Toomas Jürgenstein: uue peapiiskopi väljakutsed

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Jürgenstein
Toomas Jürgenstein Foto: Erakogu

Uuel peapiiskopil on oma ametis vähemalt kolm väljakutset, kirjutab Hugo Treffneri gümnaasiumi usundiõpetuse õpetaja Toomas Jürgenstein.

Eesti on väike ja enamik religiooniga süvitsi tegelevaid inimesi on ühel või teisel viisil kokku puutunud. Mäletan, see oli tõenäoliselt pisut rohkem kui 15 aastat tagasi, istusin tollel ajal EELK Pärnu-Jakobi koguduse diakoni Urmas Viilma ning veel ühe kaaslasega Helsingi lennujaamas. Olime naasnud Rumeeniast religiooniõpetuse konverentsilt, aeg oli vaene ning lennujaamas söömiseks polnud raha mõistlik kulutada.  Nälg tuligi kallale. Mingil hetkel istus meie juurde soomlane, rääkisime maast-ilmast, muuhulgas soomlase puudega pojast. Lennukile lahkuma asudes pakkus mees meile oma võileivakotti. Sel hetkel toimis tundmatu soomlane meie jaoks Jumala saadikuna. Ei mäletagi täpselt, kes meist repliigi poetas, kuid sisuks oli, et pärast nii vahetut  Jumala abi tunnetamist pole võimalik Temasse mitte uskuda.

17. novembrist on Urmas Viilma valitud (ehkki veel mitte pühitsetud, mistõttu nimetan Urmas Viilmad artiklis tulevaseks peapiiskopiks) EELK peapiiskopiks. Otsustasin juhtida tähelepanu mõnele minu arvates olulisemale väljakutsele, mis tulevast peapiiskoppi ees ootavad.

Mulle näib, et esmalt tõuseb küsimus luterluse tulevikust ja edasisest eksistentsist Eestis. Pärast mõne aasta taguse rahvaloenduse religioosset kuuluvust puudutavate andmete teatavaks tegemist on see väga aktuaalne: luterlaste arv oli 2000. aasta rahvaloenduses toodud 152 000lt langenud 2011. aasta rahvaloenduseks 108 500le. Rahvaloenduse andmetega põhjalikult tegelenud emeriitprofessori Ene-Margit Tiidu sõnul ootab luterlust ees jätkuv kuhtumine: «Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.» (Eesti elanike suhtumine usku rahvaloenduse andmetel, Eesti Kirik 25. september 2013).

Võtmeküsimuseks EELKle on, et luterlus kõnetaks ka nooremat põlvkonda, seda enam, et noorte luterlaste identiteet on vähemalt minu tähelepanekute kohaselt üpris ebakindel. Olen näinud, kuidas mingil eluetapil noortele luterlastele selgeid vastuseid pakkunud fundamentalismist saab pettumus või siis rituaalidesse süvenemine juhib noori hoopis luterlusest välja kirikutesse, kus riituste süsteem on rikkam. Mulle näib, et selle EELK jaoks üliolulise probleemi lahendamiseks on tulevase peapiiskopi stardipositsioon väga hea. Urmas Viilma tunneb noori, ta on töötanud Pärnu-Jaagupi ja Saue gümnaasiumis religiooniõpetuse õpetajana, side noortega on tal ka koolidirektorist abikaasa Egle Viilma kaudu. Küllap tulevane peapiiskop ka teab, et noorte usuline harimine on valdkond, kus pole lihtsaid lahendusi ning muutused nõuavad kümneid aastaid pühendunud tööd.

Teiseks, tulevane peapiiskop on end näidanud aruka majandaja ja juhina, seda nii kirikus kui ka riiklikes struktuurides. Viimase väite all pean silmas tema tööd Halinga vallavolikogu esimehe ja Saue linnavolikogu aseesimehena. Selleski valdkonnas on mitmeid väljakutseid, mis kokkuvõtlikult väljenduvad  vastuolus, et kirikul on palju suuri kulutusi nõudvaid uhkeid hooneid ja ilusaid asju, kuid kirikus töötavad inimesed saavad tavaliselt tublisti alla keskmist palka. Kiriku töötajate sotsiaalsed garantiid on tulevane peapiiskop eesmärgina juba välja öelnud. Ning siia valdkonda käib ka tõeliselt «paunverelik kondiproov» - Narva Aleksandri suurkiriku saagale lahenduse leidmine.

Kolmas, kuid sugugi mitte vähem tähtis väljakutse, on minu jaoks seotud peapiiskopi isikuga. Nagu eelnevalt olen nimetanud, on tulevane peapiiskop näidanud oma hariduslikku, majanduslikku ja ühiskondlikku haaret. Mulle näib, et ta ei ole veel täielikult avanenud vaimse liidrina. Aga selleks on Urmas Viilmal kindlasti olemas potentsiaal ja võimalused.

Peapiiskopi amet on raske vastutus, töö ja koorem. Küllap on seetõttu kohane soovida tulevasele peapiiskopile, et Jumala abi oleks talle niisama endastmõistetavalt lähedal, kui artikli esimeses lõigus kirjeldatud tundmatu soomlane võileivakotiga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles