Liisa Tagel

FOTO: Mihkel Maripuu

«Mu elu komeedil on alles alanud, oma uuest kodust komeedil 67P räägin teile peagi rohkem... norrrrrrr» võiks tõlkida viimast säutsu, mis kirjutati reede õhtul väikese uurimisroboti Philae kontole suhtlusvõrgustikus Twitter. Kümme aastat ja kaheksa kuud kestnud kosmosereis läbi päikesesüsteemi lõppes kolmapäeval kolmandal katsel eduka maandumisega komeedil 67P/Tšurjumov-Gerassimenko, ent robot jäi kalju varju ja tema päikesepaneelidele ei lange piisavalt valgust, et akut laadida. Philae lülitus välja, kas temaga veel suhelda õnnestub, ei ole teada.

Roboti kohale toonud kosmosesond Rosetta jääb 30 kilomeetri kõrgusele komeedi kohale orbiidile tiirlema ja algab uus ootamine. Jääb lootus, et Päikese suunas kihutav komeet pöördub ühel hetkel roboti päikesepaneelide jaoks soodsamasse asendisse ja Philae ärkab ning jätkab komeedi uurimist ja andmete Maale saatmist.

Mäletan selgelt oma esimesi lähemaid kokkupuuteid kosmose uurimise ja meile selle kohta teadaolevaga. Olin vist just kooli läinud, mu lemmikraamatud olid kõikvõimalikud entsüklopeediad ja teatmikud ning ma avastasin, et kogu meile teadaolev maailm lakkab kunagi olemast. «Isegi Päike põleb ära!» Et kõigest põlenust võiks saada kunagi uued tähed ja planeedid, ei tundunud ei ilus ega lohutav. Kõik lõpeb! Iga infokild süvendas teadmist, et maailmaruum on suur ja hoomamatu ning mina nii pisike ja piiratud. Samal ajal ergutas see nii fantaasiat kui teadmisjanu.

Kirjutades päevast päeva Postimehe veebi uudiseid ja nähes, millised lood inimestele enam korda lähevad, nendin sageli, et kõige kuumemad teemad on seks, surm ja kosmos. Nali naljaks, aga need teemad, hoomamatud ja alati kohal, puudutavad ikkagi midagi väga ürgset. Moodsa tehnika ja teadmiste abil saadame me kosmosesse uurimisaparatuuri, et jõuda jälile sellele, kuidas kõik algas ja mismoodi võib lõppeda meile tuntud maailm.

Meie, kes me pole astrofüüsikud, saame rõõmustada, et ehkki 42 aastat pole Maa orbiidist kaugemale saadetud ühtegi inimest, on üks suur samm siiski jälle tehtud. Hingedeaja pikki ja pimedaid õhtuid võime sisustada aga väikese harjutusega.

Vaadake tumedat taevast ja meenutage, et kuskil 510 miljoni kilomeetri kaugusel Maast istub külmkapisuurune robot jäisel kivil, mis mahuks Tallinnas ära umbes Vabaduse väljaku ja laululava vahelisele alale. Robotist veel väiksemad orgaanilised masinad soojalt kivikamakalt saatsid ta sinna ning nüüd kihutab väike robot oma sabatähel kiirusel 66 000 km/h Päikese poole. Kusjuures arvatakse, et sarnased külmad kivikamakad võisid tuua orgaaniliste masinate planeedile selle, millest sai soe elu.

Robot magab, meie saame kunagi otsa ja Päike ka, aga me oleme kogu oma väiksuses suutnud teadmistejanu ja fantaasia toel astuda sammukese ilmaruumi saladuste uurimisel. Selles on ilusat absurdi ja sügavust ning see kõditab mõnusalt aju.