Janek Pool: justiitsministri tasuta kaupade pood

Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja ametikogu juhatuse esimees Janek Pool Foto: Tiit Blaat

Tundub, et justiitsminister on kunagi piirdunud poole rehkenduse tegemisega, kirjeldab elatisvõlgnike pitsitamise eelnõul tekkinud kitsaskohti Viljandi kohtutäitur Janek Pool, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ametikogu juhatuse esimees.

Kujutage ette olukorda, kui teile tavaliselt poeskäiguks antav 10 eurot vähendatakse 5 euro peale, kuid kästakse kaupa tuua ikkagi 10 euro eest. Ja siis veel küsitakse selle 5 euro pealt tagasi 2,50 ulatuses riigimakse. Niimoodi näeb välja poeskäik justiitsminister Andres Anvelti nägemuses – šoppama ei tuleks selliste mängureeglite kohaselt minna küll ministril enesel, vaid kohtutäituritel.

Me räägime viimastel nädalatel kõneainet pakkunud elatisvõlgnike pitsitamise seaduseelnõust ning täiturite tasude vähendamise eelnõust, mis on tekitanud lahkarvamusi justiitsministri ja kohtutäiturite vahel ning ka täitemenetlusest ning täituri tööst laiemalt. Tundub, et minister on kunagi piirdunud poole rehkenduse tegemisega, kui teised pidid terve ülesande tegema, seetõttu ongi tekkinud praegune olukord. Seda omakorda saadavad ministri levitatavad eksitavad arvamusavaldused kohtutäituritest kui ettevõtjatest.

Justiitsministri haldusalas olev täitemenetlussüsteem pole ärisüsteem ja kohtutäiturid ei ole ettevõtjad, vaid avalik-õiguslikku ametit pidavad füüsilised isikud. Ja täiturid ei ole kuidagi süüdi selles, et meil on elatisvõlgnikke nii palju - see on kokteil kehtivast seadusandlusest, üldisest elatustasemest, ühiskonna väärtushinnangutest ja riigi prioriteetidest möödunud aastate jooksul. Eestis praegu toimiva süsteemi puhul sõltub täituri sissetulek eelkõige ikka sellest, kui edukas ta on võlgade sissenõudmisel. Ometigi peab tema ka vaatama, kas riiklikult tagatud tasude süsteemiga on võimalik teha tööd sellise kvaliteediga, et klientidest sissenõudjad sellega rahule jääks.

Seetõttu olemegi kohati kriitiliselt suhtunud elatise täitmisega seotud seaduseelnõusse. Tegemist pole ometi pühakirjaga, et kritiseerida ei võiks. Selle eelnõu raames on ootamatult varjule jäänud tõsiasi, et justiitsministeerium oli varem saatnud riigikokku ka ühe teise eelnõu, mille tööpealkirjaks võiks olla «Kohtutäituri tasude vähendamise eelnõu». Selle eelnõu raames toimusid väga pingelised läbirääkimised kohtutäiturite ja ministeeriumi vahel, mis leidsid siiski kokkuleppelise lahenduse. Paraku täiendas ministeerium pärast kokkulepet eelnõud sätetega, millega me enam kuidagi nõus ei saa olla, kuid mida meiega enam ei peetud vajalikuks läbi rääkida – paralleelina meenub Eesti-Vene piirileppele hiljem lisandunud preambula.

Millist süsteemi eelistada?

Milline siis peaks olema otsuste täitmise tagamise süsteem? Maailmas on kasutusel mitmeid variante, näiteks Saksamaal on kohtutäiturid riigiteenistujad – kogu süsteemi finantseerivad maksumaksjad ja võlgnikul täiendavaid rahalisi kohustusi pole. Mõnes riigis, nagu näiteks Venemaal ja Armeenias, on aga relvastatud politseiüksustega sarnanevad organisatsioonid.

Samas võivad kohtutäiturid olla küll riigiteenistujad, kus kogu süsteemi rahastavad maksumaksjad, kuid ka võlgnik peab maksma mitmesuguseid tasusid nagu näiteks Soomes. Kohtutäiturid võivad olla ka vabakutselised – kogu süsteemi finantseerivad sel juhul võlgnikud või sissenõudjad seadusega kehtestatud tasude näol. See kehtib Balti riikides, Prantsusmaal, Madalmaades ning enamikus Ida-Euroopa riikides.

Esineb ka variant, kus osad kohtutäiturid on riigiteenistujad ja osad vabakutselised – riigiteenistujaid finantseeritakse sel juhul maksumaksja taskust, vabakutselisi võlgnikelt kasseeritud tasude arvelt. Nii toimub see Gruusias.

Süsteemi valikul tuleks lähtuda ennekõike majanduslikest aspektidest. Maksumaksja kulul toimetavaid kohtutäitureid saavad endale lubada rikkamad riigid. Soomes ei suuda makstud täitetasud süsteemi üleval pidada ning Soome riik maksab igal aastal ca miljon eurot süsteemi ülevalhoidmiseks peale. Väikeriikide jaoks nagu Eesti on minu arvates ainuvõimalik lahendus see, kus süsteemi halduskulud tulevad võlgnike arvelt. Lisaks toimib ristsubsideerimine ehk jõukamad võlgnikud maksavad kinni ka selle töö, mida kohtutäiturid teevad selliste nõuete osas, kus peale «töörõõmu» pole midagi võtta. Aga sellise süsteemi töötamise tagamise vahendiks on seadusega sätestatud tasud, mis ei peaks olema alati enne valimisi poliitilises tõmbetuules.

2010. aastal loodi riigi poolt Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, mille liikmeteks on kõik kohtutäiturid ja pankrotihaldurid kohustuslikus korras. Koja eelarvesse riik rahaliselt ei panusta ning sisuliselt kogu eelarve moodustub liikmemaksudest. Liikmemaksude suurus on otseses sõltuvuses kohtutäituri sissetulekuga – kui need vähenevad, väheneb ka koja eelarve. Samas on kojale pandud seadusega vägagi märkimisväärses koguses kohustusi, mille täitmine sõltub selgelt olemasolevast rahast.

Justiitsministeerium on pakkunud välja ühe lahendusena liikmemaksumäära tõstmise. Ütleme näiteks, et täitur peab arvestatuna oma käibelt maksma liikmemaksu 300 eurot. Kui tema sissetulekud vähenevad poole võrra, tuleks maksta liikmemaksu 150 eurot. Et tagada laekuvat liikmemaksu vähemalt samas mahus, tuleb seega liikmemaksu määra tõsta 100 protsenti. Kui justiitsministeeriumis töötavatel inimestel toasooja hinda kodus tõstetaks 10 protsenti, siis kui rõõmsad nad oleksid?

Ometigi on varasemast võimalik tuua näiteid heast koostööst seadusloomes. Kohtutäiturid ja pankrotihaldurid arendasid 2013. aasta alguseks välja oksjonikeskkonna, mille kaudu toimub arestitud või pankrotivara müük. Kuna seadusandlik tugi ei olnud sobilik, siis tuli ette valmistada hulk muudatusi täitemenetluse seadustikus. Koostöös ministeeriumiga saime hakkama ilma üksteisel ninasid verele löömata. Seaduse muutmise initsiatiiv tuli meilt. Täna oksjonikeskkond toimib ja seal on praeguseks läbi viidud üle 11 000 oksjoni.

Samuti algatasime 2012. aastal projekti, mille tulemusena saab valmis platvorm, mille kaudu on sissenõudjatel võimalus oma nõudeid  täitmisele saata teistesse Euroopa Liidu riikidesse – ega võlgnikke meil ju riigipiir kinni ei pea. Samas on praktiline vajadus selliseks teenuseks olemas. Kohalik võlausaldaja teab ilmselt, et ta peab nõude kättesaamiseks pöörduma kohtutäituri poole. Kui see kohtutäitur asub aga teises riigis, jääb see nõue pigem täitmisele saatmata, kuna sissenõudja lihtsalt ei tea, kuidas see protseduur reaalses elus käib.

Põhimõtteliselt peaks olema võimalik pöörduda vajalike dokumentiga Eestis asuval võlausaldajal Eesti kohtutäituri poole, kes siis dokumendid edastab turvalist kanalit mööda selle riigi kohtutäiturile, kus võlgnik asub. Ma olen oma menetluses olevate elatisenõuete osas teinud statistikat, mille kohaselt 10-15 protsenti elatisevõlgnikest elavad-asuvad mõnes teises riigis. Seega puudub mul täna võimalus reaalselt elatisenõudjat kuidagi aidata, kui siin riigis puudub ka võlgnikul vara. Ja vaevalt et sellisel juhul siis kalapüügiloa äravõtmine seda võlgnikku kuidagi morjendab.

Kohtutäiturid on partnerina projektis «Üksikvanemate huvide kaitseks - ühiskonna nõrgema osa vaesuse vähendamine».  Ka selles projektis osalemine aitab loodetavasti elatisega seonduvatele probleemidele lahendusi leida.

Meie huvi ei ole mitte maha matta elatisevõlgnike ahistamise eelnõu, vaid lähenda probleemile nii, et lahendatud saaks kõik valdkonna kitsaskohad. Ei saa olla nõus selliste poliitilise maiguga loosungitega, et uus eelnõu aitab kõigi haiguste vastu, välja arvatud surm ja sügelised.