Marko Matvere

FOTO: Viktor Burkivski

Marko Matvere kirjutab Õpetajate Lehes oma mälestusest 3-aastasena, kui ta pidi talve veetma lastesanatooriumis.

Mäletan 1971. aasta talve. Olin kolmeaastane, kui arstid mind mingite kahtlustuste ajel Pärnust Valgamaale Taheva lastesanatooriumi saatsid. Eemale kodust ning perekonnast. Kohanemine kujunes rängaks, aga valikut ei jäetud.

Vanemad ei saanud mind töö tõttu kuigi sageli külastada. Pehmete väärtuste moodi tulekuni jäi veel kolmkümmend aastat. Lapsed kuulusid toona osaliselt vanematele ning osaliselt riigile.

Terav mälupilt pärineb ajast, kui olin sellise elupöördega juba leppinud ning ümberasustamisest möödas mitu kuud. Talv sai läbi, saabus kevad. Vanemad tulid külla. Kõik lohutuseks toodud kallid mänguasjad korjati kohe pärast nende lahkumist kokku ja pandi suurde lukustatavasse seinakappi, mis oli juba varem teistelt lastelt ära korjatud kanne tihedalt täis. Kardeti viirusi (või pagan teab mida). Rohkem ma neid fantastilisi esemeid ei näinud.

Ainuke, mille suutsin rekvireerimisel vasakule nihverdada, oli jäme, pikk ning roheline värske kurk. Kust vanemad selle varakevadisest Nõukogude Eestist hankisid, ei tea.

Tundus tore seda nuia käes hoida. Koputasin kurgiga paar korda vastu ruumis leiduvaid pindu. Oleks nagu kummist … Seejärel proovisin oma lagipea peal. Vahva!

Tonksasin paari lähedal viibinud saatusekaaslase väikesi norus kolukesi. Norutajaile näis obadus meeldivat. Üks pisut vanem poiss teeskles, et sai nii kõva matsu, et kaotas tasakaalu, ning hakkas silmi punnitades ja vaarudes ringi tuiama. See tegi kogu lasterühmale palju nalja.

Nüüd läks mäng käima! Korraga ihkas iga tüdruk ning poiss kurgiga vastu pead saada. Moodustus järjekord.

Et konveier tõhusamini töötaks ja kõik võrdselt uimastava nätaka saaksid, ronisin suure laua peale, mis seisis keset tuba. Lapsed jooksid ümber laua ning tegid seal, kus mina kurgiga kükitasin, sekundiks peatuse. Lajatasin igale uuele ringile tulijale järjest kõvemini.

Seda lusti jätkus umbes viieks minutiks. Siis läks kurk pooleks. Samal hetkel sisenes mõnda aega mujal viibinud kasvataja, ajas nautlejad laiali ning toimetas ohtliku eseme tükid sajatades minema. Hall argisus, morn tavalisus olid tagasi.

Täiskasvanuna sõnastaksin mälupildi nõnda: kuna kunstirelv ei tapa – raiu, nagu jaksad!