Tarmo Kõuts: Eesti on näidanud agressorile oma nõrkust

Tarmo Kõuts Foto: Peeter Langovits

Oleme pikemat aega demonstreerinud potentsiaalsele agressorile ebapiisavat poliitilist tahet ja sellest tulenevat nõrka võimekust idapiiri valvel ja kaitsel. Seetõttu pole kindlust, et meie piiri ääres või piiril ei juhtu juba varsti midagi mastaapsemat ja ebameeldivamat, kirjutab Tarmo Kõuts, viitseadmiral reservis, Piirivalveameti peadirektor aastatel 1993-2000.

Seisame silmitsi olukorraga, kus Venemaa püüab taastada impeeriumi ja seda naabrite arvelt. Ei ole mingit garantiid, et operatsioon Ukrainas jääb viimaseks katseks impeeriumi Lääne suunas laiendada. Kes on järgmine agressiooni objekt, me paraku ei tea, ega ilmselt ei saagi teada, enne kui juba hilja.

Kuu algul pöördus piiriäärse Latgale Kraslava linna meer Gunnars Upenieks läbi ajalehe «Diena» üldsuse poole. Pöördumises räägib linnapea venemeelsetest aktivistidest, kes agiteerivad kohalikke elanikke ühinema Venemaaga, külastades kodusid, koole ja teisi asutusi, pakkudes muuhulgas ka raha kõrgetele ametnikele oma tegevuse toetamise eesmärgil. Läti riik reageeris kõrgendatud ohusignaalile idapiirilt 85-miljonilise erihankega piirivalve ja politsei tarbeks.

Siinkohal oleks paslik küsida endalt ja seejärel siseministrilt - kas ka Eesti territooriumil võib midagi taolist olla juhtunud või praegu juhtumas? Kui veel juhtunud ei ole, siis mis on meil selle ärahoidmiseks tehtud? Oleme pikemat aega demonstreerinud potentsiaalsele agressorile ebapiisavat poliitilist tahet ja sellest tulenevat nõrka tehnilist, organisatoorset ja sõjalist võimekust meie idapiiri valvel ja kaitsel. Seetõttu ei ole minul - ja ilmselt mitte ainult minul - kindlust, et meie piiri ääres või piiril ei juhtu juba varsti midagi palju mastaapsemat ja ebameeldivamat, kui KAPO ohvitseri röövimine päise päeva ajal. Olukorra eskalatsioon Ukrainas jätab väga vähe lootust Venemaa juhtkonna meelemuutuses impeeriumi taastamise osas.

Kardinaalne muutus julgeolekuolukorras oli selge juba varakevadel ja juba kevadel oleks olnud loogiline ja vajalik rakendada meetmeid Eesti idapiiri tugevdamiseks. Selleks ei pea olema eriline julgeolekuekspert, et ära tunda püssirohu lõhna. Seda märgati küll aga kaugemal, Inglismaal. 16.03.2014 pühendas Krimmi sündmustele tähelepanu ajaleht «Telegraph», kus muuhulgas tõmmati selge paralleel Krimmi ja Latgale vahele ja hoiatati sarnase stsenaariumi eest. Latgalest Ida-Virumaani ei ole just liiga pikk maa, sarnasust paljuski - nii geograafiliselt vene piiri lähedase alana, emakeele (koduse keele) osas kui ka majandusliku olukorra poolest. See kõik loob soodsa pinnase vene propaganda levikule ja mõjule.

Seda enam, et riigi kohalolek Ida-Virumaal peale piirivalve kahandamist ei ole kaugeltki piisav. Aga suure suve suminas ei toimunud just palju ettevalmistusi Venemaa aktsioonide vastu piiril. Seda nii maal kui merel, kuigi Rootsi territoriaalvetesse tunginud võõras allveelaev osutas väga selgelt ka merepiiri tugevdamise vajadusele.

Siit ka peamine põhjus, miks sündis Ülo Vooglaiu ja minu kollektiivne pöördumine iseseisva piirivalve taastamiseks. Eston Kohveri juhtum oli vaid indikaatoriks - punaseks lambikeseks – teatamaks, et midagi on väga valesti meie piiride valve ja kaitsega. Pole ka midagi imestada, sest piiriteema on aastaid olnud siseministeeriumi ning sealt johtuvalt ka Politsei- ja Piirivalveameti prioriteetide nimekirjast väljas. Nõnda see siitpoolt vaadates välja näeb.

Kui PPA juhtkonda, Siseministeeriumi ametnikke või siseministrit ennast piiriteema olekski huvitanud, siis kindlasti mitte negatiivses võtmes. Töövõiduks poleks seda ju vormistada saanud, küll aga oleks see tublisti seganud politseireformi, mille eesmärgid on hoopis teised kui piiride tugevdamine. Vähemalt ei loe niisugust soovi kusagilt välja. Küsidagi pole enam kelleltki, kuna piirivalve valdkond PPA-s suleti - mis asja nad tolknevad politseil jalus ja segavad töötegemist. Nüüd on piiri valvamine ja piirikaitse teenuspõhine tegevus, mida ka juhitakse vastavalt. Nii et neid, kellelt küsida, on jäänud ja jääb üha vähemaks.

Seda piirivalvealast teadmatust loeb paraku välja ka siseminister Hanno Pevkuri 13. novembril ilmunud arvamusloost Postimehes. Arvestades, et artikli materjal pandi tõenäoliselt kokku PPA-s, mille juhtkonda ei kuulu enam ühtegi piirivalvurit, ei saa seda siseministrile mitte pahaks panna. Ega ei panegi, kuid siiski olgem täpsed - nii sõnas kui teos. Muidu saab palju häid inimesi haiget, ei millegi eest.

Teadmata ajalugu on raske mõista olevikku ja üles ehitada paremat tulevikku. Kindlasti oleks siseministri artiklile tulnud kasuks, kui kirjutise autorid oleksid tutvunud Siseministeeriumi raamatukogus kasvõi teostega «Piirivalve päevik» ja «Muutuste tuultes välispiiri valvates» või vaadanud möödunud kümnendi meediauudiseid.

Loo lõpetuseks tahan öelda, et ükski riik ei saa lubada oma piiride nõrgendamist - ka 21. sajandil mitte. On loomulik ja arusaadav poliitiline loogika, et iga minister tahab oma edulugu ja on küllalt riskantne revideerida tehtud poliitilisi otsuseid, kuid meil ei ole õigust eksida ja riskida oma riigi ja rahva saatusega. Olukord piiri taga on läinud liiga ohtlikuks, politseireformi jutuga julgeolekut ei taga. Vaid otsustavad meetmed taastavad meie turvatunde.