Jaak Jõerüüt: aeglased uudised

Jaak Jõerüüt Foto: Elmo Riig / Sakala

Nii nagu kiirtoidust sai kiiresti rämpstoidu sünonüüm, muutuvad ka kiired uudised liiga sageli rämpsuudisteks, leiab kirjanik Jaak Jõerüüt.

Olen kutseline uudistelugeja ja -kuulaja. Mul pole ülevaadet teooriatest, mille järgi otsustavad ajakirjanikud kirjutatud või räägitud tekstide pikkuse, spinnimistaktika, lehekülje kujunduse, fotode kasutamise, allikatele viitamise või vihjamise, pealkirjade panemise, telekaamera ees võetava õige poosi, mikrofoni rääkimise tempo ja kõik muud nõksud. Aga ma olen uudiste vilunud lugeja, vaatleja, analüüsija ja kasutaja, viimased veerand sajandit käib see palga sisse, on osa mu tööst.

Uudised, paljude igapäevane leib või vähemalt suupiste, on tänaseks teinud suure hulga inimesi kogu maailmas sõltlaseks ka siis, kui lugemise eest palka ei maksta. Muidugi on reaalelus võimalik lahutada üksteisest uudiste hankijad, tootjad ja tarbijad. Aga tihti tundub, et juba kõik inimesed tekitavad ja saadavad laiali uudiseid, teadmata, kui palju jätkub lugejaid. Sotsiaalmeedia universum on andnud oma panuse.

Me mattume uudiste prügimäe alla ja see mägi kasvatab kõrgust sekund-sekundilt. Ehkki igas, ka reaalses prügimäes võib leiduda kulda, see ei lohuta. Lugejatel on veel kiirem kui tegijatel, sest neid on palju, aga iga lugeja eraldi on ikka üks. See hägune sõnum, mis hommikul kusagil vilksatas, ja millest saaks ise guugeldades midagi edasi harutada, et tõeterake lõpuks välja sõeluda, on õhtuks kadunud, kas uudiste keldrisse või pööningule ja uued vilksatused hajutavad tähelepanu ja raiskavad kallist aega, sest tähtis ja tühine on hullemini segamini kui Joosep Tootsi kuulus peenar.

Taksikoera õnnestunud operatsioon ja Ameerika hävituslennukid, jääminek Emajõel ja linna X purustamine Lähis-Idas, kõik mahub korraga ekraanile, olgu see nõgus ja toaseina kattev või sile ja peopessa mahtuv – kõik on peaaegu võrdne nii rõhu kui mahu mõttes. Või on siis proportsioonid eluliselt tähtsa ja mittetähtsa vahel pea peal, lihtsalt ajaviiteks.

Ajakirjandus on suur äri ja ärireeglid ei ole alati tingimata tõe teenistuses. Faktist ja mõnest vihjest võib kirjutada pika essee või lühikese torkava teate. Piisab, et tõlkeahelas tehakse koma- või sõnaviga ja tekib laste telefonimängu efekt. Ja suvaline lugeja suvalisel maal suvalises keeles saab midagi, mis ainult sarnaneb uudise tuumaga ja tõega.

Rääkimata kiirustades tehtud vigadest, kus kaitsejõust saab kaitseõud või limast liha ja lootus tõeni välja jõuda kustub kiiresti. Uudise välkkiire tootmine, välkkiire laiali paiskamine ja välkkiire neelamine tekitavad ühtekokku pidevalt olukordi, mida iseloomustab arhetüüpne anekdoot: «Ivanov on kahtlane tüüp, temaga on jälle mingi jama, ta kas varastas kasuka või varastati tema kasukas, aga kahtlane ta on!»

Nii nagu kiirtoidust sai kiiresti rämpstoidu sünonüüm, muutuvad ka uudised, olemuselt ju maksimaalselt kiired ja tõekümmet sihtivad, liiga sageli rämpsuudisteks.

Kui analüüsida kiirustamata ja tähelepanelikult kasvõi viimase aja üht kuuma teadet, mis toodab kõvasti klikke, nimelt Kremlis liikuva vene isemõtleja Markovi lauseid, siis leiab isegi sealt lisaks muud, kui see jutumull, mida on keelest keelde võimendatud ja mis laviinina kusagil kaugustes omasoodu edasi liigub. Olenemata sellest, et paljud laviinid nii seltskondlikus kui avalikus uudistemaailmas on tekkinud tegelikult ilma lumeta, nad on illusoorsed. Laviin nagu oleks, kuid lund ei ole.

Uudistekaoses peituv tempo toob meelde bumerangiefekti. Kiirus lööb, aga ka tõeväärtuse ja lõpliku mõju pihta. Inimväärikuse, väärtusmaailma ja intelligentsi pihta. Kui viitsitaks ja jõutaks uurida mõne uudise tausta, liikuda ajas ja ruumis rahulikult, siis võib mistahes asi, isegi skandaal, hoopis teises valguses paista. Aga aega ei anta, sest on ikka kiirem. Kuhu kiire on, see on muidugi hoopis omaette teema, see on tegelikult see küsimuste küsimus, aga küsigu seda igaüks ennekõike iseendalt.

Kõik, mida siin olen öelnud, toetub isiklikele kogemustele. Kiiruse-patust ma sajaprotsendiliselt puhas pole, sest ka diplomaadid peavad vahel olukorra sunnil mõttetult kiirustama. Aga diplomaat saab õnneks oma sõnumit palju vabamalt varustada vajalike kahtlevate omadussõnadega kui peauudise pealkirja sõnastaja mistahes meediakanalis.

Kuid enamasti toodab diplomaat oma kitsa ringi lugejate jaoks hoopis teistsuguseid uudiseid, mida on õige nimetada aeglasteks. Vahel on leheküljepikkune tekst koostatud paari nädala jooksul, vahel on materjaliteri kogutud kuude kaupa. Ei ole olematud ka juhtumid, kui paarileheküljeline memo sisaldab fakte ja nendest tehtud järeldusi nii, et haare ulatub üle aastate, ent nii uudise kui peamise järelduse teravik torkab täpselt tänasesse päeva.

Vastukaaluks kiirtoidule ehk Fast Foodile tekkis juba ammu rahvusvaheline Slow Foodi liikumine. Ehtne roog ehtsatest ainetest, tehtud mõnuga ja söödud aeglaselt – nii lihtne on selle kreedo. Mõni võib pidada seda protestiliikumiseks, aga pigem on tegemist igatsusega, et igapäevane leib oleks ehtne.

Niisiis, mul on idee, võimalik, et isegi äriidee, kui kellelegi meeldib. Tahan aeglaseid uudiseid lugeda ja kuulata ja vaadata. See tähendab ennekõike panustamist mitte kiirusele, mitte hirmule, et uudis vananeb, tähendab rõhu asetamist ainult sellele, et uudise tuum tõesti jõuaks kooruda välja rämpsu ja müra alt. Ajakirjandus, mis panustaks aeglusele, ei ujuks peavoolule vastu, vaid hoopis teises voolusängis, sügavamas.

Kui nüüd keegi looks uudisteagentuuri, mille nimi oleks Aeglased Uudised ehk Slow News, siis pakuksin ennast sinna kirjutama.