Triin Tammert: märkamise ja tegude aeg

Triin Tammert. Foto: Mihkel Maripuu

Seisin enne esimest adventi ühel külmal hommikul Tartu bussijaama ooteplatvormil nr 1 ja ootasin kannatamatult, et mu hetk tagasi kaasa ostetud tee jahtuks sellisele temperatuurile, et ma seda enne bussi saabumist natuke juua saaksin. Ma ei märganud eriti ümberringi toimuvat, kuni tuli üks vanem proua ja istus mu selja taha pingile. Mõni hetk hiljem ta tõusis ning läks ja korjas kokku lähedal maas vedeleva prügi – mõned pabersalvrätikud jms. Ta pani need prügikasti ja naasis oma kohale.

Olin teda vaatama jäänud ja ta tabas mu pilgu. Naeratasin talle, ta vastas samaga. Ütlesin talle, et minu meelest on see ilus, mida ta tegi.

«Nojah, puhtana on ju kenam. Ma ikka teen nii ja vahel mõtlen küll, et inimesed vaatavad, et misasja ta teeb, aga siis ma tuletan endale meelde, et ei tohi mõelda teiste inimeste mõtteid. See on meie kõigi oma armas Tartu,» vastas vanaproua.

Ma nägin ka neid pilke, millega vaatasid seda naist bussijaamas seisvad noored mehed – tõesti sügava «MIDA ta teeb?!?»-jahmatusega. Ehkki ma olen päris kindel, et noorte meeste seljad painduvad tegelikult palju paremini kui armsate vanadaamide omad.

Ma tundsin selle proua vastu sügavat austust tema märkamise ja tegutsemisjulguse eest ning sain sellest väikesest episoodist pooleks Tallinna teekonnaks mõtlemisainet. Kui kõik mõtleksid nii, oleks terve Eesti veel puhtam ja ilusam. Meie elukeskkond parem. Kui me vaid märkaksime sagedamini kitsaskohti ja julgeksime rohkem head teha.

Mina tol hommikul ei märganud, enne kui tema seda tegi. Ma olin (liiga) keskendunud oma teele (ja teise variandina oleksin ilmselt võinud olla tähelepanuga oma nutitelefonis, selle asemel et märgata, mis mu ümber toimub).

Veel üks asi – muidugi olen minagi teinud väikseid heategusid, aga … enamasti meelsamini omaette, poolsalaja. Ehkki see on tegelikult ju absurd, heade tegude tegemist ei peaks häbenema. Olgu siis tegu prügi üles tõstmisega või millega tahes. Julgedes tegutseda ja tehes seda avalikult, on võimalus teisigi inspireerida.

Mind inspireeris ka tema suhtumine – see on meie oma armas Tartu. Seda laiendades – see on meie oma armas Eesti, meie oma armas Euroopa ja meie oma armas planeet Maa. Nii ju ongi.

Samamoodi on kõik sellel planeedil elavad inimesed igaüks natuke nagu meie – oma murede ja rõõmudega, tahtmiste ja saavutustega. Mitte et seda oleks alati väga lihtne tänapäeva maailmas meeles pidada – et kõigil on põhjused, miks nad käituvad just nii, nagu nad käituvad –, aga jõuluaeg on just see aeg, kus seda endale teadlikult meelde tuletada. Rohkem märgata teisi enda ümber, mõista, tunnustada ja võimalusel teha kõigi heaks midagi.