Juhtkiri: Arengufondi piinlik «õlle ja veini audit»

Eesti Arengufondi «õlle ja veini auditi» sirvimine tekitab eelkõige piinlikkust. Meenutagem, et see on avalik-õiguslik juriidiline isik, mille tegevuse mõtte ja alused on riigikogu eraldi seadusesse kirjutanud. Arengufond on oma raha saanud Eesti riigilt.

Ühegi meie asutuse ega ka riigile kuuluva äriühingu kulutamisstiil ei tohi olla karjuvas vastuolus kultuuriga, mida üldiselt ootame oma riigis avaliku võimu esindajatelt. Igale mõistlikule inimesele on arusaadav, et ükski asutus ei saa tegutseda kuludeta, ent sama selge peaks olema seegi, et kusagilt jookseb sünnis piir. Arengufondi uus nõukogu ületas selle piiri tänavu juuli lõpus.

Aastate jooksul on arengufondi üpris kõrgeid palku avalikkuses õigustatud sellega, et tegutsedes finantsvaldkonnas, kus palgad on üldiselt kõrged, tuleb suuta maksta headele inimestele motiveerivat tasu. Need summad vaatavadki meile vastu fondi aastaaruannetest palgakulude realt.

Nüüd saame kõik siseauditi kokkuvõttest teada, et peale selle on hea tööõhkkonna loomise nimel olnud hädasti vaja näiteks ühel reedesel pärastlõunal osta asutuse krediitkaardiga õlut ja pitsat. Kas me peaks tõsimeeli nende üksikute kulutuste sihipärasuse üle arutlema? Olgu, heatahtlikul kohtumõistjal pole raske kujutleda pikale venivat ajuraju-koosolekut, kus söök ja jook on igati omal kohal. Tekib vaid paar lihtsat küsimust. Kas mitte kuidagi ei saanud asutuse kõrgepalgalistelt töötajatelt koguda nende söögi- ja joogipoolise eest igaühelt mõnda eurot? Ja kas tõesti ei taibatud, et varem või hiljem on riigi loodud asutuse kulud piinliku üksikasjalikkusega avalikkuse silme all? Iga amps ja lonks kõigile arvustamiseks. Kui eraettevõtja teeb selliseid kulutusi, siis võib maksuametnik küsida, kas tegu oli ikka ärikuludega, ja esitada tagantjärele maksunõude.

Igati õigustatud on ka küsimus nõukogu liikmete vastutusest. Arengufondi nõukogu liikmed on määranud riigikogu (5), valitsus (2) ja avalik-õiguslike ülikoolide rektorid (2). Kõige välise järgi otsustades võiks tegu olla seltskonnaga, kes suudab seada fondile nii strateegilisi sihte kui ka hoida tegevusel silma peal – kasvõi ses mõttes, et Eesti riigi kultuuriga sobimatule laristamisele tõmmatakse kiirelt pidurit.

Meil kipub olema nii, et nõukogu liikmeid määrates peetakse silmas eelkõige võimalikult laia esindatust ning sedagi, et just neile ei makstaks suurt tasu. Tulemus on see, et nõukogud pole tihtipeale võrdsed vastased hästi makstud juhatustele ja nende liikmed pole isegi heade isiklike eelduste korral motiveeritud panustama piisavalt aega konkreetse asutuse strateegilisse juhtimisse. Ajalukku jäävast «õlle ja veini auditist» palju tähtsam ongi küsimus, mis arengufondist saab. Millised plaanid on selle praegusel nõukogul ja juhatusel?