Ander Asberg: kuidas mõista lapse sõjandushuvi?

Ander Asberg Foto: Erakogu

Sellest, kas noore inimese huvi sõjanduse ja riigikaitse on risk või arendav hobi, kirjutab Noorte Kotkaste noortejuht, kaitseliitlane ja vanemallohvitser Ander Asberg. 

Olen koos vabatahtlike abilistega organiseerinud ja ise läbi viinud peamiselt Tallinna noortele mitu aastat huviõppe korras riigikaitselisi tegevusi. Kogunenud kogemused tasuvad jagamist just tänases olustikus, kus ka iga relvamaketiga pildile sattunud noor võiks kutsuda esile ärevust nii õpetajates, kaaslastes kui teistes.

Soovin oma artikliga juhtida lapsevanemate, õpetajate ja teiste, aga ka noorte endi tähelepanu sellele, mida kujutab endast noore inimese võimalik riigikaitse-, sõjandus- või relvahuvi ning kuidas seda mõistlikult hinnata ja suunata, saavutamaks positiivset tulemust ja ennetamaks võimalikke intsidente.

Info meie ümber jõuab ka noorteni

Sõjandus ja riigikaitse üldises mõttes on olnud ja jääb ilmselt ka nähtavas tulevikus meie ümber figureerima. Alustades näiteks massimeediast ei ole viimase poole aasta jooksul vist läinud ühtegi nädalat, kui poleks ilmunud sõjauudiseid kas siis Ukrainast või kuskilt Süüriast. Poole aasta eest ei teadnud veel pea keegi Eestis peale riigikaitsjate sedagi, mis on Grad või Buk.

Vaadates aga koduõuele ei jää riigikaitse või sõjanduse mõju samuti märkamatuks. Paraadid, näitused, isadepäevad, veteranipäevad, maakaitsepäevad. Edasi riigikaitseõpetus ja riigikaitsekallak, naiste ajateenistus, kaitseliidu liikmeskonna kasvatamine, «Siili» õppus. Lõppenuks võib ilmselt sedakorda lugeda Eesti sõjaväelaste tegevuse Afganistanis. Loomulikult on internet täis ka temaatilist videomaterjali, mis ringleb usinalt näiteks sotsiaalvõrgustikus. Lisame mängufilmid, raamatud, ... Loetelu jätkates saaks eraldi loo.

Kõige taustal on selge, et meedia ja teavitusteenistuste poolt tahtmatult või tahtlikult ettevalmistatud pinnas peab hakkama ka vilja kandma. Ilmselgelt on tervitatav, et täiskasvanud mõtlevad järjest enam kaitsele ja julgeolekule. Ennatlik oleks aga arvata, nagu temaatika (nagu ka muu info) ei innustaks samaaegselt palju nooremaidki.

Eeldatavalt lapsed umbes 10 aasta vanuseni endale üldiselt oluliselt rohkem riigikaitset ja julgeolekut ei teadvusta, kui pidupäevaüritustel nähtud-katsutud relvad ja tehnika. 12-14-aastased ja vanemad aga omandavad edastatavaid sõnumeid juba üsna hästi, suutes neid huvi korral ka endale lahti mõtestada. Lapsevanematel ja õpetajatel on mõistlik selles vanuses noortega vastavatest teemadest mõnikord pisut vestelda, selgitamaks omandatud arusaamu ning nende elulist paikapidavust.

Sõjamängu reeglid

Eesti kohtupraktikas nimetatakse lapseealiseks alla 14 aasta vanust ilmakodanikku. Lapsed jäljendavad mängides täiskasvanute elu ja enamik meestest on mänginud kunagi lapseeas sõda. Sõjamäng on mänguliselt vabameelne, põnev ja aktiivne. Poes on saadaval mängurelvi ja selle juurde muidki mänguvahendeid. Sõja mängimises pole poiste ja vast isegi mõnede tüdrukute jaoks otseselt midagi halba. Aktiivset füüsilist grupitegevust tuleks tegelikult isegi soosida ja eelistada arvuti või iPadi tippimisele, kuid lapsevanematele annaksin siiski mõned juhtnöörid.

Alla 12 aasta vanusele ei soovitaks mängulisuse säilitamise ja probleemide (näiteks võtab juhtumisi kaasa kooli) vältimise huvides muretseda mängurelva, mis on pärisrelva identne koopia. Mängurelva kätte andes tuleks aga esimese asjana selgitada, et väljaspool omavahelist sõjamängu inimest ega looma sihtida ei tohi. Relva käes hoides ei tohiks ka näppu asjata päästikul hoida. Noole- või kuulipüssi tuleks aga lubada kasutada vaid sportlikuks märki laskmiseks.

Mängides tuleks rakendada reeglit – kes on «pihta saanud», väljub mängust. Sama ka mõõklemisel. Võib aidata lapsel mõista ühest küljest relva kasutamise vastutust ja tagajärgi, teisalt ergutab üle elamiseks lahendusi leidma. Hoopis vastupidist efekti võivad aga õhutada näiteks märulifilmid, kus hoolimata ohjeldamatust paugutamisest keegi pihta ei saa. Kuivõrd peaks laps selliseid teoseid vaatama, on iseasi.

Relvahuvi ei tohi «oma elu elada»

13-14 aasta vanuses soovitakse juba valida ise endale huvisid, muid ajaveetmisvõimalusi, sõpru ja stiili. Oluliselt suureneb huvi ja oskus tegutseda internetis. Nimetaksin 13-aastaseid ja vanemaid juba noorteks. Lapsevanematel ja õpetajatel tuleks tähele panna, millest vastavasse vanusesse jõudnud huvituvad ja kuidas internetis või kaaslastega väljas aega veedavad. Pole välistatud, et artikli esimeses lõigus loetletud või muudel eeldustel hakkab noor rohkemal või vähemal määral huvituma näiteks relvadest või sõjandusest. Kuidas suhtuda, mida jälgida?

Esmane, mida kiputakse ka sõjandusega seostama, on noore huvi relvade vastu. Et tüüpilise sõjaväe- või tsiviilkäibes oleva relva valmistamise üldistatud mõte (on küll ka spordirelvi) on tegelikult teise elusolendi vigastamine või tapmine, võib ainuüksi noore relvahuvi tekitada lapsevanemates ja õpetajates märkimisväärset ärevust. Relvadest huvituvad noored pole kindlasti automaatselt ühiskonnaohtlikud, kuigi mõnikord võib ettevaatus olla põhjendatud. Relva tundmise ja käsitsemise oskus on iseenesest mehelikkuse stereotüübiga seonduv. Relv võib olla põnev pildil ja käes hoides tunneb noormees end natuke mehelikuma ja võimukamana ehk tegijamana. Sotsiaalmeediast on läbi käinud mõttetera, et kui tüdrukul on poiss-sõber, kes ei tunne relva, on tüdrukul tegelikult tüdruksõber. Teatud tõetera selles ka on.

Materiaalosa ees võimaliku hirmu tundmisest olulisem on jälgida kodus ja koolis, millised on relvahuvilise noore tõekspidamised, soodumused ja käitumine. Relv ise teatavasti kellelegi ohtlik pole, vaid ohu võib põhjustada inimese ebamõistlik või kuritahtlik kavatsus ja tegevus relvaga. Lapsevanemad, õpetajad ja kaaslased peaksid kindlasti tähelepanu pöörama noorele, kes lisaks relvahuvile tõstab suhtluses sageli esile tumedaid jõude ja -toone, maagiaid, raevu, radikaalsusi või õhutab vägivalda. Kui sellele lisada pidevad laskmis-arvutimängud ja pigem alternatiivsust või äärmuslikkust õhutav infovahetus virtuaalmaailmas, on juba põhjust muretsemiseks! Aastatega omale kujundatud tehismaailma kõrval võib osutuda mingil hetkel raskeks mõista reaalmaailma inimlikke ja ühiskondlikke väärtusi. Ülesaamiseks peab noor ühel hetkel lihtsalt asjast välja kasvama või vastasjuhul tuleb ta välja kasvatada.

Lihtsat relvafanatismi koos vägivallalembuse ja arvutimängurlusega pole õige tõlgendada kohe sõjandushuvina, veel vähem riigikaitsehuvina ja seda hoolimata noore mõningatest temaatilistest repliikidest, soengust, riietusest või aksessuaaridest. On raske välja öelda, aga võiks kahtlustada pigem varjatud kalduvusi radikalismile või äkki suisa terrorismile?

Riigikaitsehuvi on enam kui relvad ja arvutimäng

Riigikaitse ja sõjandus on tegelikult väga lai valdkond. Seda peaks endale teadvustama lapsevanem, õpetaja, noorsootöötaja, aga ka huviline ise. Näiteks kaitseväe ajateenija baaskursuse õppekava sisaldab relva- ja laskeõpet kokku vaid 20 protsendi ringis. Ülejäänu moodustavad teised sõjamehe õpetamiseks ja kasvatamiseks vajalikud teemad nagu sisekord, rivi, meditsiin, side, pioneeriõpe, kaarditundmine ja orienteerumine, lahingu-välioskused ning isegi sõjaajalugu. Relvaõpe on vajalik, kuid kui näiteks käsitulirelva on võimalik piisavalt kasutama õppida päevaga, siis hea maastikul tegutsemise ja koostööoskus on saavutatav alles nädalate, kui mitte kuude pikkuse treeninguga.

Mida silmas pidada ja kuidas mõistlikult rakendada või suunata lapseeast välja kasvava noore võimalikku huvi riigikaitse vastu, et see oleks nii tema enda arengu, lähedaste kui  ühiskonna huvides?

Sõjaväelaslikkus on olemus – teadlik distsiplineeritus, konkreetsed viisakus- ja suhtlusreeglid, enesekontroll, kohusetunne. Noor, kes soovib ja suudab neid põhimõtteid austada, on valmis edasi arenema tegelikuks riigikaitsehuviliseks.

Relvaõpe pole iseenesest halb (kui on võimalusi professionaalse koolitaja ja materiaalosa näol). Sõjaväerelvi võiks siiski põhjalikumalt õpetada vaid noorele, kes peavad lugu sõjaväelaslikkusest. Noorte võimalik erihuvi relvade vastu on tavaliselt tugevam enne tõelise relvaõppeni jõudmist ning selle ajal. Õpe peaks efektiivsuse huvides käima seega stiimulina käsikäes käitumisnõuetest kinnipidamise ja praktilise arendava tegevusega. Ilmselgelt ei või unustada ohutusnõudeid. Kui sõjaväerelv on selge ja lisaks nähtud vaeva ka relva korraliku puhastamisega, kipub relvahuvi tavaliselt teatud määral jahtuma. Praktilisus ja enesestmõistetavus võidavad algse visuaalse emotsiooni.

Üks ei ole lahinguväljal sõdur. Sõjandus ja riigikaitse on koostöö, kus pole kohta individualismile, isekusele ega eraklusele. Ülesanded valmistatakse ette ja lahendatakse üheskoos. Oluline on aitamine, usaldus, sõprus ja meeskonnavaim. Nii peaks toimima ka igapäevaelus – sõber või kaaslane ei saa jääda muredega üksi!

Riigikaitsehuvi on ka ajaloohuvi. Noor huviline peaks vahelduseks laiendama oma silmaringi, lugedes või vaadates materjali kodumaa ajaloo pöödepunktidest, Vabadussõjast ja teisest sündmustest. Tsiteerides Juhan Liivi: «Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta».

Kogu tänapäeva sõjandus on seotud tehnika ja tehnoloogiaga. Noor sõjandushuviline võiks ammutada teadmisi tehnikast näiteks raamatuist ja internetist, aga samuti on võimalus kätt proovida poes müüdavate kokkupandavate mudelitega. Nõuab head keskendumisvõimet ja püsivust, mis on aga kasuliks nii koolis, tavaelus, kui sõjanduses.

Arvutimängule tuleb eelistada praktilist tegevust. Arvutimängud võivad näida tõesed ja mõningate derivaate kasutatakse isegi sõjalises väljaõppes, kuid ükski simulaator ei asenda siiski täielikult reaalsust. Pigem on tegemist abivahendiga, mis täiendab elu. Sõjamäng reaalsel maastikul on oluliselt huvitavam, põnevam ning ka füüsiliselt arendavam kui toas ekraani põrnitsemine. Ja arvutimängus omandatud «oskused» ei pruugigi päriselus toimida! Vahendeid välimängudeks on võimalik muretseda näiteks tõetruude airsofti-relvade ja väliriietuse näol vastavatest poodidest erinevas hinnaklassis. Järgida tuleb ohutust ja mängureegleid.

Hea füüsiline ja vaimne vorm. On arusaadav, et praktilised välitegevused nõuavad teatud füüsilist pingutust, koordinatsiooni, reaktsiooni ja eriti vastupidavust. Vastupidavust nii füüsiliselt kui vaimselt – mõlemaid peaks arendama tasakaalus. Aga terves kehas on tavaliselt ka terve vaim.

Huvihariduslikud võimalused

Oma ala spetsialistide käe all organiseeritud huvitegevused ja treeningud on alati arendavamad, huvitavamad ja ohutumad. Kahjuks peab tõdema, et põhikooli lõpuastme õpilastele, kes oma eas eriti tähelepanu vajaksid, Eestis vastavat korraldatud tegevust märkimisväärselt pole. Hilisema gümnaasiumi riigikaitseõpetuse kvaliteet sõltub õpetajast ja võimalustest, kuid on tavaliselt pigem kodanikuõpetuse ja ajalootunni jätk (koos tutvustava välilaagriga) kaitsetahte turgutamise nimel.

Kaitseliidu tegevliikmeks võib täna ametlikult saada alles täisealisena. Kaitseliidu noorteorganisatsioonides (Noored Kotkad, Kodutütred) on küll vähesel määral ja kohalikul algatusel panustatud ka riigikaitselisele huvitegevusele, kuid riiklik põhifookus on olnud siiski isamaalises võtmes skautlikel ja kultuurhariduslikel tegevustel. Tuleb ka arvestada, et liikmeskonna vanuseline diapasoon on sätestatud väga laiana ja vabatahtlikel juhtidel napib tavaliselt energiat või võimalusi, et ühtaegu 7 ja 17 aasta vanustele jõukohast ja huvitavat tegevust pakkuda. Vast napib sageli ka ettevalmistust riigikaitselisteks huvitegevusteks. Tagatipuks napib häid noortejuhte, sest erinevalt riigikaitseõpetajast noortejuhi tegevust ametlikult ei tasustata.

Loodus päris tühja kohta ei salli. Sõjandushuvilistele noortele on hiljuti loodud võimalus osaleda tasulisel airsofti õppel, kuid teadaolevalt seni vaid Tallinna kandis. Samuti on võimalus osaleda piirkonniti laskespordis, mis on küll spetsiifiline, kuid võib-olla mõistlik rakendus just relva- ja laskehuvilisele.

Hoopis toimivama näitena tooksin aga esile Briti noorteorganisatsioone Army Cadet Force ja Combined Cadet Force (ei seostu sõjakooliga). Neisse kuulub kokku üle 100 000 liikme vanuses 12-18 aastat ja täisealise juhi. Sarnane noorteprogramm on ka näiteks Ameerika Ühendriikides. Ei hakka struktuuri, tegevusi ja varustust kirjeldama – huvitatuil on võimalus seda internetist näha, kuid ma pole tuvastanud, et nende liikmetega oleks näiteks koolides olnud nende aastakümnete pikkuse ajaloo jooksul mingeid märkimisväärseid intsidente. Pigem on sõjandushuvilisi noori arukalt kaasatud, organiseeritud, rakendatud ning pädevalt kasvatatud ja õpetatud, mille tulemusena saavad neist hiljem tublid kodanikud. Olen vastavate Briti noorte ja noortejuhtidega kokku puutunud ja võin seda kinnitada.

Kokkuvõtteks soovin lapsevanematele, õpetajatele, ametnikele ja teistele südamele panna, et noore inimese huvi sõjanduse ja riigikaitse vastu pole ennekõike risk, vaid pigem arendav hobi nagu iga teinegi, aga vaid juhul, kui seda teostatakse tervet mõistust ja õigeid meetodeid järgides ning soovitavalt ka asjatundja juhendamisel.