Juhtkiri: luurajate kiusatused

Osav varastamine on üks klassikalise luureagendi põhioskusi. Mitte ilmaasjata ei kirjeldata Viktor Suvorovi «Akvaariumis» väikseid nippe, kuidas kolhoositurul arbuuse müües ka ennast mitte unustada. Kirjandusest teame, kuidas nutikas agent oskab läheneda vaenlase tähtsa ametniku tagasihoidlikule sekretärile, kes siis lõunapausil saladokumendid seifist haarab ja koopiad teeb. Viimaste aastate suurimad avalikud luureskandaalid seonduvadki just infovargustega. Ent salateabel on tihtilugu ka rahaline väärtus ning spioonid ei tegutse reaalmaailmas sugugi vaid ideelistel eesmärkidel.

Sellistes sfäärides hakkab mõte liikuma, kui lugeda Eesti välisluureasutuse – teabeameti – endiste töötajate kohtuprotsessi tulemustest. Selles loos on muidki nüansse, ent põhiline komponent näib ikkagi lihtlabane raha kõrvaletoimetamine.

Kerge rikastumine ilmselt vargust soodustavas hõlpsate reeglite keskkonnas. Riigivargus – mile panid toime ametnikud, kelle igapäevased töökohustused on rahva eest varjatud ja kaetud läbipaistmatu seaduselooriga. Asutuses, mille embleemil hoiab Eesti vapilõvi end mõõgateral tasakaalus ning mille koduleht internetis sisaldab lisaks nimetusele üksnes peadirektori nime, üldiseid kontaktandmeid ja viiteid seadustele.

Kuigi kaugeltki kõik selle juhtumi detailid ei ole avalikkuseni jõudnud, on selle vähesegi põhjal põhjust nimetada toimunut jahmatavaks. Eelkõige seetõttu, kui pikka aega said ametnikud karistamatult tegeleda riigi raha omastamisega. See kestis 2002–2014 ehk tervelt 12 aastat. Sel viisil kõrvaldatud 608 000 eurot on enamiku jaoks meist pöörane summa, mida isegi kogu elu jooksul ei pruugi näha. Tõeliselt kurb on leida, et Eesti riigile tundlikku julgeolekuinfot koguma pidanud, ilmselt haritud ja omas valdkonnas tegutsemisvõimelised inimesed arvasid heaks meie kõigi kindlustunde tagamise asemel pühenduda hoopistükkis omaenese taskute täitmisele.

Kui sinu töine tegevus on kaitstud skeptilise avaliku pilgu eest, on üksnes asutuse enda juhid need, kelle ülesanne on näidata üles valvsust ning riigivarguse katsed tõkestada. See, kuidas sulid said harakate kombel sõna otseses mõttes kulda oma pessa tassida, ei näita heas valguses ka teabeameti varasemaid juhte, kelle ülesanne olnuks niisugused sigadused ametkonnas ära hoida.

Viiest süüdimõistetud ametnikust nelja karistus sisaldab reaalset vangiminekut, mis ei ole Eesti kohtupraktikas sugugi mingi reegel – eriti n-ö valgekraelise kuritegevuse puhul. See näitab, kui tõsise juhtumiga on tegemist ja et seda on ka avastamise järel tõsiselt võetud.