Juhtkiri: rohkem kui Euromaidan

Kiievi kesklinnas asuv Iseseisvuse väljak, mida kutsutakse ka Maidan. Euromaidan tähendab aga eurointegratsiooni pooldajate meeleavaldusi. Foto: SCANPIX

Eile möödus aasta päevast, mil Ukraina ajakirjaniku Mustafa Nayemi kannatus katkes. President Janukovõtš oli teatanud, et ta ei allkirjasta assotsiatsioonilepet Euroopa Liiduga. «Kuulge, inimesed,» kirjutas Nayem Facebooki. «Kirjutage, kui te olete valmis, ja me püüame midagi algatada.» Ta polnud ainus, kes üleskutse esitas. Maidanile kogunes umbes viiskümmend inimest. Üsna lühikese ajaga sai neist tuhatkond. Kolme kuu jooksul – külma kuu jooksul – muutus Kiievi keskväljak paigaks, mida mainimata ei möödunud Euroopas ühtegi riikidevahelist kokkusaamist. Riigijuhtide retoorikasse jõudsid laused nagu «euroopalike väärtuste eest võideldakse kõige tugevamini just Euroopa Liidu piiride taga, Ukrainas».

Nüüd, aasta hiljem, näib Kiievis toimunu (ning sellele järgnenu Ida-Ukrainas) oluliselt komplekssema küsimusena. Viimase aasta jooksul pole ilmselt ühestki sündmusest kirjutatud enam artikleid, raamatuid ja raporteid. Ometi on palju veel analüüsimata. See, mille alguseks Euromaidan oli, on selleks liiga kompleksne ja liiga paljusid osalisi hõlvanud sündmus.

Kui palju saab Maidanil aasta eest toimunut vaadata lahus sellele järgnenust? Vene propaganda on püüdnud kinnistada arusaama, et Krimmi kaotamine ja lahingud Ida-Ukrainas olid Euromaidani tagajärg: sellised revolutsioonid kutsuvadki esile korralagedust ja sõdu. Venemaa hirm on mõistetav: kardetakse sarnaste revolutsioonide kordumist Venemaal. Kuid ehkki osaliselt seotud, on Euromaidan ja sellele järgnenu siiski kaks erinevat asja. Maidanil alanud revolutsioon oli julge vastuseis korrumpeerunud ja üha autoritaarsemaks muutunud režiimile, kus võideldi nii euroopalike väärtuste kui euroopalike hüvede eest. Krimmi annekteerimine ja Ida-Ukrainas toimuv oli mitte riigi enda seest tulenev tagajärg, vaid Venemaa agressioon, mis aega ja olukorda ära kasutas.

Euromaidani ja sellele järgnenud Venemaa agressiooni mõju on märkimisväärne nii Ukrainale, Euroopale kui läänele tervikuna. Ukraina sündmused tõid vähemalt osale läänemaailmast tegelikkuse silma alla tagasi. Ukrainasse tungides rikkus Venemaa pea kõiki rahvusvahelisi reegleid, mida rikkuda sai, muutus kogu julgeolekustruktuur. Selgus, et Venemaa lähinaabrite «Venemaa-paranoia» ei olegi paranoia. Veidi väsinud vana Euroopa jaoks mõjus teadmine, et esimest korda ajaloos surid inimesed ELi lippude all, ilmselt ärkvele raputavalt.

Muutunud julgeolekuolukorras visati kinnas nii ÜRO-le, ELile kui NATO-le. Kuidas saab ÜRO edendada üleilmset rahu ja julgeolekut, kui rahvusvahelisi aluslepinguid rikutakse? Miks ELi liidrid ei reageeri piisava kiirusega ja üksmeelselt? Kas NATO on valmis reageerima Venemaa võimalikele järgmistele sammudele, nagu artikkel 5 ette näeb?

Ukraina jaoks on kujunenud olukord korraga nii võimalus kui takistus. Ühelt poolt on Ukrainal taas tekkinud võimalus teha ära vajalikud reformid ja ehitada üles euroopalik riik. Teisalt aga on väga raske teha reforme riigis, mille territooriumil käib sõda. Kuid reforme on Ukrainale väga vaja, ja kui Ukraina taas ebaõnnestuma juhtub, on see veel üks käest lastud võimalus.

Eile hommikul jõudsid Ukraina uude koalitsiooni kuuluvad erakonnad kokkuleppele, mis suunas edasi liikuda. Uue valitsuse võimele reformid ellu viia on pandud suured lootused.