Kirikutorni pikkune jumalamees

Urmas Viilma Foto: Andrus Peegel

Kui Urmas Viilma sai kolmapäeval Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopiks valitud, tegi üks naiskolleeg talle märkuse: «Ära käi kühmus seljaga!» Peaaegu kirikutorni pikkune, üle meeter üheksakümnene värske ülemvaimulik vabandas, et tal ju nüüd nii raske koorem kanda.

Kohustuste puudust pole 41-aastasel vaimulikul siianigi olnud, mida tema viimaste aastate kodukoguduses, tähendusliku nimega Tallinna Piiskoplikus Toomkoguduses, on talle vahel isegi ette heidetud. Lisaks ambitsioonika nimega koguduse juhtimisele on Viilma kandnud kirikuvalitsuse kantsleri, mitme kooli religiooniõpetaja ja Toomkooli asutaja ülesandeid.

«Väga hea mänedžer,» ütlevad kõik, kes teda iseloomustavad.

«Nägin, et ta on perspektiivikas noormees, haaras lennult. Terane, laia silmaringiga,» meenutas pastor Jaan Jaani, vastse peapiiskopi vaimulik isa. «See on suur au, et olen võinud peapiiskoppi leeritada,» lisas ta väikese pausi järel.

Jaani juures Keila kirikus tegi Viilma enne vaimulikuks õnnistamist prooviaasta ning Jaani viis EELK usuteaduse instituuti lõpetava noormehe 1993. aastal Pärnu-Jaagupisse. Seal sai Viilma järgmise kümne aasta jooksul üle poole sajandi samas tegutsenud Ernst Rosensteini kõrval maakoguduse vaimulikuna korraliku kogemuse. Alles tagastatud kirikumõisas leiti noorele diakonile toake.

Nagu ka tema vaimulik isa, hakkas noor Viilma kohalikus koolis religiooniõpetuse tunde andma. See oli veel aeg, mil taasvabaduse tuules ka kirik oma kõrgajas toimetas. Pärnu-Jaagupis mäletatakse siiani, kuidas kõik keskkoolitüdrukud temasse armunud olid. Ühest Egle-nimelisest Pärnu-Jaagupi tüdrukust sai aastad hiljem noore õpetaja laulatatud naine.

Pärnu-Jaagupis on tubli majandusmehe tegudest hulk maamärke, näiteks kirikumõisa ehitatud mõisaköök, kus tegutsevas kohvikus kohalik rahvas siiani söömas käib. Pärnumaal mäletatakse Viilmad ka kui Isamaaliidu kohalikku poliitikut, kes juhtis mõned aastad ka kohalikku vallavolikogu.

Kirikumehe imagoga justkui ei sobi kokku äritegevus. Kirik, suurim vabakondlik ühendus, peaks 700-aastased pühakojad avatud hoidma justkui pühast vaimust ning tundub pühaduse teotusena, kui kirik kinnisvara arendab või üldse rahast räägib. Samas peab ka kiriku puhul lisaks sellele, et kõik on korrektne, see ka näima sellisena.

Narva Aleksandri kiriku saaga oleks võinud Viilmale kui kirikuvalitsuse kantslerile ja Kiriku Varahalduse endisele juhile peapiiskopiks saamisel komistuskiviks saada. Kirikukogu ehk peapiiskopi valijad sellest nii suurt numbrit ei teinud. Aga Narva kiriku kirikuna hoidmine saab olema uuele peapiiskopile esimene tõeline proovikivi.

Kirik, vaimulikud kolleegid ootavad uuest ülemkarjasest esmajärjekorras vaimulikku juhti. «Viilma ei ole nii suur intellektuaal nagu tema vanem kolleeg Toomas Paul,» ütles üks kirikule kaasa elav ilmik. Aga ta lisas ka, et uuel peapiiskopil on eeldusi, et järgmise veerandsajandi – jah, just nii kaua võib erakordselt noorelt peapiiskopiks valitud mees kirikuseaduse järgi ametis olla – jooksul kujuneda Eesti ühiskonnas nähtavaks arvamusliidriks. Viilmal on mõtteid, soovi ühiskonnas kaasa rääkida ning lisaks mõjukas kantsli- ja lauluhääl.

«See on mulle ette antud usaldus,» tõdes peatne peapiiskop pärast valimisi. Just nii. Kirikul on regionaalpoliitiliselt erakordselt suur roll – kui kihelkonnakeskustest kaovad postkontorid ja poed, jäävad sinna ikka seisma sajandite vanused kirikud justnagu maamärgid ootama taas aega, mil inimesed maale tagasi tulevad.

Viilmal on aega, et ükskord hallipäisena emerituuri minnes sellist arengut näha. Sinna on muidugi käia veel väga pikk tee. Ükski teine ühiskondlikule postile valitud riigimees ei saa enda turjale veerand sajandi pikkust vastutust kanda.

Esimese jumalateenistuse pidas Viilma peapiiskopiks valituna eile õhtul Tori kirikus teenistusel, millega meenutati 96 aasta möödumist Vabadussõja algusest.