananemisest. Seis on sant. Seda enam võiks näruse palga ja probleemsete noorte kõrval tähelepanu pöörata ka sellele, mis õpetajatöös positiivset on.

Toon viis peamist põhjust, miks mina noore meesõpetajana igatahes veel kooli tööle jään.

1. Õpetajatöö on tõeline looming
Õpetaja loomevabadust selgitab võrdlus teatritööga, sest näitlejameisterlikkus on pedagoogile oluline töövahend.

Õpetajal kui tunni (ehk interaktiivse näitemängu) esitajal ei ole lavastajat, rekvisiitorit, kostümeerijat, põhimõtteliselt puudub ka autor, inspitsient ja informeeritud kõrvalosatäitjad. Sajad mõjukad «lapskriitikud», kellel kasutada kogu (sotsiaal)meedia, on aga valvel.

Ja veel, näitemäng tuleb küll kirjutada riikliku õppekava ainetel, aga kuuldused ministeeriumi kubjastest ja eksamikeskuse nõudeid sülgavatest draakonitest on pisut liialdatud. Pean seda, kuidas õpetame, olulisemaks kui seda, mida õpetame.

Ma ei tunne ideoloogilist surutist: õpetajalt oodatakse iseseisvat argumenteeritud mõtlemist ja kavatsen seda ära kasutada. Ei ole ühesuguseid aastaid, ühesuguseid klasse: iga hetk on uus, loominguliselt proovile panev. Selline paralleelne sõltumatus ja vastutustunne võlub rohkem kui hirmutab.

2. N+1 võimalust õppida ja areneda
Et jääda loovaks õpetajaks, tuleb pidevalt tööd teha ja vaeva näha. Ehk ongi hea, et stagnante söövad õpilased sööklatoidu alla ja peale. «Kes julgeb õpetada, ei tohi kunagi lõpetada õppimist!» – sümpaatne moto.
Pakkumaks huvitavat ja olulist, peab õpetaja pühendama aega võõrkeelsele kirjandusele ja internetile. On võimalused luua õppematerjale, osaleda konverentsidel ja koolitustel, olümpiaadikomisjonide töös, õppida ülikoolis, kirjutada projekte, tutvuda uute (haridus)tehnoloogiliste võimalustega jpm.

On vähe ameteid, kus on nii mitmekülgsed võimalused enda täiendamiseks ja pidev motivatsioon arenguks. Õpilastega olümpiaadideks valmistumine on ainealase katsumuse suurvorm.

3. Uhke ja väärikas amet
Õpetaja ei teeninda, vaid teenib: see on erilist austust vääriv tegevus. Huumorivõtmesse maandunud «haridustemplis teadmiste ja teaduse teenimisele» lisaks on õpetajal võimalus teenida tulevikku. See tähendab: anda endast kõik, et noored kodanikud väärtustaksid teadmisi ja nende rakendamist, naudiksid mõtlemist, oleksid hoolivad ja osavõtlikud inimesed.

Kerge on langeda kiusatusse ja elada ühes hetkes, kiruda õpetajaameti madalat reputatsiooni ja motiveerida oma valikuid hetketingimustega. Hoopis võluvam on näha oma tegevust ajas, ühineda õpetajate ja juhendajate auväärse reaga.

Niiviisi endast lugu pidades on kergem teenida ka teiste austust. Eestikeelse koolihariduse juurutamine ja edendamine ei ole lillelise minevikuga – aadetel ja võitlusvalmidusel on oma roll ka 21. sajandi hariduses, julgeid otsuseid aga peljatakse.

4. Ma ei ole mõttetu
Usun, et on teisigi, kes kardavad tunda end mõttetu ja tühisena. Õpilaste emotsionaalne tagasiside õnnestumiste järel, tähenduslikud viiped ja naerul näod linnatänaval on õpetaja ameti juurde kuuluv boonus. Nii on vilistlase tere, käepigistus ja jagatud mõtted see tänu, mida mõõta ei ole võimalik – see annab selgelt märku, et koolis veedetud aeg on neile olnud tähenduslik.

Proovige järgmist eksperimenti. Minge linna- või külatänavale, teatrisse või baari ja küsige inimestelt, kas nad oskavad rohkem nimetada enda ringkonnast valitud riigikogulasi või neile olulisi õpetajaid.

Ei, küsimus pole selles, kas olla staarpoliitik või staarpedagoog. Küsimus on selles, kes on saanud vahetuks osaks inimese elust ja tegelikkusest. Kool on mõeldud õpilastele ja nende hüvanguks, kuid – ja seda üldse mitte iroonilises võtmes! – konkreetse, täpse ja tundliku kärnerita rohtub parimgi aed.

On kena küll, et Ergma, Aaviksoo, Lukas jpt on teadusest ja/või õpetamisest siirdunud poliitikasse, kuid oleks võimas, kui toimuks vastupidine liikumine prestiižsetest ametitest kooliõpetajaks.

5. Huvitav kollektiiv
Viimaks, mul on vedanud huvitavate kollektiividega. Vestlused kolleegidega füüsika ainekavast, päevapoliitikast, neljakümnendatest aastatest, reisimisest, õigekeelest, teatrist ja kinost jpm on olnud mõttetihedad ja inspireerivad. Sellel kõigel on oma roll, kui inimene soovib saada paremaks õpetajaks. Niiviisi ei pane mind hommikul vara ärkama ja kooli minema mitte ainult huvitavad ja andekad õpilased, vaid ka hea huumori ja eluterve suhtumisega töökaaslased.

Ühise pere tunne, kogemus ühise «asja» ajamisest kooskõlastatud sihiga on võimas. Õpetajatöö iseloom on selline, mis igasugust lävimist ja suhtlust vaid soosib. Ja nii kujunevad ka kollektiivist välja sõpruskonnad, kes ei pea liigseks kooliväliseltki üht ja teist huvitavat ette võtta.

Sellise nimekirja kõrvale võib tuua loomulikult võrdväärse või mahukamagi mureloetelu kirvega nuditud keemiakursuste arvust, heitlikust hariduspoliitikast, nukralt kehva Kinderstube’ga lastest, naeruväärsest töötasust, ajapuudusest, edukatest ja andekatest gümnaasiumilõpetajatest, kellel õpetajatööks head eeldused ja tõsine huvi, kuid kes lõpuks teevad ratsionaalse valiku konkurentsivõimelise palga kasuks. See on aga juba teine lugu. Tuntud ja paljuesitatud.

Kolme aasta järel õpetajana pean ikka veel sõpradele, tuttavatele ja isegi õpilastele selgitama, miks sellise kummalise valiku tegin. Oli ju võimalusi, «nii palju paremaid». Õpetamise võlude ja tähenduslikkuse tunnetamine varjutab need teised võimalused.

Niiviisi võib tekkida isegi lootus, et aastakümne või paari pärast seda ka laiemalt hinnatakse. Selleks on aga vaja kooli värsket püssirohtu.