Tallinna kultuuripealinna projekti on juba selle algusest ähvardanud mürgine poliitikasudu. Et poliitikat ja kultuuri päris lahus hoida ei suudeta, võis küll arvata, kuid on nördimust tekitav, et kultuur kõige naha ja karvadega poliitika rakkesse ja parteide hüvanguks tööle pannakse.
Õnnetuseks langeb Eesti jaoks kultuuripealinna aasta kokku riigikogu valimiste aastaga.
Nii on kultuuripealinnast saanud poliitiline kemplusobjekt, mille ümber toimuv võitlus on suursündmuse finiši üsna kentsakaks väänanud: kultuuriga näib sel eesmärgil järjest vähem pistmist olevat ja võidujooks käib selle nimel, kellel erakondadest projektile rangid kaela ajada ja end üles Toompeale vedada lasta õnnestub.
Ehkki peaks olema tegu linna ja riigi ühistööga, näib, et riigi- ja linnavõimul puudub selge ühine arusaam, kelle käe all asjad toimima peaksid.
Nii käitub Keskerakond selle kultuurisupi keetmisel kindlusega, nagu oleks ta veendunud, et toimetab omaenda köögis koos kõigi sinna juurde kuuluvate õigustega – näiteks vangerdused sihtasutuse juhatuse ja nõukogu liikmetega ning õigusega palgata kultuuripealinna reklaamima K-kohukese ja linna abikartulite-küttepuude mõtte autori juhitav ettevõte.
Linnavõim liigub oma propagandarada sellise vääramatusega, et hoolimata vastuseisust on karta, et enne valimisi, reklaamikeelu ajal, hakkavad ilmselt rippuma linnas rohelised plakatid kirjaga «Kultuur Kutsub» – see reklaamlause on üks viimaseid näiteid kultuuripealinna projekti taandamisest valimisreklaamiks.
Kuid mõned siia-sinna armukese majapidamisse jäetud asjad ei tähenda veel seda, et Keskerakonnal on õigus selles köögis nagu enda omas toimetada, näib arvavat riigivõim, sedakorda linnale murekirja saatnud reformierakondliku kultuuriministeeriumi läbi.
Ministeeriumile sekundeeris IRL, kes Tallinna linnavolikogu revisjonikomisjoni esimehe käe läbi püüab peatada kultuuripealinna ajalehe väljaandmist, millest arvatakse samuti reklaamikampaania osa saavat.
Mõni kuu tagasi, veel enne seda, kui kemplus päris piinlikuks muutunud oli, kinnitas kultuuriminister Postimehes, et kultuur on tähtsam kui poliitika ja seda peaks kultuuripealinna puhul silmas pidama. Ometi ei suudetud kultuuriaasta sumbumist valimiskampaaniaks ära hoida.
Mis saab selle kempluse keskel kultuuripealinna projektist? Eks see tasapisi areneb, kuid mitte tänu poliitilistele jõududele, mis peaks oma jõupingutused selle kosutamiseks suunama, vaid üha enam nende kõigi kiuste.