Marian Männi: meeleheide ja orjus

Marian Männi Foto: Peeter Langovits

«Pead olema piisavalt meeleheitel!» vastasin alati elutargalt, nimetissõrm püsti, kui keegi küsis, kuidas välismaal tööd leida. Mina teadsin seda saladust, mis kõik uksed avab. Milline rumalus! Meeleheitel inimene leiabki alati tööd. Ei pea kaugele minemagi. Tööd võib näiteks sõbra kapsaaias teha. Või Soomes ehitada. Aga palk? Mis palk? Palga kohta ei küsinud keegi.

Nädala alguses avaldas Walk Free sihtasutus raporti, mille järgi on maailmas üle 35 miljoni orjuses elava inimese. Neist tuhanded võivad vabalt olla eestlased, sest tänapäeva orjus ei tähenda ahelaid, vaid tööalast ärakasutamist. Eesti on pigem päritolumaa. Tööalase ärakasutamise infoliini Living for Tomorrow juhataja Sirle Blumberg ütles, et neile helistab keskmiselt 30–40 tõsiselt hädas inimest kuust. Tema sõnul on minu juhtum justkui õpikust:

Taani õppima minnes oli mul kaks võimalust: kas leian töö või ei õpi. Marssisin kaubanduskeskuse restorani ja ütlesin omanikule: «Olen nõus tegema rohkem ja paremini kui keegi teine, ja vähema palga eest.» Oh seda imet! Paluti järgmisel päeval tööle tulla. Hakkasin öid veetma kuivanud rasvakihte kraapides. Kõndisime lätlasega, majandusteaduse magistrandiga, kelle ajurakukestele usaldati prügi väljaviimine, üksteisest naerdes tühjas kaubanduskeskuses mööda. Et küll me, baltlased, ikka oleme tublid küll!

Nali sai varsti läbi. Ülemus, inimkarust sloveenlane, maksis mulle vaid poole palgast. Ta selgitas rahulikult, nagu lapsele, et täpselt nii palju pidigi olema. Vastasin, et kui kõik on õige, lähen ja küsin otsemaid maksuametist üle. Silmis saatanlik tuluke, kõrvus tulejutt, viskas Misha mulle ülejäänud palga näkku ja käskis kaduda. Paar kuud hiljem sain teate, et pean umbes poole sellest tagasi maksma. Ja järgmisel aastal ülejäänu. Ülemus olevat mulle «kingituse» teinud, mille eest pean makse maksma. Järgmisel hetkel seisin maksuameti hallil vaibal pisarais. Kolm pintsakut palusid mul kordamööda lahkuda: «Me ei saa midagi teha.» Blumbergi sõnul oleks saanud küll midagi teha. Näiteks suunata nõustaja juurde.

Kuigi leidsin Taanis hiljem töö, kus palka maksti sendi pealt ja iga näpusirutuse eest, jäi miski hinge kriipima. Mitte see, et sain alla miinimumpalga. Ega see, et sain petta. Vaid see haavatavuse tunne, kui pisendad end võhivõõra ees. Justkui oleksid vähem väärt.

Tänapäeva orjuse alla lähevad kõik need seigad, kui kedagi sunnitakse tegema midagi, milleks ta nõusolekut ei ole andnud ehk mis ei olnud töölepingus kirjas (mistõttu peaks leping olema rusikareegel). Rääkimata palgata tööst. Kõigil, kes meeleheitlikult välismaale lihtsat tööd otsima kimavad, on risk orjastuda. Me võime ka lihtsalt tubli rahvas olla, ei pea tingimata tubli orjarahvas olema.