Hedy Haavalaid (sinises) Fragile tantsuprojektis

FOTO: Mihkel Maripuu

26-aastasena pimedaks jäänud Hedy Haavalaid tantsib koos professionaalidega ja näitleb vaegnägijate Terateatris, kirjutab Meeli Parijõgi Õpetajate Lehes.

Hedy ei püsinud lapsena pudeliski paigal. Ta mäletab kolmandast eluaastast päeva, mil käis isaga majade vahel jalutamas. Mäletab prügikastide rivi ja nende seas üht väiksemat, kuhu koguti saia- ja leivajääke loomadele. «Miks mitte maitsta,» turgatas lapsele mõte. Isa kõndis Hedyst natuke eespool ja sel hetkel selja taha ei vaadanud. «Mõeldud-tehtud … Sealt sain salmonelloosi,» teab Hedy. Arstid arvasid, et selle tagajärjel tekkis tüdrukul diabeet.

Hedy on kolmandast eluaastast praeguseni iga päev süste saanud. Vene ajal olid teised rohud, rääkimata pirakast süstlast, mida pidi enne süstimist keetma. Klassikaaslased teadsid, et Hedyl on suhkruhaigus. Tollal ei paistnud see välja ning sellest ei tehtud numbrit.

Hedy õppis sekretär-asjaajajaks. Kui sõbranna läks Kopli mehaanikakooli pabereid sisse andma, läks Hedy kaasa ja võttis igaks juhuks omagi dokumendid ühes – «Inimene peab ju midagi tegema.» Mehaanikakoolist koliti kursusega Tallinna sidekooli. Hedy asus pärast kooli lõpetamist õpitud erialal tööle.

Ühel hetkel avastas tütarlaps, et ei näe selgesti kellanumbreid. Ta teadis, millega on tegemist. Hirm oli.

Ülemusele Hedy diabeedist ei rääkinud. «Ongi raske mõista, miks sekretär käib nii sageli silmaarsti juures,» arvab Hedy praegu. «Oleks ta küsinud, oleksin vastanud.»

Nägemine halvenes aina ja Hedy ei saanud enam tööd teha. Nüüdseks on 36-aastane naine elanud pimedana kümme aastat. Ta ei taju isegi valgust.

Tal on täitsa ilusad silmad …

«Ju ma siis pean selle kogemuse saa­ma. Pole mõtet nägemist taga nutta: et kui oleks. Ei ole,» ütleb Hedy rahulikult. «Muidugi on hetki, mil mõtlen, et pagan, mul on vaja silmi. Näiteks kukub suhkrutoos maha. Terve põrand on suhkrut täis. Kodus saad ikka hakkama. Koristad tolmuimejaga ära ja hiljem vaatab keegi üle. Kohati on küll abitu tunne. Kuu aega tagasi käisin Portugalis, kus hotellis mängis taustaks portugalikeelne kanal. Siis tundsin küll, et olen eriti pime! Ma ei saanud mitte midagi aru! Ütlesin elukaaslasele ka, et olen praegu eriti pime.»

Kui Hedyl on vaja kuskile minna või toimetada, aitab teda päevasel ajal, kui elukaaslane Ahti on tööl, ema.

Hedy pole kogenud nägijate pahatahtlikku suhtumist, küll aga oskamatust pimedatega suhelda ja sellest sündivat kohmetust. «Passilauas eeldas ametnik, et kui ma ei näe, siis ilmselt ka ei kuule ja olen tagatipuks nõdrameelne. Olen kohanud ka süüdimatut käitumist. Ükskord emaga trammis sõites maandus minu kõrvale proua, kes taipas, et ma ei näe. Ta silmitses mind huviga ja ütles emale: «Aga tal on ju täitsa ilusad silmad!», nii et seda kuulis terve tramm. Mõtlesin, et nüüd läks küll hästi!»

Klassi ees vastamine oli kohutav

Vähemalt kaks korda nädalas tuleb Hedy Tondile Põhja-Eesti pimedate ühingu majja. Ta käib seal joogas ja teisipäeva õhtuti pimedate ja vaegnägijate Terateatri proovides. «Prooviperioodil võib siia sissekirjutuse võtta,» ütleb Hedy muiates.

Näitlemine on Hedyl sõna otseses mõttes veres, sest ka tema ema Niina Reinsalu on näidelnud – mänginud Vanemuises ja Endlas. «Võib-olla ema eeskujul tahtsingi lapsena näitlejaks saada, aga see polnud mõeldav, kuna ma kogelesin. Kogelen praegugi,» tunnistab Hedy. «Avalikus kohas suurema rahvasumma ees esineda mulle ei meeldi. Klassi ees vastamine oli kohutav.»

Enne Terateatrit sai Hedy eneseületusliku lavakogemuse rahvusvahelises Fragile’i projektis, kus Norras, Eestis ja Portugalis esinesid vaegnägijad ja pimedad koos professionaalsete tantsijatega.

Sellise projekti võimalikkusest räägiti aastaid. Kui 2011. aasta sügisel tuli pimedate ühingu meililisti teade, et on võimalik võtta osa loovliikumise töötubadest, mida tuleb andma Norra koreograaf, otsustas Hedy osaleda. Talle meeldis tants ning ta oli lapsepõlves seitse aastat rahvatantsuga tegelnud. Eesti-poolseks koreograafiks valiti Ajjar Ausma, kes jätkas töötubasid pimedate ja vaegnägijatega veebruarist juunini. Sügisel helistas Ajjar Hedyle ja ütles, et oleks väga tore, kui ta Fragile’ist osa võtaks.

«See oli väga hirmus, aga natuke tahtsin ka,» naerab Hedy. «Tun­nis­tasin, et mul on meeletu lavahirm ja publikukartus. Et võin kinni kiiluda ja seisma jääda. Seepeale öeldi tavaliselt: «Aga sa ei näe ju, mida sina kardad?» Ei näe küll, aga ma ju tean, et mind vaatab saal!»

Miška ja «kaerajaan»

Tegelikkus oli õnneks teine. Etenduse ajal liikus Hedy mõte ainult rajal: järgmine samm, järgmine samm. Ta oli tantsimisega nii hõivatud, et ei jäänudki aega mõelda, mida publik temast arvab.

Mullu jaanuaris algasid kolmekuused proovid, kus osales ainult Hedy koos professionaalidega. See oli ettevalmistus etenduseks. Proovid olid viis korda nädalas, pikad nagu korralikud tööpäevad.

Hedy meenutab, et füüsiliselt polnudki see nii raske kui vaimselt: «Töötad koreograafi ja profitantsijatega. Tunned ennast nende kõrval nagu karu. Nii väga, kui ma tahtsin mõelda, et ei peagi oskama kõike, mida nemad, et mul ei peagi nii hea painduvus olema, tekkis tunne, et näen välja nagu Miška. Teised olid küll sõbralikud ja toetavad, ei heitnud mulle midagi ette.»

Kuid pinge kuhjus ja ühel hetkel tabas Hedyt kriis: «Nutsin. Ütlesin, et võtke keegi teine. Ma ei suuda … Siis tulid kõik minuga rääkima. Ei mäleta, mida, aga tollel hetkel oli mul vaja neid sõnu kuulda. Küsiti, mida ma kardan. Nuuksusin, et seda kaerajaani, mida me terve kuu harjutanud oleme … Selle peale hakkasid teised naerma ja pinge oli maas. Üks tantsija küsis, mida ma siis üldse oskan. Ma ei saanud nutu pärast vastata, aga tahtsin öelda, et ainult natukene vene keelt.»

Hedy nuttis oma nutud ja läks proovisaali tagasi. «Midagi sellest kõigest lõpuks tuli,» poetab ta nüüd vaikse uhkusega.

Reporter tehku proov, silmad kinni, kaasa

Hedy elukaaslane, pimedate ühingu kultuuri- ja spordiorganisaator Ahti on terve elu olnud vaegnägija ning Hedy sõnul õppinud sellega väga hästi toime tulema. Näiteks osaleb ta jooksu- ja suusamaratonidel.

Kui Ahti ja lavastaja Jaanika Juhanson eelmisel suvel üritusel «Puude taga on inimene» kohtusid, sündis neil mõte hakata pimedate ühingu teatrit tegema. Hedy väidab, et liitus teatriga eelkõige sellepärast, et korraldaja oli tema elukaaslane. «Muidugi pakkus huvi ka, mida see endast kujutab,» möönab Hedy, kes mängib Terateatri esimeses lavastuses «Roos ja lumekristall» peaosa.

«Lumekristalli» tehes oli pinge suur,» meenutab Hedy. «Vahel olin üheksa tundi majas.» Prooviperiood oli ka kutselise teatri jaoks lühike, kuus nädalat, ja alustati nullist. Näitlemiskogemust osatäitjatel ju polnud. Hedyl keerles ka magama minnes peas näidendi tekst, mida ta üritas sealt viimaks jõuga välja visata.

Terateatri proov koosneb kahest osast. Esimene tund on teooria, kus lavastaja räägib teatri ajaloost. Järgneb kaks tundi praktikat saalis. «Teeme füüsilisi harjutusi, hääle- ja improharjutusi. Need on jälle eneseületuslikud asjad, millega tavaelus kokku ei puutu. Muidu ju ei käi mööda tuba ringi ega lükka seina eest ära,» kirjeldab Hedy. «Kujutleme näiteks, kuidas käiksime vees, liiva peal või kui maas oleksid klaasikillud. Ajakirjanikud tahavad tulla proovi vaatama. Aga siis peab silmad kinni panema ja kõik kaasa tegema.»

Ta ei pidanud ju nägema …?

Eelmisel aastal valis Hedy tuttav Tallinna ülikoolis lõputööks loovteraapilise kunstiprojekti – tants nägemispuudega inimestele. Hedy ja veel üks tüdruk esitasid tema lavastatud tantsukava. Lõputöö sai hindeks «väga hea». Juhendaja tähendas: «Aga üks neist ei pidanud ju nägema!» Hindamiskomisjon ei saanud aru, et Hedy ei näe.

Hedy selgitab, et Terateatri etenduses laval olles aitab teda pidev kontakt mõne esemega, näiteks laua või tooliga. Ka kaasnäitlejatega. Teised näevad. Kes rohkem, kes vähem.

«Orienteerumine on mu nõrk külg. Keegi proovis ikka karjatab, kui ma väga valesti lähen,» muigab Hedy.

Jaanika Juhanson on öelnud, et Terateatri liikmed käivad sagedamini teatris kui tema ise. Hedy ei oska kommenteerida, kui tihti lavastaja teatris käib, aga tema käis eelmisel ja üle-eelmisel nädalal. Vaatas draamateatris «Kontakti» ja Estonias kaasaegse tantsu etendust. ««Kontakt» meeldis väga,» sõnab Hedy vaimustusega, «Tantsuetenduse puhul sain elamuse eelkõige muusikast. Püüdsin laval toimuvat lisaks saatja kirjeldusele ette kujutada, niipalju kui ma ise kaasaegset tantsu kogenud olen.»