Linda Eichler: neli sõnumit Washingtonist

Linda Eichler Foto: Erakogu

Euroopa Rahvapartei noorteorganisatsiooni YEPP delegatsiooni koosseisus Washingtonis käinud YEPPi asepresident ja IRLI noorteorganisatsiooni esimees Linda Eichler tutvustab Postimehe arvamusportaalis reisil räägitud peamisi teemasid.

Arutluse all olid kaks teemat: julgeolek ja Euroopa Liidu – Ameerika Ühendriikide vaheline vabakaubanduslepe. Toimusid arutelud Ühendriikide kolleegidega, kohtumised Kapitooliumil, välisministeeriumis ja konservatiivsetes mõttekodades Heritage Foundation ning International Republican Institute'is. Viimase nõukogu esimees on ka Eestis hästi tuntud senaator John McCain.

Nii üllatav kui see transatlantilise koostöö aktuaalsust arvestades ka ei ole, oli tegu esimese selletaolise noorte poliitikute missiooniga ja seetõttu on sündmusel ka teatav ajalooline väärtus. Toon järgnevalt ära neli järeldust visiidist, mis on minu arvates olulised või pakuvad uut lähenemisnurka:

1. Esiteks, USAd häirib Euroopas valitsev teatav Venemaa suunaline naivism ja seisukoht, et USA-l on sõjalist jõudu piisavalt ning seetõttu võib Euroopa ise vähem sõjalisse jõudu panustada. Välispoliitika suunad paneb paika riigi sisepoliitika. Washingtonis mööndi, et olukorras, kus USA panustab riigikaitsesse 3,8 protsenti SKTst ja Euroopa riigid alla 2 protsendi, on Ameerika valitsusel oma rahvale väga raske põhjendada, miks nad peavad kulutama raha Euroopasse tankide ja lennukite saatmiseks, selle asemel et sama raha eest kodus näiteks teid parandada. Veelgi enam, miks noormees Oklahomast peab tulema Euroopa eest võitlema, kui Euroopal endal pole piisavalt südikust võitlemiseks või naiivsuse tõttu ei tahetagi seda teha. Minu arvates on ka tänases Eestis liiga palju «ameeriklased päästavad» mentaliteeti. Ameeriklaste sõnum oli, et nad loomulikult aitavad, aga Euroopa peab ise ka senisest märksa enam panustama ja asjakohane panus on 2 protsenti, eelistatult 2,5 protsenti.

2. Ootuspäraselt tõstatus Ukraina küsimus igal kohtumisel. Kriisi lahendust tuleb otsida analüüsides, mis asjaoludel on tänane olukord kujunenud. Ehk huvitavaima vaate olukorra kujunemisse andis kongresmen Jack Kingston minu kolleegi küsimuse peale, et kas tänases halvas seisus on süüdi see, mida Dick Cheney nimetas ajaliseks veaks – Lääne poolt sõjalise sekkumise laualt ära võtmine. Kingstoni sõnul on süüdi ühtviisi nii sõjalise lahenduse laualt ära võtmine kui fakt, et strateegia välja kommunikeeriti. Sellega jäeti sõjalise strateegiaga oponendile vabad käed.

Lähiperspektiivis plaanib USA edasi liikuda majandussanktsioonidega, suunates need nafta- ja gaasitööstuse vastu. Täpsemalt, pannes embargo alla USA nafta- ja gaasitehnoloogiad, millest Venemaal maavarade ammutamine sõltub. Jaanuaris valitakse Senati relvastuskomisjonile uus esimees, kelleks suure tõenäosusega saab John McCain. McCain on «karmi liini»-senaator, kes on ka üks tugevamaid Ukrainale relvade saatmise eestkõnelejaid ja ka relvadega seoses võivad uuel aastal tulla uued otsused.

3. Tähelepanu kespunktis oli ka Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahelise vabakaubandus- ja investeeringute kaitse leping ehk TTIP. Tänaseks on pall USA poolel, kust president Obama juhitud demokraatide nõusolekut oodatakse. Ühendriikide demokraadid on aga valinud viivitamise taktika, mis võib tulevikus väga ohtlikuks osutuda. Näiteks viie aasta pärast ei pruugi Euroopa Liidu võimuorganeid juhtida enam Euroopa Rahvapartei, kelle jaoks kaubandusleppe sõlmimine oli europarlamendi valimiste üks tuumikteemadest, vaid mõni muu jõud, kes ei pea leppe sõlmimist vajalikuks. Kui Obama soovib oma ametiaja lõpetada tugeva sõnumiga, siis kaubanduslepe saab «jah»-sõna  tõenäoliselt kätte. Samas ei ole sellest huvitatud vabariiklased, kes nii olulise sammu läbiviimist oma võiduks vormistada soovivad. Eesti jaoks on kasulik, kui suudetaks poliitilised mängud kõrvale jätta ja detailidesse mitte kinni jääda ning leping allkirjastada, mis tooks nii Euroopa Liidule kui ka Ameerika Ühendriikidele kauaoodatud jätkusuutliku tugeva majanduskasvu.

4. Lõpetuseks, 2016. aasta presidendivalimiste kuulujutud. Kes pälvivad parteide nominatsioonid, et saada pärast Barack Obamat endale Ameerika «top job», kelle nimedel hoida silma peal? Vabariiklaste poolelt spekuleeritakse kõige enam Florida endise kuberneri Jeb Bushi ja New Jersey kuberneri Chris Christie nimedega. Aga ka alates 2011. aastal Florida osariigi senaatoriks valitud Marco Rubio ja Texase senaatori Ted Cruzi omadega, kelle toetust hinnatakse kõrgemaks hispaaniakeelsete ameeriklaste seas.  Demokraatide poolelt räägitakse palju Hillary Clintoni saamisest USA järgmiseks presidendiks, aga samas vähem, kui siinpool Atlandit tunduda võib. Samuti spekuleeritakse Massachusettsi senaatori Elizabeth Warreni ja ametisoleva asepresidendi Joe Bideni kandideerimise üle.

USA presidendivalimistel keskenduvad erakonnad tavaliselt vähestele kaalukeele-osariikidele. Näiteks viimased presidendivalimised on alati võitnud see kandidaat, kes on saanud enamuse just Florida osariigis. Võimaliku üllatajana nimetatakse libertaanist Kentucky senaatorit Rand Pauli. Sellega on ta võimaliku üllataja rolli võtnud üle oma isalt, libertaan Ron Paulilt.