Marti Aavik: poliitikud ja homoseksuaalid

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Kas ei saaks kuidagi sallivamalt sallivuse eest seista, naeratades, nagu dalai-laama, küsib Marti Aavik.

Et homoabielu seaduse (nn tsiviilpartnerluse) ning ka sallivuse saatusest ja võimalustest paremini aru saada, on kasulik küsida: kui suurest inimrühmast me üldse räägime?

USAs, Prantsusmaal ja Suurbritannias on üksnes samasoolistele suhetele keskendunud inimesi uuringute järgi kuni üks protsent täiskasvanud elanikkonnast.

Pole põhjust arvata, et Eestis oleks homoseksuaalide osakaal protsendist suurem. Kaudsed andmed pigem kinnitavad, et homoseksuaalseid on ka Eestis vähem kui üks protsent täiskasvanutest.

Seksuaalses kontaktis samasoolisega (kas või üks kord elus) on olnud kaks-kolm protsenti USA meestest. Viimaste hulgas on vanglakooliga tegelasi, kes viibutavad geide rongkäikude ajal rusikat ja karjuvad solvanguid.

Nemad on «arvel» nii homode kui homofoobide tulbas. Koos elavaid homopaare on USAs uuringu järgi pool protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Eestis tõenäoliselt vähem.

Küsimust võib ka laiendada, nagu tihtipeale tehaksegi. Näiteks küsida inimese käest: kas olete kunagi tundnud vähemalt mingil määral erootilist külgetõmmet samasoolise vastu?

Saadakse suuremaid arve: kes 7,5, kes 15, kes 20 protsenti. Samas ollakse kohe ka mõõtmisvea ohu ees – udusele küsimusele tuleb udune vastus. Me ei tea, kuidas vastaja külgetõmmet defineerib.

Kas ta tundis sümpaatiat ühe karismaatilise isiku suhtes või samasooliste vastu üldisemalt? Võib-olla oli tegu hoopis mingi häiriva automaatmõttega (~ süsteemihäirega), aga mitte tegeliku erootilise ahvatlusega jne?

Kokkuvõttes võib öelda, et küllap ongi neid, kes on kunagi elus tundnud midagi erootilist mõne samasoolise suhtes mõnevõrra rohkem, kui mõtetelt tegudeni ja tegudelt elustiilini jõudnud homo- ja biseksuaalseid inimesi. Aga juttu, et igaühes meist on peidus homoseksuaal, uuringute andmed ei kinnita.

Küll on aga tõepõhi all rahva seas niigi levinud arvamusel, et aktiivsed homode vihkajad on tihtipeale need, kes enese homoseksuaalsust alla suruda püüavad. Ühesõnaga miski ikka tõmbab neid geiparaadile, kui ei julge lippu lehvitada, siis loobib vähemalt kive – osalemine seegi, ehkki kriminaalne.

See, et homoabielusid Eestis ei seadustata, olgu või teise nime all, ei ole mingisugune sallivuse kriis. Inimesi ei diskrimineerita Eestis nende seksuaalse sättumuse järgi seaduste tasemel kuidagi ning vajadusel saab gei, nagu iga teinegi, jõnkude ametnike vastu kohtust abi, nagu näitas Viimsi lesbipaari juhtum. Kui võtta vähegi pikem ajaline perspektiiv, on ka sallivuse kasv ilmselge.

Tehke palun kaasa mõttemäng. Proovige samastuda ühe väikese grupiga, keda mitte üksnes Eestis, vaid kahjuks isegi Rootsis alailma avalikult mõnitatakse. Kujutlege, et olete professionaalne poliitik. Teie juurde tulevad inimesed, kes esindavad umbes poole protsendi valijate huve.

Te teate, et tegelikult on nende esindatavate õigused täielikult kaitstud neis piires, mis teist sõltuvad, aga nad tahaksid otsust, mis seda eraldi afišeeriks. Te teate ka seda, et on … näiteks 20 protsenti valijaid, keda selline iseenesest erilise sisuta otsus väga ärritaks. Ülejäänutel on enam-vähem ükskõik. Mida teeksite teie?

Kui mina oleks professionaalne poliitik, käituks ma just nii, nagu Eesti parlamendierakonnad on teinud. Praegu on hundid (meie näites geid) söönud ja lambad (poliitikud) mitte lihtsalt terved, vaid tervemad kui enne.

Asja on esitatud nii, et homoabielu seadustamine jääb ära IRLi vastuseisu tõttu. Aga katsuge mõelda kas või sellele, kuidas oleks näiteks Keskerakond oma peamisele valijate rühmale suutnud homoabielude toetamist selgitada.

Meenutagem, et seekordne katse homoabielu seadustamiseks algas vassimisega vabaabielu teemal ehk siis tegelikku eesmärki püüti ühiskonna eest varjata. Huvigrupp avas oma argumente alles siis, kui sai täiesti selgeks, et poliitikud nende eest seda tööd ära ei tee.

Ja siit jõuamegi asja tuumani. Vähemuste suhtes tolerantsemad või ebatolerantsemad või lausa vaenulikud on inimesed. Vaenulikku käitumist saab ja tuleb politsei ja seaduse jõul ohjata ning seda ju tehaksegi.

Tolerantsusega on aga nii, et selle saavutamiseks tuleb inimesi veenda nii sõnade kui tegudega, rahulikult, kannatlikult, ilma liigse erutumise ja pahameeleta.

Tõepoolest leitakse enamasti, et madalama haridustasemega inimesed on geiabielude suhtes vähem tolerantsed kui kõrgema haridustasemega inimesed. Aga sama sallivuse ja haridustaseme seos kehtib ka paljude teiste nähtuste puhul.

Tasub mõista, et hirm või ettevaatlikkus tundmatu ees on loomulik ja kohane reaktsioon ning see, erinevalt homoseksuaalsusest, on omane meile kõigile. Mõnele rohkem, mõnele vähem.

Kui sa oled maailma asjadest vähem informeeritud, siis on ka su otsused, mida tasub karta ja mida mitte, väiksema täpsusega. Niinimetatud eliidi asi, kui ta on vastutustundlik, ei ole inimestele peale kärkida, et te olete natuke lollid ja teie arvamus ei loe, vaid kirjeldada tegelikkust jõudumööda adekvaatselt. Muu hulgas arutleda ja selgitada, kus hirm tundmatu ees on põhjendatud, kus mitte.

Oma rahva mingi välise jõuga ähvardamine on näotu, aga ka tobe, sest jutt geiteema tohutust rahvusvahelisest (meedia)mõjust on bluff.

Vasakelitaristide häda kipub olema, et sallivust kuulutatakse valitud vähemuste suhtes, olemata ise samas tolerantne hoopis suuremate gruppide vastu, kes nende vaateid kohe, tingimuste ja lisaküsimusteta ei jaga. Kas ei saaks kuidagi sallivamalt sallivuse eest seista, naeratades, nagu dalai-laama?

Kus on diskrimineerimine? Asjaolu, et tädi Aljona Kohtla-Järvelt või onu Aksel Valgast peab homoseksuaalsust vastikuks või Margus Männikult ei suhtu hästi samasooliste paaride lapsendamisplaanidesse, ei ole veel diskrimineerimine.

Mõistlik sallivuse nõudmine kirjeldab ära mingisuguse miinimumi. Näiteks, et vähemusgrupil oleks võimalik segamatult oma eraelu elada ning muudes olukordades ei takistataks nende edenemist seksuaalse sättumuse tõttu.

Aga tunnen ka päris mitmeid inimesi, kelle kujutluses tähendab sallivus sooja ja ülevoolavalt väljendatavat poolehoidu ning vähemuse ambitsioonide tingimusteta tunnustamist. Kui keegi prooviks olla salliv nende retsepti järgi, siis kukuks sest välja orjus.

Aga tuleme põhiteema juurde tagasi. Samasoolisi paare on pool protsenti elanikkonnast, paarilise otsijaid teist sama palju ning kahe soo eelistamise vahel kõikujaid veel paar protsenti lisaks.

Sellest võiks mu meelest teha kaks kandvat järeldust. Esiteks on vähetõenäoline, et heteroseksuaalsel enamusel peaks olema põhjust ennast hirmsasti ohustatuna tunda.

Teiseks, ja see on juba poliitilisem arvamusavaldus, oleks homoseksuaalsetel inimestel endil põhjust ausalt oma kogukonna suurusele otsa vaadata ning ambitsioonide ja suhtlustaktika äärmusi õgvendada.

Igal võimalikul juhtumil geide arvu tegelikust suuremaks luiskamine ei saa kasu tuua, sest tegelikke toetajaid see juurde ei too, pigem võimendab inimeste hirme.

Geid võiks hoopis oma rühma väiksust rõhutada: me ei ole ohtlikud, me ei võta võimu üle, me ei suudaks ühiskonnas domineerida isegi kui tahaksime, palun ärge tehke meie sättumusest üldse välja, sest see ei puutu kuidagi teisse ega ohusta teid.

Üldrahvalikult tuntud ja positiivse kuvandiga erinevate põlvkondade (!) geid peaksid kapist välja tulema, et ülejäänud inimesed saaks vaadata ja harjuda: täitsa mõistlik inimene, aga gei … no las ta siis olla.

See on igal pool maailmas muutnud inimlikumaks ka nende homoseksuaalide elu, kes pole miljonärid, näitlejad, sportlased, lauljad…

Näiteks seriaali «Õnne 13» võiks sisse kirjutada vanema homoseksuaalse mehe tema mineviku ja olevikuga Eesti väikelinnas.

Hirmude vähendamine nende asjade suhtes, mis meist kedagi isiklikult ega ka meid ühiskonnana ei ohusta, on tänuväärne tegevus. Aga selle juures ei tohi petta.

Kuni hirmude vähendamise töö käib, oleks samasoolistel paaridel arukam lahendada oma praktilised probleemid praeguste seaduste võimaluste piires, mitte jääda ootama radikaal­set muutust. Nende ühendused saavad ju pakkuda õigusalastes teadmistes tuge.