Ülo Mattheus: riiklik parteiraha, arengu kirstunael

Ülo Mattheus Foto: Erakogu

Selle asemel, et tulla välja otsustavate reformidega, tegelevad riigierakonnad valimistsirkusega – Reformierakond mängib poisikeste kombel reaktiivlennukitega, sotsiaaldemokraadid  kirjutavad mormoonidena oma ridadesse surnud klassikuid, Keskerakond teavitab Tallinna linna oma noortemeelsusest ja IRL korraldab küsitluse nime all rahva ajapesu, kirjutab kirjanik Ülo Mattheus (Vabaerakond).

5,4 miljonit eurot, mis eraldatakse Riigikogus esindatud erakondadele, ei ole Eesti riigieelarve 8,4 miljardi kõrval kuigi suur summa, kuid just see näib olevat see kirstunael, millega Eesti arengu puusärk kokku lüüakse. Selles mõttes olen ma nõus Kalle Muuli samasisulise artikliga Postimehes («Viimane aeg hädapidurit tõmmata», PM 24.11.)

Sellest 5,4 miljonist, mis jaotatakse vastavalt riigikogus saavutatud kohtade arvule, sõltub nii erakondade ellujäämine, võimulpüsimine kui ka sinna saamine. Seda raha saavad parlamendierakonnad kasutada vabalt oma valimiskuludeks ja see on tagatiseks laenu võtmisel, et veelgi rohkem reklaamile kulutada. Senised valimistulemused on osutanud, et võimule pääsevad vaid need, kelle pole vaja rahanumbreid lugeda.

Sestap on mõistetav, miks see 5,4 miljonit on nii tähtis ja miks selle saamise nimel on erakonnad loobunud valimistel välja käimast liiga keerukaid reformikavu ja piirduvad vaid populistlike lubadustega. On paradoksaalne, et sellesama raha eest, mida kulutatakse enesereklaamile, võiks hulga neist populistlikest lubadustest ellu viia. 5,4 miljoni eest võiks näiteks maksta aasta jooksul keskmist palka neljasajale inimesele ja pensioni enam kui tuhandele, selle eest võiks rahastada laste huviringe, toetada tasuta koolitoitu, laste hambaravi või luua uusi lasteaedu.

Selle asemel, et tulla välja otsustavate reformidega, tegelevad riigierakonnad valimistsirkusega – Reformierakond mängib poisikeste kombel reaktiivlennukitega, sotsiaaldemokraadid  kirjutavad mormoonidena oma ridadesse surnud klassikuid, Keskerakond teavitab Tallinna linna oma noortemeelsusest ja IRL korraldab küsitluse nime all rahva ajapesu.

Asjaolu, et just see 5,4 miljonit võiks olla arengupidur, on esmapilgul ehk raske mõista, kuid just see toetusraha on võti võimu juurde tagasi ja tähendab omakorda hüvesid väga paljudele erakonna liikmetele pikas toiduahelas. Erakonna seisukohalt on ennekõike olulised kohad riigikogus ja palgalised ametikohad fraktsioonides, mille tagab vaid hea valimistulemus.

Riigikogu liikme palk  tuleval aastal on 3380-5200 eurot ja selle tasumiseks on riigieelarves ette nähtud enam kui 5,6 miljonit (koos sotsiaalmaksuga 7,5 miljonit), lisaks on enam kui 1,25 miljonit planeeritud kuluhüvitisteks, 840 tuhat fraktsioonidele kuni 40 ametniku palkamiseks, 340 ööbimiskuludeks, 400 000 lähetus ja koolituskuludeks.

Võib ju vastu väita, et see raha on vältimatult vajalik riigi toimimiseks, kuid tõde on siiski see, et riigi toimimiseks on vaja parlamenti, kuid see ei pea olema nii kulukas ja omama nii suuri privileege. Kui riigi juhtimise edukust mõõta poliitikute missioonitundega, siis võiks meie parlament ju põhimõtteliselt töötada ka ühiskondlikel alustel. Kui seda missioonitunnet oleks. Täna tuleb meil paraku rääkida selle pidevast vähenemisest ja poliitikute muutummisest maailmavaatetuiks seiklejaiks ühest parteist teise. Mistahes motivatsiooniteooria ütleb, et raha pole peamine motivaator, sellega liialdamine ei anna kunagi soovitud tulemust.

On sümptomaatiline, kuidas Reformierakond on viimastel aegadel keskendunud oma mundriau kaitsmisele ja musta valgeksrääkimisele või kuidas Keskerakond kasutab Tallinnas avalikku raha enda reklaamimiseks. Ma ei ole Keskerakonna teemal ammu sõna võtnud, sest lootus, et kriitika Keskerakonna poliitikat mõjutab, on peaaegu nullilähedane. Paraku tuleb täna nentida, et Keskerakonna poolt Tallinnas demonstreeritav kõikelubatavuse ülbe poliitika on paraku hästi idanenud ja jõudnud ka Toompeale. Tundub, et see on koguni muutunud meie poliitilise kultuuri iseloomulikuks tunnusjooneks. Kuidas teisiti seletada näiteks sõjalennuvälja kasutamist oma erakonna reklaamiks ja selle esitamist kui millegi täiesti normaalsena. Ma ei tea, kas siis varsti saabub ka see päev, kui kriitika üleüldse kaotab mõtte?!

Erakondlik vassimine on paraku sellesama 5,4 miljonilise rahasüsti üks tulemusi, sest endale tuhka pähe raputades seda kätte ei võida. See on võidujooks ilma au- ja häbitundeta, kus kõik on lubatud. See toob võimu juurde inimesed, kelle peamine eesmärk ongi see võidujooks võita, rakendades selleks kõiki vajalikke tehnoloogiad nagu pikamaajooksja, kes teab, kuidas hingamist kontrolli all hoida ja kui pikk peab olema jooksusamm. Selle jooksu võitmiseks ei ole vaja selga võtta pidurdavat reformikoormat. Pigem tuleb minna ilma pagasita, liibukate väel, rind lubaduste dopingust pakatamas ja partei valimisnimekirja number särgi peal. Natuke kerget jooksu, kerget hingamist ja käed viibutuseks õhku, kui võit käes.

Kui dopingust mõjutatud spordis sageli küsitakse, kuidas oleks võimalik tagasi minna ausa sporditegemise juurde, siis seesama küsimus on õhus ka poliitikas? Kas on võimalik tagasi minna poliitika juurde, kus poliitikuid ei vassi ega tegele vaid mundripesu ja populismiga?

On iseküsimus, missugune siis peaks olema erakondade rahastamine. Ennekõike tuleks keelata riigieelarve vahendite kasutamise valimisreklaamiks, sest maksumaksja raha selline kulutamiseks puudus tervemõistuslik argument. Sihtotstarbeliselt toetada võiks erakondade bürookulusid ja ehk ühe-kahe töötaja palkamist, kuid seda võrdsetel alustel kõikidele erakondadele, kes vastavad sarnastele kriteeriumitele, välistades ühtede diskrimineerimist teiste arvelt. Ka tuleks pöörata oluliselt suuremat tähelepanu omavahendite kogumisele ja siduda see riigi poolt makstava toetusega. Parlamenti kuulumine ei tohiks kindlasti olla ainuke kriteerium.

Praegune toetussüsteem on näidanud, et see viib arengu pidurdumisele ja stagnatsioonile. Ei ole ju oluline, et riigikogus on esindatud kogu aeg vaid need erakonnad, kes  juba on riigikogus esindatud. Oluline on, et parlamenti jõuaks valijate laiapõhjaline tahe, ja seda on võimalik saavutada ka täiesti mõistlike kulutustega. Priiskamine kõigi arvelt ja ühtede eelistamine teistele ei ole demokraatia eeltingimus, see on ebamõistlik hälve.