Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

1. detsembri riigipöördekatse verine jälg

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Rongileruttajateks kutsutud mälestusmärk riigipöörde üritajatele avati Tallinnas Balti jaama vastas 1974. aastal. Irvhammaste hinnangul on see ainus mälestusmärk, millel on kujutatud kõik sündmusest osavõtjad. Mälestusmärgi autorid on skulptor Matti Varik ja arhitekt Allan Murdmaa. Monument demonteeriti 1990. aastate algul ja viidi ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi tagahoovi.
Rongileruttajateks kutsutud mälestusmärk riigipöörde üritajatele avati Tallinnas Balti jaama vastas 1974. aastal. Irvhammaste hinnangul on see ainus mälestusmärk, millel on kujutatud kõik sündmusest osavõtjad. Mälestusmärgi autorid on skulptor Matti Varik ja arhitekt Allan Murdmaa. Monument demonteeriti 1990. aastate algul ja viidi ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi tagahoovi. Foto: filmiarhiiv

Arvatavasti võtsid Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) põrandaalused juhid põhimõttelise otsuse riigipöörde läbiviimiseks vastu 1924. aasta veebruaris või märtsis. EKP juhid polnud enam romantilised poisikesed ning neile pidi olema selge, et edukas võimuvõtt sõltub rohkem rahvusvahelisest olukorrast ja Nõukogude juhtkonna otsustest kui nende endi tegevusest Eesti. Märtsi lõpul saadetigi EKP keskkomitee sekretär, Tallinnas neli aastat põrandaalust tööd teinud Otto Rästas Venemaale. Temast sai Eesti-vastase relvastatud agressiooni ettevalmistamise poliitiline peaorganisaator Nõukogude Liidus.

1. detsembril möödub 90 aastat riigipöördekatsest Eestis. Putšiste tabas üks ebaõnnestumine teise järel, tagatipuks hukkasid Eestis riigipööret kavandanud Eesti ja Venemaa kommunistide enamiku need, keda nad olid pidanud omaks, kirjutab ajaloolane Jaak Valge.

Arvatavasti võtsid Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) põrandaalused juhid põhimõttelise otsuse riigipöörde läbiviimiseks vastu 1924. aasta veebruaris või märtsis. EKP juhid polnud enam romantilised poisikesed ning neile pidi olema selge, et edukas võimuvõtt sõltub rohkem rahvusvahelisest olukorrast ja Nõukogude juhtkonna otsustest kui nende endi tegevusest Eesti. Märtsi lõpul saadetigi EKP keskkomitee sekretär, Tallinnas neli aastat põrandaalust tööd teinud Otto Rästas Venemaale. Temast sai Eesti-vastase relvastatud agressiooni ettevalmistamise poliitiline peaorganisaator Nõukogude Liidus.

Tagasi üles