Miks on Soomes kaks riigikeelt ning mispärast Soome kakskeelsuse poliitika Eestile eeskujuks ei sobi, arutleb kolumnist Iivi Anna Masso.
Iivi Anna Masso: Soome ja kakskeelsuse poliitika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks asi, milles Soomet Eestile aeg-ajalt eeskujuks tuuakse, kuid millest Eestil ei ole sugugi põhjust Soomest eeskuju võtta, on riikliku kakskeelsuse poliitika. Soomes on kaks riigikeelt – soome ja rootsi. Sellele viitavad meeleldi need, kes Eestile ametlikku eesti-vene kakskeelsust nõuavad, peamiselt Venemaal ja Eesti venekeelses meedias, aga nõudjaid on ka mõnede soomerootslaste ja muude välismaiste heatahtlike nõuandjate hulgas. Argumendiks tuuakse keele emakeelena rääkijate arv: Soomes räägib rootsi keelt emakeelena umbes 300 000 ehk kuus protsenti elanikkonnast, Eestis on vene keelt emakeelena või esimese suhtluskeelena rääkivaid inimesi oma veerand rahvastikust.
Rääkijate arvuga aga argumendid lõpevadki. Soome ja eesti kakskeelsuse täiesti erinev taust selgitab pigem seda, miks keelepoliitika ei saa põhineda ainuüksi arvudel.
Soome ametliku kakskeelsuse ülesanne ei ole ainult vähemuskultuuri kaitsta. Seda toetab nii maa poliitiline ja kultuuriline ajalugu kui ka soov määratleda end vaimsel maakaardil. Rootsikeelsus tugevdab Soome põhjamaist identiteeti, mis on teadlik kultuurilis-poliitiline valik, mitte ajalooline paratamatus. Eestil puudub, ajalugu ja poliitilist reaalsust arvestades mõistetavalt, vastav soov kuuluda vene kultuuri mõjupiirkonda.
Vähemuste kultuurilistest õigustest rääkides tehakse üldiselt vahet algupäraste ja sisserännanud vähemuste vahel, kusjuures sisserännanutelt peetakse teatud kohanemise nõudmist õigustatumaks. Aeg küll hägustab need piirid, kuid praegu ei pane keegi tõsimeeli ette, et Prantsusmaal, Saksamaal või Hollandis peaks muutma araabia või türgi keele teiseks riigikeeleks vaid sellepärast, et nende rääkijaid on tänaseks Euroopas miljoneid. Ometi on Eesti venekeelne vähemus saavutanud oma arvukuse nende vähemustega umbes samal ajal, teise ilmasõja järgsetel aastakümnetel. Kes eitab selle vähemuse sisserändajatausta, eitab sisuliselt ka Eesti okupatsiooni – vaid nii võib ignoreerida fakti, et tuldud on üle riigipiiri. Ajaloolistest tõsiasjadest peab saama rääkida ka keelepoliitika kontekstis, ilma et sealjuures tembeldataks kogu inimrühm okupantideks, mida meil kardetakse teha.
Soomerootslasi võib pidada põlisvähemuseks vähemalt sedavõrd, kui nad on asustanud Soome rannikualasid (nagu ka Eesti omi, kust Nõukogude võim rootslased välja juuris) aastasadu enne, kui tänapäevase euroopaliku rahvusriigi idee üldse sündis. Esimesed märkmed nende olemasolu kohta pärinevad läinud aastatuhande alguse kroonikatest.
Veelgi enam mõjutab Soome keelepoliitikat soome kultuuri ja riikluse ajalugu – sestap pole saami keelel, mida küll kaitstakse samuti põlise vähemuskeelena, kolmanda riigikeele staatust. Rootsi keel oli Soomes ametlik halduskeel mitte ainult Rootsi ajal, varasest keskajast 19. sajandi alguseni, vaid ka sealt edasi.
Sel taustal võiks rootsi keele kohta Soomes võrrelda pigem saksa keelega Eestis, kuid kuna ka saksa keele rääkijaid pole Eestis just palju järele jäänud, pole võrdlusel tänapäeva keelepoliitikaga olulist tähtsust.
Sealjuures on soome ja rootsi kultuuri põimumine eesti ja saksa omast laiem ja sügavam. Veel 19. sajandi lõpupoole oli Soome kultuuri- ja hariduselu, nagu ka Helsingi linnaelu, peamiselt rootsikeelne. Soomekeelne rahvuskultuur on sündinud rootsi kultuuri ja keele kaudu, Soome rahvusliku ärkamisaja juhtfiguurid olid rootsikeelsed intellektuaalid. Soome rahvusfilosoofiks ja soome rahvusriikluse idee isaks peetud Johan Vilhelm Snellman (1806–1881) oli Rootsis sündinud rootslane, kes hiljem Soomes õppides ning Hegelist ja saksa rahvusromantikast mõjutatuna innustus soome omakeelse rahvuskultuuri ideest, mida ta levitas rootsikeelsete kultuurilehtede kaudu.
Ülikoolimaailmas jagasid Snellmani tsaarivõimu meelest ohtlikult radikaalseid rahvuslikke kirgi mitmed teised fennomaanidest soomerootslased, teiste hulgas ärkamisaja suurmees Fredrik Cygnaeus ja Soome hümni «Meie maa» esmalt rootsikeelsena kirja pandud sõnade autor Johan Ludvig Runeberg. Ka rahvusliku jutuvestjana tuntud Zakarias Topelius ja Soome iseseisvuse Teises maailmasõjas päästnud marssal Carl Gustaf Mannerheim olid soomerootslased, kui nimetada vaid tuntuimaid rahvuskangelasi.
Vastavat rolli eesti rahvuskultuuri loos pole olnud vene- ega ka saksakeelsel vähemusel. Ja ehkki soomlased peavad Soome siirdumist Rootsi võimu alt Vene tsaaririigi alla 1809. aastal oma demokraatliku rahvusriigi alguseks, sest tollane tsaar andis Soomele laialdase autonoomia, võeti õigussüsteem ja riiklikud institutsioonid üle Rootsist – tänu sellele kujunes Soomest läänelik parlamentaarne demokraatia. Rootsi keel püsis ka tsaariaegses Soome Suurvürstiriigis ametliku keelena, ehkki soome keele positsioon paranes – mitte ainult rahvusliku ärkamise tulemusena, vaid ka seetõttu, et tsaarivõim pidas Soome kultuurilist eemaldumist endisest emamaast endale soodsaks ja toetas seetõttu soome keele kasutust.
Riigikeele staatuse sai soome keel rootsi keele kõrval alles pärast iseseisvumist 1919. aastal. Kakskeelsuse üle vaieldi juba siis – radikaalsemad fennomaanid oleksid jätnud rootsi keele vaid vähemuskeeleks – ja vaieldakse tänini. Tänapäeval põhjustab enamuse hulgas pahameelt kohustuslik «teise kodumaise» keele õppimine, praktilisi raskusi tekitab aga avaliku sektori töötegijate mõlema riigikeele oskuse nõue. See raskendab näiteks uute immigrantide töölesaamist, kuna mujalt saabudes ei suudeta kahte kohalikku keelt ära õppida. Mõned rohelised poliitikud ongi välja pakkunud rootsi keele asendamist vene keelega Ida-Soome aladel, kus rootsi keele rääkijaid on vähe, vene sisserändajaid aga palju.
Rootsi keele püsimine Soomes pole niisiis sugugi enesestmõistetav, seda ohustab nii vähemuse segunemine enamusega kui ka uute vähemuste sisseränne. Rootsi keele riiklik kaitse ei väljenda ka kuidagi Rootsi kahtlase väärtusega geopoliitilisi huvisid. Kaitstes hääbumisohus vähemuskeelt, kaitseb Soome omaenda kultuurilugu ja oma põhjamaisust.
Eesti arvukal venekeelsel vähemusel kultuurilise väljasuremise ohtu ei ole ja ajaloolised põhjendused teiseks riigikeeleks puuduvad. Riiklikust kakskeelsusest hoolimata on soome keele positsioon Soomes tunduvalt tugevam kui eesti keele oma Eestis. Soomerootslased räägivad soomlaste seltskonnas soome keelt, soome keele väga hea oskus on enesestmõistetav kogu maal (vaid Ahvenamaal ja Österbotteni ehk Pohjanmaa sügavalt rootsikeelseis piirkondades räägitakse kerge aktsendi ja vigadega, aga räägitakse ka seal).
Soomlaste rootsi keele oskus on keele kohustuslikust õpetusest hoolimata pahatihti vilets, ja rootsi keelt on avalikus ruumis vähem näha-kuulda kui vene keelt Eestis – olgu jutt subtitreerimisest kinos, kaubanduskeskuste reklaamikeelest või teenindustöötajate keeleoskusest. Eestis on universaalse eesti keele oskuseni veel pikk tee, kogu Eestis ei saa ikka veel eesti keelega hakkama. Eksistentsiaalne mure oma keele säilimise pärast, mis Soomes vaevab soomerootslasi, on siinpool veel rohkem enamuse mure. Sestap on ühe riigikeele poliitika siinses kontekstis vähemuse arvukusele vaatamata igati õigustatud.
Eestivenelaste kui vähemuse positsiooni oleks naabrite puhul õigem võrrelda hoopis soomevenelaste positsiooniga Soomes – venelased on Soomes suur ja kasvav sisserännanud vähemus, kel pole kaugeltki niisuguseid võimalusi omakeelse hariduse, meedia ja teeninduse näol, nagu on eestivenelastel. Nagu Eestis, nii oli ka Soomes oma «vana» venekeelne kultuurieliit. Soomes on see valdavalt soome- või rootsikeelseks assimileerunud, Eestis hävitas esimese iseseisvuse aegse, kodanlikuks tembeldatud vene kultuuri Nõukogude võim, nagu on rääkinud huvitavalt professor Sergei Issakov.
Vabas Eestis on venekeelse kultuuri uueks õitsenguks kõik eeldused olemas. Samas on ametlikuks asjaajamiseks ja eesti demokraatia arenguks vaja ühist keelt, mida kõik oskavad, ja selleks on siin loomulikult eesti keel. Jutud teise riigikeele vajalikkusest ei räägi niivõrd murest vähemuste kultuuri-identiteedi pärast, kuivõrd geopoliitilistest pürgimustest, mis näeksid Eestit ikka meelsamini «lähivälismaise» kubermangu kui iseseisva riigina. Ja ka naabrite eeskujust on neile juttudele raske veenvat toetust leida.