Jüri Saar: erakondade liikmeaudit on vältimatu

Jüri Saar Foto: Toomas Huik

Eesti erakondadesse kuulus möödunud aasta lõpul kokku ligikaudu 59 000 inimest ning vaja oleks korraldata nn. parteide liikmeaudit, et saada selgust, kui paljud neist ka tegelikult oma erakonda kuulumisest teadlikud on, kirjutab Tartu Ülikooli õppejõud Jüri Saar (Eesti Vabaerakond) värskes Sirbis.

Eesti poliitiline kultuur vajab parandamist mitme külje pealt ehk, nagu on öelnud president Ilves, «siit, kuhu oleme jõudnud, samal viisil edasi enam ei saa». Muutmisejuttu räägivad peaaegu kõik. Arvamused lahknevad siis, kui minna konkreetsemaks ja püüda visandada paranemise teid. Suured kartellierakonnad püüavad avalikku arutelu poliitilisest kultuurist viia taas kõrvalistele ja teisejärgulistele radadele (valimisea vähendamine, kahekohaline parlament jms). Erakondade riigieelarvelise ületoitmise kõrval, mis kindlasti on keskse tähendusega, on tähelepanuväljast kõrvale jäänud erakondade liikmeskonnaga seonduvate küsimuste spekter.

Kõige arvukama liikmeskonnaga erakonnad on oktoobri seisuga Keskerakond 14 288, Reformierakond 12 847, IRL 9782 ja sotsid 6228 liikmega. Seejärel on nimekirjas riigikogusse mitte kuuluvad erakonnad EKRE 7658, Eestimaa Rohelised 1136, Iseseisvuspartei 2137, Ühendatud Vasakpartei 1986 ja Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu 966 liikmega. Üks partei (Libertas) on veel likvideerimisel ja teine (Eesti Kristlikud Demokraadid) pankrotis. Nimetada saab ka kahte äsja sündinud erakonda, milleks on Vabaerakond 614 liikmega (18. X seisuga) ja nn Ojulandi partei ehk Rahva Ühtsuse Erakond 359 registrisse kantud liikmega (18. X).

Vormiliselt on erakondade liikmeskonnaga asi justkui korras. Kõik inimesed, kes on kunagi astunud erakonna liikmeks ega ole sealt tänaseks välja astunud või teise erakonda üle läinud, on mingi erakonna liikmed. Eesti erakondadesse kuulus möödunud aasta lõpul kokku ligikaudu 59 000 inimest ehk kõigist hääleõiguslikest elanikest 6,4 protsenti. Näitaja on aasta-aastalt kasvanud ja ligineb omaaegsele kompartei liikmete arvule. See eristab Eestit enamikust teistest demokraatlikest riikidest, kus erakondade liikmeskond väheneb. Näiteks veel 1995. aastal moodustas erakondade liikmete arv kõigist hääleõiguslikest kodanikest vaid 0,75 protsenti ja 1999. aastal 2,4 protsenti.

Erakondade poolelt vaadatuna jaguneb kogu elanikkond liikmeteks-mitteliikmeteks ja toetajateks-mittetoetajateks, kusjuures liikmed loetakse tavaliselt toetajate hulka. Liikmete aktiivsuse aste varieerub sõltuvalt osavõtust allorganisatsiooni tegevuses ja osalemisest valimistel ning tipneb tegevusega erakonna juhtorganites. Need, kes pole liikmed, võivad aga parteid kas toetada või mitte. Kui piir aktiivsete ja passiivsete liikmete vahel on suhteliselt selge, siis piir passiivsete liikmete ja mitteliikmete vahel pole üldse paigas. Formaalne fakt, et inimene pole erakonnast välja astunud, ei tähenda palju.

Registrite andmete ja seadusandja loogika kohaselt on oluline üksnes see, et arv ei jääks alla kehtestatud miinimumpiiri. Meie erakondade tegeliku liikmeskonna kohta (aluseks enese aktiivne määratlemine erakonna liikmena) puudub piisavalt adekvaatne informatsioon, välja arvatud äsja registreeritud n-ö uued erakonnad. Seal on aktiivseid ja formaalseid liikmeid peaaegu ühepalju. Hüpoteetiliselt võib hinnata, et mitte ühelgi erakonnal Eestis ei ole praegu palju üle 200 aktiivse liikme ja ülejäänud on n-ö passiivliikmed.

Eesti erakonnad on enamasti formeerunud liitumiste teel. Praeguses parlamendis on Reformierakond ainukene partei, kes pole ühinemisega liikmeskonda suurendanud. Ka siis, kui liitutud pole in corpore, ei saa peaaegu kunagi rääkida liidetavate maailmavaatelisest sidususest, mis on kasvanud ajapikku ühtsuseks, mistõttu erakonda kuulumise tähendus võib vägagi erineda. Väga paljud või isegi enamik erakondadesse kuulujaist ei ole astunud nendesse erakondadesse, mille liikmed nad nüüd vormiliselt on. Eestis on ka üsna tavaline aktiivsete erakondlaste nn parteijooks, kus elukutselised poliitikud lähevad olukorra muutudes üle teistesse erakondadesse, sh sellistesse, mis on seni olnud nende endi poliitiliste rünnakute peamine sihtmärk. Erakonnad on suureks kasvanud valdavalt liitmiste, ühinemiste ja allaneelamiste tulemina, mis on sisuliselt (poliitilise) inimkaubanduse erivorm. Nii on sageli liidetud erinevaid liikmeskondi, antud neid ühe juhtkonna alt teise juhtkonna alla, nagu Tsaari-Venemaal pärisorje, keda võis tüki- ja külakaupa ühe mõisniku voli alt teise kätte liigutada. Erakonnast väljaastumine võib küll olla tehniliselt küllaltki lihtne, kuid tegelikult on see seotud mitme eluliselt olulise asjaga, näiteks kohalikus omavalitsuses töökoha omandamise ja omamisega.

Vaatame näiteks Rahvaliiduga juhtunut. 2011. aasta riigikogu valimistel saadi kogu Eestis kokku natuke rohkem hääli, kui oli liikmeid. Saadud häälte arv oli hävitavalt väike, nimelt 12 184, kuigi liikmeid oli sel ajal ametlikult 8528. Arvud näitavad, et isegi mitte kõik selle erakonna liikmed ja nende lähedased ei soovinud, et erakond saavutaks valimistel hea tulemuse. Teoreetiliselt on niisugune asi võimalik, kuid tasub mõelda ka lihtsamate seletuste peale, mille järgi samastas ennast selle erakonnaga palju vähem inimesi, kui oli tollal liikmeid. Rahvaliit oli kujunenud väga erineva suunitlusega parteide liitumisel. Eestimaa Rahvaliit, kes kuni 1999. aastani kandis nime Eesti Maarahva Erakond, oli endaga liitnud väiksemaid erakondi nagu Eesti Maaliit ning Eesti Pensionäride ja Perede Erakond, kes liitusid Rahvaliiduga 2000. aastal. Lisaks vormistati 2003. aastal ühinemine Erakonnaga Uus Eesti.

Edasine Rahvaliidu liikmeskonna saaga on aga veelgi huvitavam, sest pärast endise juhi kriminaalkorras karistamist võtsid uued juhid erakonna 2012. aastal uue nimetuse all üle. Uueks nimetuseks sai Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Tänaseni räägitakse liikmete suurest arvust, kuigi sisulised kahtlused on suured ja viimastel kohalikel valimistel sai EKRE taas umbes sama palju hääli, kui on ametlikult sellel erakonnal liikmeid. Arvud 8337 (valimistulemus) ja 7658 (liikmete arv) räägivad paljustki. Küsimus, kas see kõlab usutavalt või on tegemist lihtsalt suure hulga passiivsete n-ö surnud hingedega, kes sisuliselt ei samasta end enam selle erakonnaga, kuid kes pole saanud, julgenud või viitsinud ennast erakonna nimekirjast kustutada, vajaks kindlasti täpsemat vastamist.

Kartellierakondadega on asjad keerulisemad. Need suudavad teatava püsiaktiivsuse demonstreerimiseks tänu riigiressurssidele alles hoida üle-eestilisi võrgustikke. Kuidas, mil viisil ja kui suurt osa deklareeritavast liikmeskonnast tegelikus töös kaasatakse või ollakse aktiivne puhtalt riigi ressursside jaotamise arvelt inimeste hoidmisega eelarvelistel töökohtadel, on siiski küsimus.

Kõige arvukamalt on väiksemaid parteisid endaga liitnud Keskerakond, kellega on 1994. aastast ühinenud Eesti Ettevõtjate Erakond (1994. aastal), Õigusliku Tasakaalu Erakond (1997), Erakond Eesti Rohelised (1997) ja Eesti Pensionäride Erakond (2005). Viimane ei liitunud Keskerakonnaga in corpore, sest 1500 Pensionäride Erakonna liikmest ühines Keskerakonnaga 505 ehk kolmandik. Keskerakond on enda hulka traditsiooniliselt olnud valmis võtma ükskõik keda ja ükskõik milliseid väiksemaid poliitilisi jõudusid. Keskpartei on Eestis praegu kõige kindlama distsipliini ja selgema võimuvertikaaliga erakond, mis esindab pigem läänemaisele võõrast poliitilist kultuuri. Koondumine ainuliidri ümber ja võimuvertikaali formeerumine peaks looma selge ülevaate ka liikmeskonnast, kuid nii see ei ole. Valijaskonna ja erakonna liikmeskonna lahknemine hakkab üha enam silma. Täna moodustavad Keskerakonna valijaskonnast ligi 85 protsenti venekeelsed, kuid liikmeskonnas on nende osa palju väiksem. Samuti on väike selle erakonna kaudu Tallinnas ja Ida-Virumaal võimule tulnud venekeelsete osakaal. Siiani on Keskerakond mänginud seda plaati, et niisugused disproportsioonid on seotud diskrimineerivate reeglitega, mille nad võimule saades ära muudaksid.

Reformierakond on nagu Keskerakondki olnud valmis võtma enda rüppe individuaalseid ületulijaid teistest parteidest. Mida suuremaks on erakond arvuliselt saanud, seda ebamäärasem on sõnum. Liberaalsusele on püütud külge pookida hoopis teisest (konservatiivsest) poliitilisest spektrist pärit loosungeid ja tegevust. Väline vastandumine ja sisuline sarnasus Keskerakonnaga hakkab silma ka kaadripoliitikas. Enne uusi valimisi käib nende kahe vahel üha intensiivsem liikmevahetus, eelkõige ületulemisena Keskerakonnast Reformiparteisse.

Sotsid, kes kannavad meeleldi oma meelsuse väljendamiseks punasetoonilisi lipse ja kingivad punaseid nelke, peaksid olema põhiolemuselt töövõtjate, vaeste ja viletsate erakond, ent liigitub olemuselt üha enam šampanjasotsialistide parteiks. Nad on liitnud endaga erakondi, kes nende hulka ideoloogiliselt kuuluma ei peaks. Sotsiaaldemokraatlik Erakond, mis asutati 1996. aastal Eesti Maa-Keskerakonna ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei ühinemisel, kandis 2003. aastani nimesid Erakond Mõõdukad ja Rahvaerakond Mõõdukad. Varasema nimemuutmise tingis 1999. aastal ühinemine Rahvaerakonnaga, 2012. aastal ühineti aga Vene Erakonnaga Eestis. Sotsid teevad kõik, et jõuda suurerakondade seltskonda, arvestamata tegelikult oma ideoloogilist deklareeritavat põhihoiakut. Nende kõikuvad populaarsusreitingud annavad märku stabiilse valijaskonna vähesusest. Nii juhtub, kui seatakse eesmärgiks saada suureks mitte ideedelt, vaid arvult.

Isamaaliit oli kõige pikema ajalooga erakond Eestis, saades alguse ERSPst ja konservatiividest juba okupatsiooniaja lõpus ning esindades selgelt rahvuslikku joont. Res Publica kujunemine jääb 2001. aastasse, mil loodi Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica. Liikmeskond küündis 2002. aasta lõpuks äriregistri andmetel peaaegu 4000ni. 2006. aastal liitusid juba 3190 liikmega Isamaaliit ja 5339 liikmega Res Publica. Liikmete üleminekut silmas pidades oli ühinemine edukas, sest uue erakonna liikmeskond küündis üle 8000. Ühinemisel rongist maha astujate arv oli väike. Edaspidi ilmnes aga üha enam probleeme, sest kahe tiiva maailmavaade ja poliitiline kultuur jäid erinema. IRLi liikumist isamaalisusest projektipõhisuse suunas pole olnud keeruline jälgida. Enam polegi võimalik aru saada, kas üldse ollakse isamaalisemad kui liberaalid või mitte. Sattumine opositsiooni seab selle partei ette lausa eksistentsiaalseid küsimusi, mis enam ei pruugi olla populismikaardiga ületatavad.

Ülevaade näitab, et erakondade formaalse liikmeskonna kohta esitatud andmed ei veena kuidagi erakondade kui suhteliselt monoliitsete maailmavaateliselt sarnaste inimeste ühenduste olemasolus. Liikmeskonna kujunemist jälgides tuleb osutada 1998. aasta 1. oktoobrile, kui hakkas kehtima tuhande liikme miinimumnõue. Selleks kuupäevaks pidid kõik erakonnad oma nimekirja täiendama ja seejärel selle kohturegistrile esitama. Nii on teada 12 registreerimata jäänud erakonda, kes ei suutnud seda piiri ületada. Parteide liikmeskonna hüppelist kasvu soodustas ka 2002. aasta erakonnaseaduse muutmine, millega mitmekordistati parteidele riigieelarvest eraldatav toetus. Näiteks liikmemaksud moodustavad praegu erakondade sissetulekust marginaalse ja üha väheneva osa. Osa erakondi seab küll valimistel osalemise formaalseks tingimuseks makstud liikmemaksu, kuid kas ja kuidas seda keegi kontrollib, pole teada, sest tegemist on parteide siseasjaga. Andmed liikmemaksude kohta on lünklikud ja pole usaldusväärsed.

Sama kaheldava sisulise täpsusega on kartellierakondade liikmete hulk. Veel mõni aeg tagasi jätsid kõik suured erakonnad regulaarselt rakendamata liikmete sooviavaldusi erakonnast lahkumiseks (selliseid juhtumeid on korduvalt kirjeldatud). See tingis olukorra, et erakonda sai astuda, kuid sealt lahkumine oli tehtud keeruliseks. Alles seadusemuudatusega 2011. aasta algusest sai võimalikuks erakonnast lahkumine elektroonilise registri kaudu, kuid see tarkus pole üldteada. Praegu on erakonda astumise näol tegemist ühekordse sooviavaldusega. Kas liige hiljem on ka midagi erakonnas teinud, pole oluline.

Väidan, et me ei tea erakondadesse kuulujate tegelikku arvu. Erakonnad on eluliselt huvitatud võimalikult suure liikmeskonna näitamisest. Ilmselt parandab see valimistulemust, sest inimestel on kalduvus panna ennast etteulatuvalt võitjate poolele. Kaudselt sõltub erakonna arvukuse esitlemisest ka riigi dotatsioon. Olukord on kunagisega võrreldes diametraalselt muutunud ja erakondadest saavad mingi lati ületamise järel riigierakonnad ehk kartellistunud erakonnad. Nad elatavad end riigieelarve vahenditest ja mitte enam põhiosas liikmemaksudest ja liikmete annetustest. Seetõttu peaksid nad oma tegevusest andma riigile palju täpsemalt aru, sest ei saa olla nii, et raha saadakse, kuid aru ei anta.

Meil puuduvad tegeliku erakondliku aktiivsuse miinimumkriteeriumid, mille puhul saab üldse rääkida lisaks vormilisele ka sisulisest erakonda kuulumisest. Nii peaks olema seadusega sätestatud nõue, et iga liige peab korra teatud perioodil (nt igakordsete riigikogu valimiste eel) kinnitama oma jätkuvat soovi olla erakonna liige. Praegu näeme Eesti erakondade tipus privilegeeritute seltskonda, kuhu sattumist hoiavad oma kontrolli all ja piiravad need, kes seal juba sees on. Kuid see pole ainus tõkend, sest just liikmete arvukuse järgi püütakse teha vahet nn suurparteide ehk kõrgliiga ja väikeparteide ehk mudaliiga vahel (umbes nagu ÜRO ja Esindamata Rahvaste Organisatsioon). Juba ainuüksi selle sõnumi edastamisega antakse selgelt eksitav signaal valimiskäitumiseks. Liikmearvuga manipuleerimine, selle näitaja seadmine esiplaanile on üks tegureid, mis on toonud kaasa kartellistumise.

Tänane suhtumine erakondade liikmeskondadesse meenutab mõneti omaaegset olukorda komparteiga, mille liikmeid väideti Nõukogude Liidu lõpuperioodil Eestis olevat 100 000. Unustati, et kompartei varjas oma sisemist asjaajamist ja liikmeskonda selle partei tekkimise traditsioonist tulenevalt. 100 000 liiget Eestis pakuti välja absoluutselt konjunktuursetel kaalutlustel, sest oli vaja näidata üldrahvalikuks muutumist. Väljaastumine tehti nii raskeks kui võimalik – välja võidi üksnes visata. Fakt on see, et kompartei liikmete tegelikku hulka ei teatud siis ega teata siiani. Kui läänemaise poliitikakultuuriga maadel erakondade arvukus enamasti väheneb, siis Eesti on siin väljapaistev erand. Meil jätkub kommunistliku partei massilisusele rõhuv traditsioon ja erakondade liikmeskond kasvab formaalselt.

1 Vt E-Äriregister. Registrite ja Infosüsteemide Keskus, https://ariregister.rik.ee/erakonnad.py

2 Vt Priit Kallakas, Erakondade liikmeskonna areng Eestis 1995—1999. – Riigikogu Toimetised 2010, nr 22, http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=14294&op=archive2

3 Siia hulka pole arvestatud palgalisi erakonnategelasi, kes on saanud vormiliselt mittepoliitilise ametikoha tänu paiknemisele toiduahelas.