Henrik Roonemaa: kust nad mu numbri said?

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Tatar / Postimees

Selle nädala IT-staar Eestis oli kahtlemata üks süütuna näiv veebileht aadressil whocall.info, kus asuvasse otsikasti saab trükkida mõne telefoninumbri ja veebileht ütleb siis, kellele see number kuulub. Staariks sai see aga seetõttu, et Äripäev avastas, et sinna võib trükkida ka näiteks Eesti ministrite numbreid ning saada kenasti õiged nimed vastu. «Ebameeldivalt üllatunud olid kõik need, kes pole enda teada oma telefoninumbrit kuskil avaldanud või on selle teenust pakkuva operaatori juures salastanud,» kirjutas Äripäev oma juhtkirjas.

Võib-olla omateada need inimesed ei olnudki oma numbrit kusagil avaldanud, aga tegelikult nad ju olid seda teinud. Nad olid seda korduvalt ja korduvalt oma kontrolli alt välja andnud, pakkudes seda kõigile, kes aga vähegi huvi tundsid. Nad lihtsalt ei mõelnud sellele, nagu me peaaegu keegi ei mõtle, kui me internetis jälle kuhugi sisse logime või oma telefoni mõne uue äpi installime.

Eestis on üle poole miljoni Facebooki-kasutaja ja pea igaüks neist on Facebookile jätnud ka oma telefoninumbri. Kas keegi meist mõtleb sellele, kui annab mõnele järjekordsele veebiteenusele või äpile loa oma Facebooki-kontole ligi pääseda? Vaevalt küll. See on ju nii tavaline asi, et igasugused Runkeeperid, Endomondod, Candy Crushid, uudistesaidid, fotoalbumid, vestlusprogrammid telefonides ja mis kõik veel küsivad ligipääsu meie Facebookile ja me anname selle neile, sest kõik teevad seda.

Võib-olla on Whocalli baasi koostajad need andmed varastanud, võib-olla aastate jooksul avalikest allikatest kogunenud, võib-olla saanud legaalselt mõnelt selliselt veebisaidilt, kuhu me oma numbrid suure rõõmuga kirja panime, lugemata viiekümneleheküljelist pisikeses kirjas juriidilist teksti, mis lubas veebisaidi omanikul nende numbritega teha mida iganes ta ise heaks arvab. Kõik ju täidavad netis neid vorme. Keegi ju ei loe neid tekste.

Muidugi jätame, muidugi ei loe. Mina ei loe, sina ei loe, tema ei loe. Aga me ei saa lihtsalt mängida sellist skisofreenilist mängu, et ühe käega anname oma isiklikke andmeid kellele iganes, peaasi et aga tasuta teenust vastu saaks, ning teise käega «salastame» seda operaatori juures, «ei avalda seda kusagil» ning oleme pärast väga mures, kui avastame internetist mõne säärase andmebaasi.

Internet toimibki praegu niimoodi: meie saame tasuta kasutada suurt hulka kvaliteetseid teenuseid, vastu aga anname väikese jupi oma privaatsusest. Google’i käive iga kliendi kohta on umbes 45 dollarit aastas, Facebookil natuke üle 7 dollari, teistel teenustel vähem. Seega, kui me kasutame Gmaili, Google’i otsimootorit, Youtube’i, Google Mapsi, Facebooki, Instagrami, Twitterit ja veel umbes paarikümmet populaarset veebiteenust, teenivad nende teenuste omanikud meie pealt aastas umbes 45 eurot käivet.

Pöörame selle võrrandi teistpidi: kui need teenused ei oleks tasuta, peaksime nende eest maksma ütleme 44,90 eurot aastas. Seda muidugi juhul, kui kõik praegused sajad miljonid kasutajad hakkaksid maksma. Kui ainult pooled hakkaks, oleks hind juba 99,90 eurot aastas. Siis oleks meil ehk õigused, siis saaksime näiteks esitada nõudmisi selle kohta, kui privaatsed ja pühad peaksid meie isiklikud andmed nende firmade jaoks olema. Kui paljud meist oleksid valmis seda tegema? Las see küsimus jääb parem õhku, sest vastus oleks liiga kole. Me pole ju nõus maksma isegi kümmet senti uudise, kahte eurot äpi ega kümmet eurot plaaditäie muusika eest.

Odavam on mõelda, et whocall.info on teataval moel isegi üks väga tore ja vajalik teenus ning küll on tore, et keegi selle lõpuks ära tegi.