Kalle Pilt: vetoõigus vabakonnale

Kalle Pilt Foto: Erakogu

Vabakonnal peaks olema seadusloomes vetoõigus - mitte niivõrd seadusloome vastu hääletamiseks, kuivõrd mõttetute ning kodanikele kahjulike punktide väljavõtmise saavutamiseks ning seadusandluse kvaliteedi tõstmiseks, kirjutab aktiivne kodanik ja vabakonna liige Kalle Pilt.

Rahva (vabakonna) arvamuste mittearvestamine on muutunud valitsevatele erakondadele tavaliseks. Need, kelle häält pole kuulda võetud, on valitsust võrrelnud kogunisti teerulliga, mis inimeste  arvamustest üle sõidab. Samas deklareerivad valitsuse liikmed, et oleme Eestis  saavutanud kaasamise kõrgeima astme. Näiteks võib tuua sotsiaalminister Helmen Küti sõnad sotsiaalministeeriumis puudega või tervisekahjustusega inimeste sotsiaalse kaitse tagamise ja koostöö leppe allkirjastamise järel: «Allkirjastamisel rõhutasid osapooled üksmeelselt, et leppe koostamise protsess on hea näide kaasamise hea tava järgimisest ja nii võiks koostöö ka jätkuda». Keda siis uskuda? Kas teerull on ainult müüt rahva hulgas?

Juba 2011. aasta lõpus kinnitas Vabariigi Valitsus «Kaasamise hea tava». On tehtud mitmeid kaasamise portaale nagu TOM (Täna Otsustan Mina), mis lõpetas tegevuse ning hetkel toimiv osalusveeb www.osale.ee,  kus on kümneid tuhandeid kirjeid erinevate ideede ja kommentaaridega. Siiski on vabakonna võimalused otsuste tegemisel sõna sekka öelda jäänud seniajani tagasihoidlikuks. Kodanike arvamustele osalusportaalides vastatakse lakooniliselt ning erinevate huvigruppide kaasamine on toimunud pigem fiktiivselt ja valikuliselt.

Näiteks ei kaasatud kooseluseaduse arutellu piisavalt selle vastaseid, arvesse võeti vaid pooldajate arvamused. Tööhõiveseaduse puhul kaasati tõesti erinevad huvigrupid, kuid nende ettepanekuid ignoreeriti. Kuulda võetakse neid vabakonna gruppe, kelle kaasamine on otsuse tegemisel kasulik, ning kes pole valitseva erakonna mõtetega vastuolus. Neil, kes mõtlevad teisiti, on tunduvalt raskem oma sõna sekka öelda. Lisaks tulevad mõningad seadused või seaduste muudatused käsuliini pidi ministritelt kiirkorras täitmiseks ning praktiliselt ei läbigi avaliku konsulteerimise etappi.

Selline lähenemine toob ühiskonda pingeid ning lahkhelisid nii valitsevate võimustruktuuride ja vabakonna vahel kui ka vabakonna sees. Selline valiv kaasamine on saanud võimalikuks seetõttu, et need portaalid on loonud ministeeriumid ise ja on üles ehitatud pigem foorumi kui otsustuskohana. Nendega hoitakse kaasamine kontrolli all ning selles kontekstis omandab  sõna «kaasamine» pigem iroonilise varjundi.

Seadusloome on riigi ja selle kodanike jaoks väga oluline protsess, mis puudutab kõiki riigi territooriumil elavaid isikuid, nii kodanikke kui mittekodanikke. Vabakonna kaasamine on kodanikuühiskonna arengu üheks mõõdupuuks. Paraku toimub hetkel kaasamine vaid informeerimise tasandil ning isegi informatsiooni jagamine on kohati raskendatud bürokraatlike toimingute ning informatsiooni killustatuse tõttu. Informeerimiseks kasutavad ministeeriumid ja Vabariigi Valitsus portaali EIS ehk eelnõude infosüsteemi. See on inforohke portaal, kus on võimalik jälgida kogu seadusandluse käiku - alates väljatöötamise kavatsusest ja lõpetades seaduse väljakuulutamisega presidendi poolt.

Selle portaali põhjal on hea kirjeldada ka seadusloome protsessi Eestis. Hetkel kehtiva korra alusel on seadusloome algatamise esimeseks võimaluseks ministeeriumide poolt sõnastatud väljatöötamise kavatsus. Viimase koostavad ministeeriumide spetsialistid arengukavade, koalitsioonileppe ning Euroopa Liidu seadusaktide alusel. Teiseks võimaluseks seaduse või selle muudatuse algatamiseks on riigikogu liikmete initsiatiiv. Vaatamata sellele, et rahvakogult tuli ettepanek (kokku kogunes 2013. aasta jaanuaris rahvakogu veebilehele enam kui 1300 ettepanekut) võimaldada seaduse või selle muudatuste algatamine ka vabakonna esindajatele, sellist võimalust hetkel Eestis  pole (v.a. kohalikes omavalitsustes).

Rahvakogu töövõiduna võib siiski nimetada «Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse» vastuvõtmist käesoleva aasta aprillis. Selle põhjal saavavad kodanikud teha ettepanekuid kehtiva regulatsiooni muutmiseks või ühiskonnaelu paremaks korraldamiseks (Allikas: Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus). Esimesed 1000 allkirjaga pöördumised on jõudnud riigikokku ning erakondade rahastamise vähendamise alast pöördumist arutatakse parlamendis esialgse kava kohaselt 8. või 9.detsembril.  Sellise kollektiivse pöördumise õiguse andmine erialaliitudele, kodanikeühendustele või teistele kolmanda sektori liikmetele on hea algus vabakonnale sõnaõiguse andmisel. Ootame siis riigikogu esimeste arutelude tulemusi.

Pöördume tagasi eelnõude infosüsteemi EIS juurde ning leiame, et kui väljatöötamise kavatsus on  ministri poolt kinnitatud ja süsteemi sisestatud, siis leiame selle juurest etapi «avalik konsulteerimine».  Just see etapp on õigusakti koostamiseks kokkupandava komisjoni osas määrava tähtsusega, sest siin saavad vabakonna esindajad teha ettepanekuid huvigruppide kaasamiseks arutellu. Kahjuks ei kasuta vabakonna liikmed seda võimalust eriti sageli, sest ei teata EISi võimalusi. Selle kasutamine on suhteliselt keeruline ning informatsiooni hulk EISis märkimisväärselt suur. Samuti ei aduta algatatud seaduste või teiste õigusaktide mõju kodanikule, valdkonnale või ühiskonnale. Reeglina on seaduste ja nende muudatuste väljatöötamise kavatsused   pandud kirja tavakodanikule raskesti  mõistetavas juriidilises keeles.

Lahendusena tuleks leida võimalus, et info õigusaktide koostamisest jõuaks vabakonnani võimalikult seadusloome algusjärgus ning oleks mõistetavalt sõnastatud. Vabakonda esindavad organisatsioonid peaksid looma selleks oma liikmetele arusaadava veebikeskkonna (platvormi), mille kaudu saaks edastada ettepanekuid nii komisjonides kaasatavate vabaühenduste kui ka seaduse sisu osas. Sedalaadi veebikeskkond võiks olla ka kohaks, kus  saaks selgitada ühe või teise seadusakti võimalikke mõjusid ühiskonnale ning tõstatada teemakohaseid arutelusid. Samuti aitaks vabakonna organisatsioonide poolt hallatava veebikeskkonna või digitaalse platvormi loomine võimalikult varakult  kindlaks teha huvigruppe, kes võiks osaleda konkreetse seaduse loome   töörühmas, kes seeläbi tagaksid diskussiooni vabakonna ja riigiametnike vahel.

Kui  seadusakt on töörühmas ette valmistatud ning vastutava ministeeriumi poolt heaks kiidetud, siis saadetakse see kooskõlastusringile – see tähendab, et kõik ministeeriumid peaksid eelnõu kooskõlastama. Just eelnõu kooskõlastamine või kooskõlastamisest äraütlemine on hetkel võtmekoht seadusloomes, millega saab takistada vigaste ja ebatäiuslike seaduste vastuvõtmist. Esmalt tuleb arvestada, et ka ministeeriumide ametnikud on vabakonna liikmed, kes võivad kuuluda elukohajärgselt mõnda asumiseltsi või siis muudesse vabaühendustesse. Seega on ministeeriumide ametnikel endil võimalus anda kodanikuna hinnang eelnõule ning negatiivse eelnõu puhul oma ministeeriumi kooskõlastuse andmisele tuua vastuargumente. Loodetavasti käitub enamik ametnikke heatahtlike kodanikena.

Kuid ainult ametnike heatahtlikkusele ei saa lootma jääda, vabakonna eesmärgiks peaks olema taotleda kooskõlastusõigust oma esindajatele ehk vetoõigust seadusloome. Vetoõigus ei oleks  niivõrd seadusloome vastu hääletamiseks, kuivõrd mõttetute ning kodanikele kahjulike punktide väljavõtmise saavutamiseks ning seadusandluse kvaliteedi tõstmiseks.  Oluline küsimus on:  kes ja millistel tingimustel saaks selle õiguse, et takistada vetopunkti väärkasutamist seadusloomet takistada soovijate poolt? Minnes tagasi väljatöötamise kavatsuse juurde, võiks kooskõlastajateks olla seaduse eelnõu töörühmas osalenud vabaühendused (vanakonna esindajad). Nende kasuks räägib asjaolu, et nad on osalenud aruteludes ja omavad täit ülevaadet nii poolt- kui vastuargumentidest. Vastuargumendiks on kindlasti asjaolu, et töörühmas on kaasatud ainult mõned vabaühenduse esindajad ning nad ei pruugi väljendada kogu ühenduse seisukohta. Seega tuleks lisaks panna vetoõiguse juurde esindatuse nõue ehk näiteks vabaühenduse arvamust peaks toetama vähemalt 1 protsent (nagu on kohalike omavalitsuste puhul) eelmistel valimistel määratud hääleõiguslike kodanike hulgast (ehk praegu 1 protsent 913346-st 2011. aasta riigikogu valimiste hääleõiguslikust kodanikust on 9134 kodanikku).

Mõlemad tingimused vajavad laialdasemat arutelu nii ohtude kui võimaluste osas, kuid vetoõiguse andmine vabakonnale tähistaks kaasamise kõige kõrgemat astet – võimustamist. Kuna hetkel töötatakse välja 2015. aasta riigikogu valimiste platvorme, siis kutsun üles aktiivseid kodanikke hääletama erakonna poolt, kes lubab anda vetoõiguse vabakonna esindajatele. Lisaks soovitan küsida erakondade esindajatelt konkreetseid tegevusi või kavasid vabakonnale vetoõiguse andmise elluviimiseks.

Viimaseks vabakonna kaasamist soodustavaks teguriks võiks olla juba algatatud liikumine «Rahva hääl riigikokku». Selle raames kaalutakse võimalust  muuta mõned saadikukohad nn digitaalseks rahva hääleks, mis saaks hääletada seaduseelnõu poolt või vastu. Kuid kuna selline  muudatus seadusloome protsessis nõuaks põhiseaduse muudatusi, siis tuleb sellist varianti tõsiselt analüüsida ning selle mõjusid kaaluda.

Kui juba põhiseaduse juurde minna, siis tuleks kindlasti läbi mõelda ka riigikogu liikmete tagasikutsumise võimalused neid volitanud hääletajate poolt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et just tulevased riigikogu valimised, mille president 26.novembril välja kuulutas,  on otsustava tähtsusega Eesti riigi arengus. 1. märtsil 2015 selgub, kas kodanikuühiskond areneb edasi. Kas vabakond saab tulevikus eelpooltoodud õigused, mis tasakaalustavad ühiskonda. Kõik sõltub kodanike häältest.

Lisainfot

* Sõna «vabakond» tuli eesti keelde presidendi 2010. aasta sõnavõistluse tulemusena, tähistades mittetulundus- ehk kolmanda sektori kodanikualgatuslikku osa. Vabakonna moodustavad vaba- ehk kodanikuühendused, -liikumised, võrgustikud, seltsid jms  grupid ning aktivistid. (Allikas: www.ngo.ee)

* Lisalugemist kaasamisest siin.  

* Kohalike omavalitsuste korraldamise seaduses on vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikel valla- või linnaelanikel, kuid mitte vähem kui viiel hääleõiguslikul valla- või linnaelanikul  õigus teha kohaliku elu küsimustes valla- või linnavolikogu või -valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks algatusi.