URMAS ESPENBERG

FOTO: Valimised

Kultusfilmis «Viimne reliikvia» küsib Ivo Gabrieli käest: oled sa tont või inimene? Sama lugu kipub olema, kui jutuks on rahvuskonservatiivid, kirjutab Urmas Espenberg (EKRE). 

Konservatiivse rahvaerakonna (EKRE) liikmena puutun tihti kokku nii inimeste kui meediakanalitega, kelle meelest on rahvuskonservatiivid tont, kellest tuleb igal juhul eemale hoida. Paremal juhul tohib selle erakonnaga hirmutada lapsi, vanureid ja kõiksugu vähemusi. See on aga sügavalt ekslik. Paljude jaoks võiksid rahvuskonservatiivid olla pigem head sõbrad, lootuskiired paremale elule. Vaatame seda läbi mõningate eesti rahvuskonservatiividele esitatud stampsüüdistuste.

Nišipartei või rahvaerakond?

Väga levinud on arvamus, et EKRE on tilluke, saati kahe mehe - isa ja poeg Helme nišipartei, mis koondab endasse kõige negatiivsemad ja tagurlikumad ideed Eesti poliitikas. See on sügavalt vale vaatenurk. Esiteks on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond laiapõhjaline kristlik- demokraatlik ja rahvuslik-konservatiivne erakond, kellel pea 7660 inimese suurune liikmeskond koos laiapõhjalise organisatsiooniga üle Eesti.

Äärmuslased või patrioodid?

Ja siit edasi ideede juurde. Rahvuskonservatiive nimetatakse siin-seal küll natsideks, küll kõikvõimalikeks äärmuslasteks, mõitsmata ega süüvimata nende tegelikku ideoloogiasse või seisukohtadesse. Esmalt rahvuslus. Tuleb vahet teha suurte rahvaste Deutchland über alles või Ruskii Mir tüüpi rahvuslusest, mis ihkab(s) allutada ja vallutada teisi maid ja rahvaid, ning väiksemate rahvaste rahvusluse vahel, mis seab põhieesmärgiks eeskätt põliselanikkonna, tema väärtuste, keele ning kultuuri säilimise omal maal. Taoline rahvuslus on pigem positiivne nähe ja nii tuleb seda ka võtta. Terved ja tugevad, korras majanduse ja paigas väärtustega rahvusriigid on olnud ja on ka edaspidi tugeva Europa Liidu alus, mitte Brüsseli keskvõim, olematu «rahvaste sõprus» ja äpardunud NSVL mudeli kordamine.

Muutuv konservatism

Konservatism, mida on harjutud pidama tagurlikuks vooluks, ei ole seda enam teps mitte. Pigem võib väita vastupidist.  Elus muutub nii mõndagi, kõik areneb, nii ka konservatism. Kaasajal on see muutunud lausa progressiivseks suundumuseks. Eriti selles mõttes, et ta on ainus vool, mis püüab päästa inimeste tradistioonilisi pidepunkte elus nagu emakeel, isamaa, perekond, moraal, ausus, religioon ja õiglus, mis kõik on karjuvalt hädavajalikud, et ühiskond saaks normaalselt toimida, mitte degradeeruda. Ei saa alahinnata ka konservatismi teeneid 20. sajandil ja 21. sajandi alguses. Konservatiivid  olid äärmusluse vastased, taunides ühteviisi nii kommuniste kui natse. Ronald Reagani ja Margaret Tatcheri suureks teeneks tuleb lugeda NSV Liidu kokkuvarisemist ja Külma Sõja lõppu, mis praegu on taas aktuaalne teema.  Rahvuskonservatiivid on esimestena ära tabanud ka multikulti läbikukkumise Euroopas.

Konservatism ja rahvuslus Eestis

Ei saa absoluutselt nõustada politoloog Tõnis Saartsi seisukohaga, et parempoolne konservatiivne nišš Eesti poliitikas on äärmiselt täis. See võis nii olla 6-7 aastat tagasi, aga mitte nüüd. Ansipi ajal konservatismi jooni kandnud Reformierakond on muutunud sisuliselt kõikelubavaks neoliberaalseks parteiks, kes usub Fukuyama stiilis vääramatult lääne liberalismi ja progressi võidukäiku. Samas kui majandus nii Euroopas kui Eestis teeb järjest enam vähikäiku, kultuur, moraal ja üldised väärtused aga manduvad sillutades teed omamoodi pidetu-juurtetu ultraliberaalse inimese tekkele, kellest saavad tulevikust hõlpsasti üle sõita nii kõiksugu vähemused kui ka ohtlikud välisvaenlased, näiteks Putini šovinism ja islami radikalism.

IRList on samuti saamas tsentristlik-liberaalne erakond, kus peale respublikaanide sooritatud ülevõtmist ja «kampsunite» lahkumist kajavad aina sagedamini noodid, mis pigem omased sotsiaaldemokraatidele, nagu maksuvabastused, vara ümberjagamine vaesemate huvides ja homoperekondade pooldamine. Keskerakond – sõnades tsentristlik – on tegudes puhtalt vasakpopulistlik erakond. Sellises olukorras on EKRE parktiliselt ainus jõud, mis seisab ühiskonda koos hoidvate väärtuste ja Eesti eest.

Sotsiaaldemokraatia langus ja uued «turundusvõtted»

Kogu oma pika ajaloo vältel on sotsialistliku ideoloogia võtmeideeks olnud utoopia võrdsete võimaluste ja tingimustega ühsikonnast, mille tuumaks idee eraomandi kaotamisest. Pärast kõikvõimalike ajalooliste eksperimentide luhtaminekut olid kogu maailma sotsid sunnitud sellest ideest loobuma. Eraomandi kaotamine kõrvaldati enamiku Lääne Euroopa sotside programmidest.

Et seda kuidagi kompenseerida, oldi sunnitud oma ideoloogia ümber vaatama. Gerhard Schröder rääkis ilma vähemagi häbita sellest, et sotsiaaldemokraatia peab ennast valijatele paremini  müüma. Lõpuks ta müüski ennast maha, aga mitte saksa valijale, vaid Gazpromile. PR- gurud, kes sotse õpetasid, soovitasid neil edaspidi mitte kasutada sõnu  sotsialism ja klassivõitlus, rääkimata sõnast kommunism. Kuid iga hinna eest tuli säilitada oma revolutsiooniline vaim ja vähemuste kaitsja imago. Selleks olid head kõik sotsiaalsed vähemused ja ka kummalised huvigrupid nagu homoseksuaalid, prostituudid, immigrandid, osaliselt isegi kurjategijad. Sotsiaaldemokraadid said innustust Frankfurdi koolkonnast, eriti Herbert Marcuse ideest, et uue aja kõige suurem rõhumine pole mitte majandsulik, vaid seksuaalne. Selline «õiglase heaoluühiskonna» mängimine on viinud mitmed Lääne-Euroopa ja Skandinaavia riigid võlakriisi lävele.

Konservatiivide uus tulemine

Nagu juba mainitud, ei ole ka konservatism mingi kivistunud vool, vaid arenev poliitiline jõud. Rahvuskonservatiive ei paina niivõrd see, kas Narva taguste alade ja Petserimaa tagasisaamine on hetkel realistlik, vaid see, et 5 protsenti meie territooriumist kingitakse lihtsalt ära ilma rahvaga nõu pidamata ning midagi vastu saamata (seal on muuseas palju maavarasid). Rahvuskonservatiivid ei vihka ei mustanahalisi ega araablasi, kuid on vastu nende massimmigratsioonile siia, sest selle eest hoiatavad meid asjade halb käik Lääne-Euroopas ja Skandinaavias. Pealegi on meil juba nõukogude ajast nii palju sisserännanuid, et igasugused immigratsioonikvoodid on triiki täis, ületades kõiki teisi riike Euroopas.

Rahvuskonservatiivid ei mõista hukka venelasi, kes on valinud oma elupaigaks Eesti, õppinud ära meie keele ja kultuuri, töötavad Eesti heaks ning on meie riigile lojaalsed, samas ei saa me aksepteerida neid, kes õõnestavad meie iseseisvust ja kultuuri ning teenivad agressivset poliitikat ajava naaberriigi huve.

Me saame aru, et on olemas teistsuguse seksuaalse orinetatsiooniga inimesi, kuid milleks hakata seda omapärast kooslust täisväärtuslikuks perekonnaks pidama? Vähemasti tulnuks enne sellise otsuse heakskiitu küsida rahva nõusolekut referendumil.

Konservatiivid ei ülista prostitutsiooni, kuid me ei saa taluda sotside jutte prostituudist kui üksnes ohvrist, kellel endal puudub justkui igasugune vastutustunne ja moraalsed kohutsused. Sama kehtib kõiksugu kurjategijate suhtes, keda ei saa siidikinnastes ümber kasvatada. Nagu näitas äsjane «joomaseaduse» läbikukkumine, hakkas seegi seadus kaitsma ühe vähemuse, nimelt joodikute huve.

Konservatiivid ajavad asju ausalt, ilma valede ja ilustamiseta. Sestap võiks neis näha mitte tonti, vaid inimesi ja partnereid, kellel on ühiskonnale omad postiivsed vaated. Tolerantsust peaks ju jaguma, või kuidas?