Sakraalne Tagurpidi-Ants ja Vene inforuum

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Vene inimesed räägivad «ametlikele» küsimustele vastates pahatihti seda, mida võim nende arvates  tahab neilt kuulda. Sellest, mis on Vene moodi poliitiliselt korrektne ja ilus, kirjutab Moskva kolumnist Jüri Vendik.

 

Viimase aja küsitluste tulemused Venemaal tekitavad nii mõneski emotsionaalses kõrvaltvaatajas küsimuse, ega ole tegemist kollektiivse vaimse põdurusega? Vist ikkagi ei ole. Tegemist on «teistsuguse» maailmavaatega, mida on väga raske muuta, ometigi peab üritama.

Vene kodanike vastused poliitilistele küsimustele näevad viimasel ajal tõepoolest veidrad välja. Enamik (60 protsenti Levada keskuse andmetel, väga suure «ei oska öelda» osakaalu juures) näiteks ei arva, et Venemaa peab infosõda Ukraina vastu, ja üle 80 protsendi vastanuist usaldab Vene meediat sellel teemal: nad vastasid oktoobris sotsioloogidele, et ei kasuta alternatiivse informatsiooni allikaid või kasutavad neid väga harva.

Seda selliste Vene televisiooni pärlite taustal nagu «Slavjanski keskväljakul risti löödud poiss», «igale Ukraina rahvuskaardi sõjardile lubatud kaks orja» või hiljutine «satelliidifoto reisiga MH17 ja Ukraina hävitajaga», mille ilmselge võltsingu paljastasid mitmed blogijad poole tunniga.

Üle 80 protsendi venelastest arvab praegu, et president Putin saab oma tööga hästi hakkama. Majanduse kasv on seiskunud, rubla väärtus on langenud pea poolteist korda, inflatsioon on varsti taas kahekohaline, enamik küsitletuist endist arvab, et edaspidi läheb vaid hullemaks, Venemaa rahvusvaheline olukord on, nagu ta on – tubli, seltsimees president, kommenteerib seda täiesti tõsimeeli keskmine Vene kodanik.

«Kas nad on idioodid või?» küsib mõni kasvatamatu vaatleja.

Mõned kindlasti ongi, seda muidugi olmelises, mitte meditsiinilises mõttes, kuid vähesed.

Aga samas väga paljud arvavad siiralt, et kõik on õige, et nii peabki olema. Maailm peabki Venemaad kartma, kui muidu ei saa lugupidamist ära teenida. Venemaa seisabki oma vaimsete väärtustega kogu allakäinud läänemaailmaga vastamisi. Selle püha võitluse nimel tulebki kannatada, kui muidu ei saa. Ja nii edasi. Teistsugune väärtuste süsteem.

Protsente ei julge pakkuda, ja üleüldse pole see kõik, nagu ka alljärgnev, teaduslikel andmetel põhinev teooria, vaid kõigest ühe ajakirjaniku – küll Venemaad hästi tundva ajakirjaniku – muljete lühikirjeldus.

Küsitluste tulemustes võib kajastuda ka n-ö õige vastuse fenomen.

Nimelt räägivad vene inimesed «ametlikele» küsimustele vastates pahatihti seda, mida võim nende arvates tahab neilt kuulda. Seda, mis on Vene moodi poliitiliselt korrektne ja ilus.

Seejuures riigiasjades ongi nende arvates kõik justkui teistmoodi ja arusaamatu, mitte nii nagu päris elus, vaid nagu vene kirikus, kus lauldakse tundmatus keeles.

Riik on nende inimeste jaoks sakraalne Tagurpidi-Ants. Teatud piirini muidugi.

Siinkirjutaja on reporterina teinud mitmel korral Venemaa eri linnade tänavatel kiirküsitlusi. Muidu on see päris küsitluse profaneerimine, ent mitte niivõrd vastused ise, kuivõrd inimeste suhtumine asjasse näitab üht-teist küll.

Kahekümnest möödakäijast üheksateist keelduvad vastamast. Inimesed ei taha oma seisukohta avalikustada, enamasti ilmselt kaalutlusel, mida vene keeles kirjeldatakse sõnadega «как бы чего не вышло» ehk siis «äkki tuleb mingi pahandus». Seejuures see pole just viimase aja, vaid ka vabameelsemate aegade nähtus.

Neist aga, kes nõustuvad mikrofoni või kaamera ees rääkima, küsivad hämmastavalt paljud vastu: «Ja mida ma pean rääkima?» Vastad, et ei pea midagi, räägi, mida ise arvad. Ja ometigi esineb inimene kroonu-stiilis kõnega ja pärast küsib: noh, kas vastus oli õige, nii nagu peab?

Propaganda vaid edastab sellistele inimestele seda, mida tahavad kuulda või peavad õigeks. «See võib küll vale olla, aga see on õige vale.»

Kahtlemata on ka eestivenelaste seas seda tüüpi inimesi kahetsusväärselt palju. Kuigi suhtarvud on kindlasti Venemaast erinevad.

Siinkirjutajale räägiti hiljuti tema kunagisest kooliõpetajast. Puhas ukrainlanna, kes on Eestis elanud üle 40 aasta. Eesti mees oli ka. Rääkis telefonitsi oma Ukrainas elavate sugulastega. Riidu küll ei läinud, nagu miljonid Venemaa ja Ukraina sugulased tänapäeval. Pani toru ära ja lihtsalt ohkas nõutult: «No miks nad küll Putinit ei salli?»

Tõepoolest, veider, kas pole? Nii tore mees ju. Hoolib Ukrainast kogu südamest ka...

See proua on muide inglise keele õpetaja. Ta saaks soovi korral informatsiooni ammutada kohe mitmest allikast. Ja olukord Ukrainas riivab teda isiklikult, see on tema sünnimaa, ta mitte ei kuule sellest muuseas, köögis taustaks sisselülitatud telerist. Aga ta tegelikuks kodumaaks ei ole mitte Ukraina, vaid NSVL.

Selliseid inimesi ei muuda vist enam miski. Kuid välisvenelaste seas, ka Eestis, on kindlasti piisavalt palju «kõhklevaid», mõjutatavaid, seni ükskõikseid, kellele peaks tagama võimalikult palju adekvaatsema informatsiooniga venekeelseid allikaid.

Selles mõttes on ikkagi kahju, et Eesti-Läti-Leedu, võib-olla ka Soome ja Poola, võib-olla Brüsseli abiga, pole suutnud leppida kokku suure ja kvaliteetse venekeelse kanali loomises. Selle mõju poleks otsene ja käegakatsutav, kuid see poleks ikkagi olnud raha tuulde loopimine. Ja mitme riigi peale poleks see summa olnud ka väljakannatamatult suur.

Vene propaganda üks peamisi võtteid on teadagi massiivse infomüra tekitamine. Libainformatsiooni puhul see toimib näiteks nii: algul tehakse info «sissevise» («vbros») mingi rämpsmeedia, näiteks Regnumi vms kaudu. Siis tsiteerib seda suur riigimeedia. Viitega ikka. Siis aga hakkavad seda paljundama ja levitama tuhanded rämpsportaalid, kinnimakstud blogijad ja «kasulikud idioodid». Viitega juba riigimeediale või ilma viiteta, tõe pähe.

Sama libainfo voolab nõnda mitmest august korraga, ja isegi erapooletu inimene hakkab tasapisi mõtlema: no okei, üldiselt on jamps küll, aga kui nii paljud sellest räägivad, peab seal mingi iva ju olema. Kus suitsu, seal tuld.

Korralik uus telekanal koos korraliku netiportaaliga, tõhusa korrespondendivõrguga ja uudistetalitusega saaks ehk mõne aja möödudes ka laialt tsiteeritavaks. Seda lisaks otsesele vaatajas- ja lugejaskonnale muidugi.

See oleks ikkagi vaid tilk praeguse venekeelse inforuumi haisvas supis. Kuid ka see tilk muudaks selle supi konsistentsi. Asi seegi. Tähtis asi.