/nginx/o/2013/02/01/1552000t1h358f.jpg)
Haridusministeerium on teinud ettepaneku pikendada koolikohustust nii, et sinna alla mahuks ka põhikoolijärgne haridustee. Probleemina näeb haridusministeerium just kutsekoolide pooleli jätmist – keskmiselt 20 protsenti kutseharidust omandama läinutest otsustab õpingutest loobuda.
Selle ettepaneku näol ei ole tegu konkreetse plaaniga, vaid pigem ideega, millele vastukaja oodatakse. Kuid ehkki on selge, et ka pärast põhikooli lõpetamist vajavad õpilased edasise hariduse saamiseks nõu ja abi, ei ole ometi kindel, et seadusest tulenev sundus selle vajaliku toetuse annaks.
On arusaadav, miks on vajadus hoida lapsi põhikoolis seadusega määratud. Seda võib põhjendada mitme asjaga. Üks neist puudutab ebavõrdset stardipakku, mis erinevast sotsiaalsest keskkonnast tulnud lastel on – põhikool peaks suutma siluda vähemalt osa sellest ebavõrdsusest. Teine põhjendus oleks siht kaitsta noori ja veel väljakujunemata inimesi nende kõige mässulisematel aastatel. Mäss on midagi, mis käib ühel või teisele moel täiskasvanuks saamise juurde. Muidugi, kõigil ei väljendu see kehvemates hinnetes. Kuid senise reegli mõte on vähemalt osaliselt selles, et juhul kui eneseleidmise kõige keerulisemate aastatega käib kaasas protest või väiksem huvi kooli vastu, siis aitab üldise koolikohustuse reegel takistada lapsi endale ise liiga tegemast, mida nad edaspidises elus kahetseda võiksid.
Mis puudutab aga juba kutseharidust omandama läinud noori, siis nende puhul ei saa enam rääkida ei vajadusest tasandushariduse järele ega ka lastest, keda nende endi valikute eest kaitsta tuleks. Tegu on noorte inimestega, kes ise otsustavad ja ise oma valikud teevad. Plaan pikendada koolikohustust nii, et see hõlmaks ka kutseharidust, vähendab inimeste endi vastutust ja loob väära mulje, nagu oleks elu kellegi teise, mitte inimese enda kohustus.
See kõik ei tähenda aga, et suurem nõuandev toetus neile, kes hariduse katkestamist kaaluma on hakanud, vajalik poleks. Erialavalikud tehakse valdavalt väga noorena, nii ülikooli minekul kui eriti kutsehariduses. Alati ei ole need valikud tehtud piisava teadmise põhjal – ühel või teisel põhjusel ei ole noortel alati ettekujutust oma võimetest ja võimalustest. Nii on üsna ootuspärane, et ühel hetkel leitakse valik vale olevat. Eksimine oma valikutes on midagi, mis kuulub nooreks olemise juurde, ja sellega võitlemise asemel tuleks toetada õige eriala leidmist. Võimalus saada juhendamist ja nõustamist nii enne erialavalikut kui ka siis, kui valitud eriala mingil põhjusel päris meele järgi ei osutu olevat, on väga vajalik. Just nagu on vajalik ka õigus eriala vahetada.
Kui kutsekooli pooleli jätjatele millestki kasu oleks, siis mitte sundusest koolidele, vaid nõuandmisest õpilastele. Just sellest tulekski ehk lähtuda.