Matthew Crandall: miks Reformierakond pole ohuks demokraatiale

Matthew Crandall Foto: Erakogu

On mitu põhjust, miks Reformierakonda ei saa pidada ohuks Eesti demokraatiale, kirjutab Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor Matthew Crandall vastuseks Kalle Muuli arvamusartiklile. 

Parlamendivalimiste kampaaniad on juba alanud ning mürisevad täiskäigul. Valdav osa meediast on keskendunud Reformierakonnale, paljuski tänu Taavi Rõivase poolt Ämari lennuväljal filmitud poliitilisele reklaamile. Kuju on hakanud võtma ka palju tõsisem debatt, mis puudutab Eesti demokraatia tulevikku. Kalle Muuli väidab, et Reformierakonna tagasivalimine kahjustab Eesti demokraatiat. Tema põhiargument on, et tõelise demokraatia tarvis peab võim vahetuma. Kuigi Kalle Muuli kriitika Reformierakonna suhtes on mitmeti arusaadav, eksib ta, järeldades, et Reformierakonna tagasivalimine ohustaks Eesti demokraatiat. Tõeline küsimus, mis tuleks esitada, on hoopiski: kas Reformierakonna tagasivalimine oleks Eestile hea?

Andes hinnangut Eesti demokraatia üldisele olukorrale oleks kasulik vaadata võrdluseks teisi riike. Minu kodumaa Ameerika Ühendriigid kannatab tõsiste probleemide all, sealhulgas täidesaatva ja seadusandliku võimu süstemaatilise kinnikiilumise all, toksilise raha sissevoolu all valimiste ajal ning valimissüsteemi all, mis julgustab poliitikuid ajama jonnakat poliitilist joont, raskendades parteide reforme.

Kui vaadata Ungarit, siis seal näeme tegelikke probleeme, mis võivad tekkida. Peamine oht pole mitte see, et poliitiline partei liiga kaua võimul on, vaid et ta on liiga võimas. Ungaris on parempoolsel koalitsioonil 2/3 enamus ning nad said muuta põhiseadust viisil, mis on riigi demokraatiale kahjulik. Teisest küljest on meil ka näited Rootsist ja Jaapanist, kus samuti dominantsed parteid pikka aega võimul olnud. Sellele vaatamata on mõlemad väga edukad demokraatiariigid.

Kui vaadata Reformierakonda, siis on mitu põhjust, miks seda ei saa pidada Eesti demokraatiale kahjulikuks. Esiteks pole see erakond kunagi olnud piisavalt dominantne, et valitseda üksi. Nad on alati vajanud kedagi koalitsioonipartneriks ning aastate jooksul on partnereid olnud mitmeid – Keskerakond, IRL ja nüüd sotsid. Kuna koalitsioonipartnerid on vahetunud, on riiki juhtivate isikute arv kasvanud, mis on mõjutanud koalitsioonileppeid ning teataval määral piiranud Reformierakonna võimalusi teha kõike, mida nad muidu oleksid tahtnud teha.

Teiseks on Reformierakond teinud läbi muljetavaldava uuenduskuuri. Paljudes maades on juhtival erakonnal vaja valimiskaotust, motiveerimaks neid muutuma. Reformierakond on olnud sellest samm ees ning otsustanud muutuda, hoidmaks ära lüüasaamist valimistel. Fakt, et valimiskaotust pole tulnud, et tohiks vähendada selle muutuse olulisust Eesti demokraatia kontekstis.

Selle strateegia juured viivad tagasi 2012. aastal aset leidnud Silvergate’i juurde, mil Reformierakonna usaldus ja toetus järsult kukkusid. Reageerides sellele hakati uuendama partei brändi. Lisaks uuele koalitsioonipartnerile on välja vahetatud ka arvestatav hulk partei juhte. Endine peaminister Ansip ja endine välisminiser  Urmas Paet läksid ära Brüsselisse. Jürgen Ligi ja Rein Lang astusid tagasi ja on nüüd madala profiiliga liikmed riigikogus. Kristiina Ojuland ja Silver Meikar löödi parteist minema. Nende asemele on Reformierakonnas kerkinud esile Kaja Kallas, Urmas Kruuse ja Mati Raidma. Samuti on Reformierakond edukalt löönud üle silmapaistvaid poliitikuid teistest erakondadest nagu Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi. Ning vahest kõige tähtsam on see, et Reformierakond on toonud sisse spetsialiste väljastpoolt parteid nagu Anne Sullingu ja Maris Lauri – võtmelise tähtsusega ministrikohtadele. Lõpptulemuseks on, et mis partei juhtkonda puudutab, siis suundub Reformierakond 2015. aasta valimistele drastiliselt teistsuguse tiimiga kui aastal 2011. 

Tervikuna võttes liigub Eesti demokraatia õiges suunas. Vähemused on valitsuses paremini esindatud kui varem, kodanikuühiskond on ärganud ning kodanikud on olnud väga aktiivsed oma arvamust avaldama. Kuigi on ka probleeme, näiteks riigikogu nõrk roll valitsemises ning küsitavused parteisiseses demokraatias, on Eesti demokraatia kindlasti teel edasi.

Tulles tagasi Reformierakonna juurde: tegelik küsimus on, kas nende juhtimine ja nägemus on Eesti jaoks parim. Parteide vahel valitsevad selged erinevused. Alates maksu- ja rahanduspoliitikast ning sotsiaal- ja hariduspoliitikast on eri parteidel Eesti valitsemiseks erinevad nägemused ja prioriteedid. Eesti rahva asi on otsustada, kas anda Reformierakonnale «gaasi juurde» või «tõmmata hädapidurit». Ja mingu siis hästi või halvasti, see ongi demokraatia.