/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2010/08/13/417721t1hb2b6.jpg)
Vladimir Putin asus sel nädalal isiklikult metsapõlengule vett pilduva lennuki rooli. Kas Putinil õnnestub sellise PR-show’ga pöörata tõusule Vene juhtkonna tulekatastroofide taustal kahanenud populaarsust?
Tuletõrjuja number üks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Berijev Be-200 on Vene lennukitööstuse saavutus möödunud sajandi lõpust. Seda lennukitüüpi kasutab põhiliselt Venemaa eriolukordade ministeerium, sest universaalset õhusõidukit saab pruukida nii otsinguteks, patrull-lendudeks kui tulekahjude kustutamiseks. Be-200 nilpsab mõnest suuremast jõest-järvest pardale kuni 12 tonni vett, mida õhust tulekoldele paisata.
Sel teisipäeval sai üks neist tuletõrjelennukeist endale ootamatult uue teise piloodi. Venemaa peaminister Vladimir Putin isiklikult haaras amfiiblennuki juhtkangist ning osales kahel väljalennul Rjazani oblastis, millest kumbki kustutanud 12-tonnise veesaadetise abil ära konkreetse tulekolde.
Loomulikult oli tegemist puhtalt televisiooni jaoks korraldatud etendusega, mida kahes põhikanalis – Esimene kanal ja Rossija – näidati õhtustes uudistes kogu Venemaa rahvale.
Pole üllatus, et naabrite pool määrabki toetuse võimule suuresti see, mida näitab üleriigilise leviga televisioon. Ning televisiooni võimaluste ärakasutamises on Putin meister vähemasti sellest ajast, kui ta kümme aastat tagasi, vaid mõni kuu Kremlis peremehe kohal olnuna, pidi taluma kibedat avalikku kriitikat allveelaeva Kursk uppumise tõttu.
Rohkem Putin seesugust jama välja ei kannatanud. Telekanalid võeti kontrolli alla, neid rahastanud ja omavahelisteks meediasõdadeks kasutanud oligarhid kas põgenesid riigist või loobusid «vabatahtlikult».
Tulemust võib seniajani jälgida igal õhtul Venemaa tele-eetris. Nii Eesti aja järgi kella seitsmene «Vesti» kui kella kaheksane «Vremja» algavad tüüpiliselt president Medvedevi ja peaminister Putini tegevuse ülevaatega. Põhimõtteliselt ei ole vahet, kumba kanalit vaadata, sest info on sisuliselt sama.
Sageli näidatakse, kuidas mõni minister, oblasti kuberner või muu kõrge tegelane on riigijuhtide poolt välja kutsutud. Putin või Medvedev istub ühel pool lauda, teisel pool aga higistab minister, andes oma tegevusest aru, lugedes ette kasvuprotsente ja hääldades püüdlikult välja sõnu, et kõik hästi mikrofoni kostaks (võib ehk eeldada, et tõsisem nõupidamine algab alles siis, kui kaamerad on minema saadetud).
Kuid Venemaa pole siiski mingi Põhja-Korea ning lehtedes ja internetisaitidel on võimalik võimu arvustada. Näiteks väljaanne Vedomosti on Putini lenduriloorberite asjus varjamatult irooniline. «Loodame, et neid tulekahjusid ei hoitud peaministri jaoks või ei süüdatud lausa spetsiaalselt,» ütleb Vedomosti toimetuse juhtkirjas.
Vene väljaanne tuletas meelde, et Putin pole mingi vabatahtlik tuletõrjuja, vaid peaminister, kes saab palka selle eest, et ministeeriumide ja ametkondade töö oleks ladusalt korraldatud. See tähendab, ka selle eest, et tuld kustutaks profid, aga mitte peaminister isiklikult.
Venekeelne blogimaailm oli veelgi otsekohesem: muu hulgas küsiti, kas Putini juurdepääs lennukijuhtimisele oli seaduspärane ning kas seda juhtumit ei peaks uurima prokuratuur. Sest võib-olla tuleb peaministril järsku järgmiseks pähe haarata skalpell ning asuda südameoperatsioonil «teise kirurgi» kohale?