Mikael Laidre

FOTO: Erakogu

Ebavõrdsus ei ole iseenesest midagi ebaõiglast või skandaalset, ammugi mitte ekspluateerivat, kirjutab antiikajaloolane Mikael Laidre. 

Nii pahem- kui ka parempoolsete seas on levinud arvamus, et ebavõrdsus on midagi ebaõiglast ja halba, mis vajab kas likvideerimist või vähemalt kahandamist. Ühed proovivad tõestada, et ümberjagamine, teised, et vaba konkurents ja turg kasvatab heaolu ja võrdsust. Ja nii nad vaidlevadki – tabelite ja statistika üle. Hea näide on nädalalehe Economist poolt «uueks Karl Marxiks» tituleeritud Thomas Piketty raamatuga «Kapital XXI sajandil». Numbritele ja arvutusvigadele keskenduvad tema kriitikudki, jättes tähelepanuta lähtealused. Kuna väide «ebavõrdsus on ebaõiglane» on ideetasandi argument, pretendeerib moraalsusele ja õiglusele, on kohane analüüsida seda väidet teoreetiliselt.

Kreeka ja Rooma klassikud olid esimesed, kes eristasid aritmeetilist ja geomeetrilist võrdsust. Selle kohaselt oli loomulik, et sellel, kes ühiskonda rohkem panustas, oli suurem hääleõigus ühiskonna korraldamises või riigivalitsemises. Ainult aritmeetilisest võrdsusest lähtumine oli ja on liiga lihtsustatud, sest ei võta arvesse maailma ja ühiskonna keerukust – kui soovite, ruumilisust. Aritmeetilise käsitluse kohaselt on igaüks võrdne teisega, iga maksumaksja teise maksumaksjaga. Väga lihtsustatud näite kohaselt on ühe- ja kaheeurone münt aritmeetiliselt võrdsed. Mõlemat on üks münt. Aga võttes arvesse geomeetrilist arusaama võrdsusest, on nende väärtus kahekordselt erinev. Sama käib inimeste oskuste, annete, töökuse ja tootlikkuse, ka omatava vara kohta. Igaühele jääb seejuures ikkagi vabadus. Mis tähendab, et ükskõik kui tähtsusetu isik majanduslikult ja poliitliliselt on, peab ta olema kaitstud omavoli eest.

Saab vastu vaielda, et teoorias, steriilse näitena võib nii olla, aga praktikas on teisiti. Tingimused või lähtealused pole tegelikus elus pea kunagi samad. (Iseasi, kas alati peakski olema? Hiljem sellest pärimise valguses pikemalt). Tegelikult ei ole teooria ja praktika vastuolus. Kui teooria peab paika, kehtib ta ka praktikas. Kui mitte, on teoorial midagi viga. Juhul, kui loogikatasandil on selge, et ainult aritmeetilisest võrdsusest lähtumine ja selle pinnalt ümberjagamine on ebaõiglane, liig kahedimensiooniline inimsuhete jaoks, peab sellest praktikaski lähtuma. Seda muidugi, kui on soov olla õiglane (võib-olla ei ole).

Millega õigustab sotsiaaldemokraatia võrdsustamist, ümberjagamist ja astmelist tulumaksu? Suhtelise tahte alusel. Argumendiga stiilis: «ma tahan ka» või «miks naabril on rohkem?» Sirbis (14.XI.2014) kirjutas Hent Kalmo ebavõrdsusest rääkides, et kui naabril on rohkem, siis selline erinevus mängibki olulist rolli – kui teised on rikkamad, ei saa vaesem, isegi kui ta teenib edaspidi sama palju, Londoni kesklinna korterit enam osta. Taolised argumendid ei ole ratsionaalsed. Mille alusel peab Londoni kesklinna kortereid jagama? Loterii alusel? Võrdselt kõigile? Või pigem ikka nõudluse ja pakkumise suhtes kujunenud hinna järgi? Sest luksuskinnisvara omamine ei ole ju inimõigus. Kummaline on vaadata Occupy liikumise proteste, kus meeleavaldajad ennast kallite iPhone’idega pildistavad. Siin ei ole küsimus vaesuses või leiva hinnas, vaid endale erilise luksuse põhjendamatus nõudmises.

Samas Sirbis antud intervjuus räägib Piketty ise, et majanduslik ja demokraatlik ratsionaalsus on erinevad. Ja siin on tal vägagi õigus. Esimene on  objektiivne, teine relativistlik. Ent see, mis on õige, ei saa olla suhteline. Et täna on ja homme ei ole. Täna ja homme võivad olla erinevad, s.t muutuja võrrandis on erinev, kuid reegel ise jääb samana paika. Öelda, et õiglane on suhteline, on sama, mis öelda, et õiget ei ole olemas. Mis tähendab, et demokraatlik ja relativistlik argument võrdsustamisest – «ebavõrdsus on ebaõiglane» – ei saa üldse pretendeeridagi moraalsusele või õiglusele, õige olemisele.

Kui eemaldada lameda võrdsuse argument ehk katse ratsionaliseerida võrdsustamist, näeme, kui alusetu on ümberjagamine. Ero Liivik tõi Sirbis (16.V.2014) näite Piketty raamatust – et «oludes, kus akumuleerunud rikkus ületab ühiskonna aastatulu juba kuuekordselt, peaksid igaühe ohutuled põlema minema.» Selle väite alus saab olla ainult, et ebavõrdsus on ebaõiglane. See on argument stiilis: kulutame, elame võlgu – peaasi, et ebavõrdsust ei ole. Tegelikult on ratsionaalne see, et iga aastaga jääbki aastatulu väiksemaks kui akumuleerunud rikkus, sest siis on mõistlikult ja vastutustundlikult majandatud, midagi püsivat ja kestlikku loodud. Ainus «häda» on, et nii tekib juurde ebavõrdsust.

Piketty jaoks on suur osa lahendusest vara- ja pärimismaksustamine. Omada ja pärida on justkui ebamoraalne. Ei millegi muu pärast, kui et kasvab ebavõrdsus. Justkui säästmine oleks põlu all ja kulutamine õilis. Nagu oleks õiglasem ükskõik mille eest rikkaks saada, kui oma vanematelt vara pärida. Tihti kuuleme, et pärija pole midagi teinud, et pärandit ära teenida. Mõelge asjale vahelduseks teist pidi. Miks ei tohi keegi, näiteks teie – eriti, kui teete head ja ausat tööd – oma lastele selle töö vilju pärandada? Miks peaks keegi end halvasti tundma, kui tema perekond on sajandeid suutnud hoida oma vara ja see on tänaseks turul kõrge hinna omandanud? Miks peaks ta sellepärast varamaksu tasuma? Ja üldsegi, kas ei peaks ka pärandi- ja muidu varamaksude puhul kehtima õiguslik põhimõte: ne bis in idem? Sest tulu- ja käibemaks on juba tasutud. Varamaks ei ole õiglane lahendus ummikseisusle, milles suurem osa lääne (võla)majandustest vaevleb. Olukord, kus laenusaamisest on saanud inimõigus ja laenu tagasinõudmisest ebaõiglus, on aliceimedemaalik pahupidi nonsenssmaailm.

Seda, et ebavõrdsus ei ole iseenesest midagi ebaõiglast või skandaalset, ammugi mitte ekspluateerivat, tõestab seegi, et paratamtult kasvab ebavõrdsus (lõpuks märgiliselt) ka kõige pisema, paariprotsendilise tootlikkuse erinevuse puhul. See on loomulik. Pealegi, sõjad, revolutsioonid, kuritegevus, halb majandamine ja laristamine on kahjuks piisavalt sagedased, et ei pea üldse muretsema selle pärast, et Piketty matemaatiline tehe vara koondumisest aina vähemate kätte kunagi paberilt reaalsuseks saab.

Selmet kutsuda üles kehtestama astmelist tulumaksu – järjekordne Piketty lemmik –, on hoopis õiglane kaaluda alternatiivseid võimalusi, sh süsteemi, kus summaarselt rohkem makse maksev isik saab ka suurema hääleõiguse valimistel, astmelise tulumaksu korral eksponentsiaalselt suurema. Või kui puudub usaldus rikkamate vastu ja pole soovi neile suuremat hääleõigust anda, ärgem nõudkem neilt siis ka suuremaid makse. Muidugi on see ainult teooria ja on raske uskuda, et tänapäeval ükski riik selle reaalselt teostab. Ometi peaks taoline mõtteharjutus aitama kinnitada, et ühetaoline maksusüsteem on õiglasem kui astmeline.

Kuid lõpuks taandub kõik valikule, mille Kaarel Tarand on Sirbis (16.V.2014)  kokku võtnud põhimõtteliselt järgnevalt. Piltlikult: valige, kas pärimis- ja astmeline tulumaks või giljotiin. Reaalselt: leppige enamuse suhtelise tahtega, Piketty demokraatliku «ratsionaalsusega». On see paratamatu? Jah, omamoodi küll. Aga õiglane? Ei – ja selle jätavad Marxi ja Piketty järgijad kõrvale. Enamuse subjektiivse tahte ehk lõpuks toore jõu türannia vastu ei saa tõesti. Eeldatavasti valivad kõik lõpuks pigem astmelise tulumaksu kui «mahalaskmise». Mis ei tähenda aga sellise düstoopilise korra õigustamist. Perfektset ühiskonda, maist utoopiat, ei ole ega tule. Kuritegevus ja ülekohus ei kao kuskile. Ent oleks ülimalt küüniline seetõttu kuritegevus legaliseerida. Muidugi on paljud ebaõiglaselt, ebaausalt ja teenimatult rikastunud. Aga päike paistab ja vihma sajab nii õiglasele kui ka ebaõiglasele. Selle vastu ei saa võidelda teise ebaõiglusega ehk kunstliku võrdsuse ja ümberjagamisega.

Võrdsed oleme ainult Jumala ees. Sest üks kõik, kust «mõõta», on kaugus absoluudini või lõpmatuseni võrdselt lõputu. Sellega ei kao kõige ajalise ja lõpliku omavaheline ebavõrdsus. Vastupidist väitev ilmalik kord pretendeerib millelegi endast suuremale, igavikulisele ja muutmatule. Nagu näeme, paljude jaoks ongi (sotsiaal)demokraatia ja võrdsus uus religioon, seekord tõesti oopium massidele.

Autor väljendab loos isiklikke seisukohti.