Marti Aavik: Must reede ja Eesti viga

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits / Postimees

Kas meie rahvusel on midagi viga? Kui mõnes Eesti poes on kampaania ja odavate asjade pärast trügimist, siis leidub ikka neid, kes teatavad, et see trügimine on mingi rahvuslik veidrus. Kusjuures trügijad on nii «kahe miljoni aasta pikkuselt kristallpuhta vereliiniga ürgeestlased» kui ka meie vahvad «sisserändovitšid» ja «sisserändovnad».

Eile oli meil tavaline reede, aga minu hommikune uudiste lugemine algas teadasaamisega, et Suurbritannia kaupluste juures on suurendatud politseivalvet. Ameeriklastel ja brittidel oli eile black friday (must reede). Sellel «mustal päeval» tormavad tõsiusklikud ostlejad poodidesse, et saada osa parimatest pakkumistest. Meie oma nurgas, Kirde-Euroopas (st põhjalas) oleme harjunud, et «head hinnad» ilmuvad poeakendele pärast jõuluaega. Odavaks lähevad meil asjad siis, kui keskmine kredoopia elanik hakkab mõtlema, kuidas jõulupraad ja kõik odavad kingid kinni maksta.

Vaadates järjekorrapilte meilt ja mujalt, meenub ülipikk saba aastast 1988. Saabusid turistid Moskvast, võrgud täis plekkkarpe kirjaga «Jahu» jne – Norma toodang. Üks seltsimeestest (õieti -naistest) surus pool nägu vastu aknaklaasi, et näha, mida defitsiitset seal ometi müüakse. Veel üks eilne uudislugu: venemaalased tunglevad, et osta luksuskaupu (näiteks briljantsõrmuseid Tiffanyst) hinnaga, millega need on sisse ostetud enne rubla kursi langust.

Mis mind tõesti häirib, see on Eesti ja meie inimeste lahmiv halvustamine. Keegi kogeb Lausanne’i järve ääres, Piemontes või mõnes California oaasis esimest korda midagi, ja juba ongi tal selge, et kõigi siinsetega on midagi nihu.

Eesti tegelikkuse osa on see, et igast aastakäigust ei saa võtta rohkem ajateenijaid, kui võetakse, sest kasarmukohti ja noortega tegelejaid rohkemaks pole. Sellegi poolest lubavad kaks endist kaitseväe juhatajat (nüüdset «reformikindralit») endale enam kui poole aastakäigu Eesti noormeeste mõnitamist. Seejuures peaksid nad väga hästi teadma, kui piinlikult ebakompetentne on see valikuprotseduur, mille järgi kaitsevägi Eesti rahvast mastidesse jagab.

Palju ausam oleks öelda, et meil jagubki kasarmukohti ja väljaõpperaha vähestele. Aus oleks öelda ka seda, et ei kaitsevägi ega vastav ministeerium ole sisukalt panustanud sellesse, et tulevaste ajateenijate võimekust kõige paremini mõõta. Näiteks mu kolleeg Priit Pullerits on esitanud oma blogis (suusk.blogspot.com) juba mitu päris vaimukat «pehmo-testi», mis mõõdavad eelkõige seda, kas sa oled Pullerits või mitte.

Mina arvan, et meie rahvusel (kaasa arvatud «sisserändovitšid») pole võrreldes teistega häda mitte midagi.