Juhtkiri: Kerberos infokuhja otsas

Foto: Urmas Nemvalts

Kui võrrelda Eestit teiste riikidega, võib meie avaliku teabe kättesaadavusega peaaegu rahule jääda. Mõneski Euroopa riigis on kõiksugust avalikku teavet palju keerulisem hankida kui meil. Isegi Euroopa Liidu institutsioonide info kättesaadavus pole tihtilugu endastmõistetav. Teoreetiliselt, kirjapandud reeglite järgi võiks Eestit mõnelgi puhul eeskujuks tuua.

See pilt on aga särav ja läikiv üksnes hetkeni, kui meil tõesti mingit kindlat teavet vaja läheb. Reaalsus osutub siis paraku sageli teistsuguseks. Ametnikel on väga lihtne juurdepääsu teabele piirata, ja kui isegi piirangut ei ole, tõusevad kodaniku ette praktilised probleemid. Dokument peaks nagu registris olema, aga ei ole. Või on asutuse dokumendiregister üles ehitatud niivõrd segaselt, et näib, justkui olekski tema ainus eesmärk olla Kerberos, kes selle infot tulvil allmaailma uksel vahti peab. Sest midagi leida on võimalik ainult siis, kui otsija juba niigi täpselt teab, mis paberiga tegu.

Tänane Postimees toob põhjalikus ülevaates esile kurioosumeid, kus juurdepääsupiirangu abil tõkestati avalikkuse ligipääs sadu aastaid vana üriku digitaalkoopiale või keelati avaldada ametnike mobiilikasutuse limiite, kuna vastav käskkiri sisaldas väidetavalt teavet isiku vaimsete või füüsiliste kannatuste kohta. Sellised kaasused võivad korraks suu muigele vedada, ent on vaid kirss sel tordil, mis ei maitse infonäljas kodaniku jaoks kuigi magusalt.

Kuidas teisiti peaks hindama näiteks seda, kui Eesti rahandusministeeriumi dokumendiregister on avalikkusele kuude kaupa suletud? Ning seda olukorras, kus riigieelarvete koostamise läbipaistvus on Eestis aastaid probleemne olnud. Jutt ei ole siinkohal mitte riigikogu ette jõudnud eelnõu dokumendist (ehkki ka selle põhjalikkuse ja selguse kohta kostab õigustatud kriitikat), vaid kogu eelarveprotsessis, mille vältel on avalikustamine kuni sügisese valitsuse otsuseni nullilähedane. Sümptomaatilised olid näiteks 2008. aasta kriisisuvel rahandusminister Ivari Padari sõnad pärast valitsuskabineti juulikuist eelarvearutelu: otsuste detailidest on vara rääkida, «esialgsetest otsustest rääkimine tekitaks vaid segadust». Selline läbipaistvus ja avatud valitsemine siis…

Juurdepääs avalikele dokumentidele on ükskõik mis ühiskondlikult olulise teema puhul tagatis, et ajakirjandus või lihtsalt huvitatud kodanikud, blogijad, huvirühmad saaksid asja omal käel uurida. Mitte ei peaks leppima arvuka riiklike suhtekorraldajate armee toodetud narratiividega, mida lusikaga suhu topitakse.

Väljavõte: Ametnikel on väga lihtne juurdepääsu teabele piirata, ja isegi kui piirangut ei ole, tõusevad kodaniku ette praktilised probleemid.