Anton Hansen Tammsaare

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Aga näib nõnda olevat, et demokraatia tähendab lõpuks ometi ainult kultuuri. Demokraatia uppi lüüa, tähendab kultuur uppi lüüa.

/…/ Meie arvame ka, et kõiges on süüdi demokraatia – demokraatia, millest meil pole õieti kuigi palju aimu. Ja kust pidimegi seda aimu saama? Kõik meie poliitikategelased on ju noilt päevilt pärit, kus isevalitseja istus Piiteris, isevalitseja istus Toompeal, isevalitseja istus mõisas, seisis isegi tänavanurgal korrapidajana. See on meie poliitiline traditsioon, meie poliitiline kultuur. Ja siis katsume hüpata demokraatiasse. Aga mehed jäid isevalitsejaiks...

/…/ Iga demokraatlise partei liige tunneb end liidrina, liider aga tunneb end satraabina, nagu oleks tal osa Aleksander Suure verest, kes võitnud juba maailma.

«Kultuurist ja demokraatiast» (1933)

Kogutud teosed, 1990, 17. köide, lk 28