Viktoria Ladõnskaja, Andrei Hvostov, Mihkel Raud, Kalle Muuli… Loetelu võiks jätkata. Nimekiri riigikokku kandideerida otsustanud ajakirjanikest on seekord tähelepanuväärselt pikk. 

Selles pole midagi ennenägematut – ajakirjandusest on poliitikasse varemgi mindud, minnakse edaspidigi. Erakonnad võtavad ajakirjanikke oma ridadesse samal põhjusel, miks kõiki teisigi ühiskondlikult aktiivseid, laia silmaringi ja ärksa meelega kodanikke.

Selles, et inimesed siirduvad poliitikasse, pole midagi taunimisväärset, olgu nad arstid, insenerid, õpetajad või siis ajakirjanikud. Seadus lubab riigikogusse kandideerida igal vähemalt 21-aastasel hääleõiguslikul Eesti kodanikul. Põhiseadus kaitseb igaühe õigust määratleda vabalt oma poliitilist vaadet ja erakondlikku kuuluvust ning mitte saada selle eest diskrimineeritud.

Poliitikat ei maksa demoniseerida. Eesti on parlamentaarne riik ning poliitikat ja poliitikuid a priori sarjates sarjame iseennast. Meie teostame valimiskasti juures oma kodanikuõigust, pealegi vajab esindusdemokraatia, selleks et olla elujõuline, pidevalt uusi ideid ja seega ka uusi inimesi. Kuid see ei tähenda, et kandidaatide ja hiljem juba valituks osutunute suhtes ei tohiks olla kriitiline. Vastupidi. Mida rohkem argumenteeritud arutelusid, seda kvaliteetsem tulemus, olgu siis esinduskogu saadikute või nende otsuste näol.

Kui väljaanne tahab olla sõltumatu mitmekesiste ühiskondlike arutelude tanner, peab ta olema oma auditooriumi silmis usaldusväärne. «Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist.» Nii sätestab Eesti ajakirjanduseetika koodeks. Eneseregulatsioon ehk hea ajakirjandustava järgimine ning järelevalveorgani – pressinõukogu – otsuste täitmine tagabki ajakirjanduse usaldusväärsuse.

Eneseregulatsiooniga tegeleb nii iga ajakirjanik ise kui ka iga väljaanne. Kui ajakirjanik on otsustanud end siduda poliitilise erakonnaga, seab see tema ajakirjanduslikule tegevusele piirid. See on paratamatu, sest kõike, mida ta teeb, kirjutab või räägib, tõlgendatakse nüüd uues kontekstis, iseäranis valimiste-eelsel ajal.

Ajakirjanikud, kes on otsustanud viimastel kuudel poliitilist karjääri kasuks, teavad seda kahtlemata väga hästi. Nagu sedagi, et tagasitee ajakirjandusse pole kindlasti võimatu, kuid on siiski konarlik. Ajakirjanikust võib saada hea poliitik, kuid kord juba poliitikas olnust enamasti taas ajakirjanikku ei saa. Päris kõik rajad pole enam kunagi endist viisi lahti.