Olaf Mertelsmann: sotsialism, ekspluateerimine ja sotsiaalne ebavõrdsus

Olaf Mertelsmann Foto: Erakogu

ENSV poliitilise, sõjaväe-, julgeoleku-, majandus-, kunsti-, kultuuri- ja teaduseliidi tulud ületasid keskmisi sissetulekuid 10–30 korda, kirjutab värskes Sirbis ajaloolane Olaf Mertelsmann.

Praeguses sotsiaalset võrdsust ja õiglust, ekspluateerimist ja liiga väikest sissetulekut puudutavas arutelus on järjest kasvava ajalise distantsi taustal hinnangu andmine Euroopa sotsialistlike riikide ajaloolisele osakaalule kohati nihkesse läinud. Ida- ja Kesk-Euroopas on sotsialismi loojakarja minekust saadik tegeletud kapitalismi ülesehitamisega, kord demokraatlikumal, kord autoritaarsemal moel, ning tulemus ei pruugi just alati kõiki rahuldada. Seetõttu tunduvad sotsialistlikud ideed, mis 20 aastat tagasi kuulusid aegunute sekka, mõningatele inimestele täna jälle atraktiivsed.

Selle artikliga ei taha ma rünnata demokraatlikku sotsialismi või sotsiaaldemokraatiat, mis ütlesid juba suhteliselt varakult lahti Karl Marxist ja teistest teoreetikutest ja millel on tänapäeva Euroopa sotsiaalse ülesehituse ees suured teened. Vaatlen hoopis sotsiaalse võrdsuse teemale keskendudes Nõukogude Liitu, kõige paremini uuritud sotsialistlikku riiki.^* Tsaaririik ja Ajutise Valitsuse aegne Venemaa olid suhteliselt vaesed ja seal valitses suur sotsiaalne ebavõrdsus, kuid eratarbimise osakaal SKTs oli suur. Võõrandamiste ja ka vana eliidi psüühilise hävitamise ning talupoegade «musta» maareformi aktsepteerimisega hoolitses bolševistlik režiim esmapilgul suurema sotsiaalse võrdsuse eest.

Samal ajal hakkas partei juhtkond siduma enese külge uut eliiti, kasutades suuri sissetulekuid, privileege ja omaette varustusvõrku, mis tähendas nt defitsiitkaupade eripoode. See nomen­klatuur hõlmas algselt riigi ladvikut ja parteid, kuid eliidi hulka pidid ajapikku hakkama kuuluma ka kõrged sõjaväelased, riikliku julgeoleku juhtivohvitserid, ettevõtete kõrgema astme juhid, kunstnikud, kultuuritegelased ja teadlased. See tähendab, et vana eliit vahetati välja uue valitseva klassiga, nagu on oma teoses «Uus klass» tabavalt märkinud ka endine kommunist Milovan Žilas.

Esimese maailmasõja ajal ei suutnud ei tsaristlik ega ka Ajutine Valitsus suruda rahvastiku elatustaset sõja finantseerimiseks nii madalale, nagu see õnnestus bolševikel Vene kodusõja käigus. Samal ajal teravdasid olukorda veelgi Nõukogude majanduspoliitika katastroofilised tagajärjed ehk sõjakommunism. Euroopa XX sajandi esimese suure näljahäda süüdlaseks oli bolševistlik režiim. Samal ajal, kui miljonid nõukogude kodanikud surid, lasi eliit Lääne-Euroopast salakaubana sisse vedada luksuskaupu – kehtisid ju veel kaubanduspiirangud lääneriikidele.

Alles uus majanduspoliitika (NEP) tõi rahvastikule teatavat leevendust, kuid NEPi lõpuks olid vaid vähesed Nõukogude kodanikud saavutanud tsaariaegse elatustasemega võrdväärse eluolu. Teiste sõnadega: ekspluateerimine, vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus oli varases

NSVLis tegelikult vähemalt niisama suur või isegi suurem kui tsaaririigis. Ei ole sotsialistlikule riigile just ilus tulemus. Kesk- ja Ida-Euroopa taastus seevastu Esimesest maailmasõjast ja sellele järgnenud konfliktidest või iseseisvussõdadest kiiremini. Rahvastiku elatustase oli enamikus riikides isegi tõusnud ja sotsiaalne ebavõrdsus tänu sotsiaalreformidele, sh maareformidele vähenenud.

NEPi lõpus, enne seda, kui Stalin alustas oma «ülalt lähtunud revolutsiooni», läks umbes 80 protsenti Nõukogude SKTst ikkagi veel eratarbimisele. Seda kinnitavad ameeriklasest eksperdi Abram Bergsoni hinnangud. Stalin rahastas oma industrialiseerimispoliitikat ja üleüldse oma ülalt lähtuvat revolutsiooni põllumajanduse sundkollektiviseerimise abil ning elatustaseme drastilise langetamise kaudu – see kahanes umbes poole võrra. Neid hinnanguid jagavad muide ka paljud marksistlikud ajaloolased.

Stalini meetmetega kaasnesid vastupanu, vägivald ja suure näljahäda katastroof 1932. ja 1933. aastal. Selle eest maksis tänaste hinnangute kohaselt seitse miljonit inimest oma eluga, pool neist Ukrainas. Näljas oli oma osa kindlasti ilmastikul, kuid peamisteks süüdlasteks olid Stalin ja tema ekspluateeriv majanduspoliitika ning reaalsete sissetulekute taseme madalal hoidmine. Selleks et rahastada rasketööstuse ülesehitamist ja hiiglaslikke kulutusi relvastumisele, jäi eratarbimine Bergsoni andmetel kuni Stalini surmani tasemele, mis vastas poolele SKT-le. Karl Marxi «kapitalistlikku akumulatsiooni» silmas pidades nimetati seda «primitiivseks sotsialistlikuks akumulatsiooniks». Rõhuasetus on aga sõnal «primitiivne». Säärane kapitali ülesehitamine pidi kulgema nimelt palju brutaalsemalt kui varase XIX sajandi kapitalismi puhul, millele viitas Marx.

Teise maailmasõja ajal surus Stalin eratarbimise isegi umbes 30-protsendini SKTst, mis on sensatsiooniliselt madal tase, tõenäoliselt isegi maailmarekord. Motoks oli tollal «kõik rinde jaoks». XX sajandil võib Stalini ekspluateeriva režiimiga võrrelda veel vaid Mao režiimi selle rohkem kui 50 miljonit inimelu nõudnud eksperimentidega, natsistlikku vallutuspoliitikat Ida-Euroopas ja Euroopa koloniaalrežiime vähestes eriti õnnetutes riikides, näiteks Belgia Kongo.

Stalinismi ajal saavutas oma kõrghetke ka sotsiaalne ebavõrdsus Nõukogude Liidus. Kahjuks puuduvad meil täpsed andmed, kuid ENSV näide vaid kinnitab minu väidet. Poliitilise, sõjaväe-, julgeoleku-, majandus-, kunsti-, kultuuri- ja teaduseliidi igakuised tulud ulatusid kümne- kuni kolmekümnekordse keskmise sissetulekuni, sellele lisandusid mitmed privileegid ja juurdepääs defitsiitkaupadele. Arvan, et Eestis kõlaks õigustatud karjatus, kui peaminister, mõni romaaniautor, ohvitser või teadlane teeniks kuus 10 000, 20 000 või isegi 30 000 eurot ja naudiks lisaks veel privileege. Tänapäeval võivad sellistest suurtest sissetulekutest unistada või säärast palka teenida vaid iseäranis edukad ettevõtjad, vabakutselised ja tippjuhid. Sotsiaalne ebavõrdsus oli stalinismi ajal ilmselt suurem kui tollases USAs ning seoses toimiva sotsiaalsüsteemi puudumisega võis osa rahvastikust halvimal juhul surra lihtsalt nälga või surra alatoitluse tõttu nooremas eas. Viimane suur näljahäda leidis aset aastatel 1946-1947. Eestis langes näiteks keskmine eluiga stalinismi raskeimatel aastatel linnades 1938. aastaga võrreldes umbes 15 aasta võrra.

Ludwig von Mises tõestas juba 1922. aastal, et sotsialistlik majandus ei saa tõhusalt toimida. Ta tegi seda sõjamajanduse näite varal, vaadeldes ennekõike Saksa sõjamajandust Esimese maailmasõja ajal, ja kandis oma andmed üle tollal levinud sotsialismi puudutavatele ettekujutustele. Saksa sõjamajanduses kasutati nagu tulevases sotsialistlikus käsumajanduseski kolme olulist elementi: hindade fikseerimist, ettevõtetele vahendite tsentraliseeritud eraldamist ning tsentraalset majanduse planeerimist. Saksamaal see eksperiment luhtus, mistõttu kujundasid natsid Teise maailmasõja ajal oma sõjamajandust keisririigiaegsega võrreldes märgatavalt turumajanduslikumalt. Kuid see eksperiment oli Lenini ja seltsimeeste jaoks inspiratsiooni allikaks.

Millised on juhitud majanduse põhiprobleemid? Turuhinnad ei ole kunagi perfektsed, kuid peegeldavad siiski kolme komponenti: ressursside nappust, nõudluse ja pakkumise vahekorda ning kolmandaks tootmiskulusid. Juhul kui hinnad kinnitatakse pikemaks ajavahemikuks, ei täida need enam oma teabefunktsiooni. Teatud toorainete või energia hinnatase määratakse sellises süsteemis tihtilugu liiga madal, mistõttu neid raisatakse suures ulatuses. Seepärast kulutasid sotsialistlikud riigid turumajanduslikega võrreldes samaväärse toodangu saamiseks rohkem ressursse ja hävitasid rohkem loodust. Kui pakkumise ja nõudlusega ei arvestata, tekib mõningate toodete osas nappus ja teiste puhul jällegi ülepakkumine. Sotsialistlik majandus ja defitsiit on peaaegu sünonüümid.

Raskekaalulisim on aga asjaolu, et fikseeritud hindade korral läheb tootmiskulude realistlik arvestus järjest keerulisemaks. Iga korralik käsitööline teadis juba antiikajal, kui palju tema toode umbes maksab ja milline on miinimumhind, mida võib selle eest küsida. Tegemist on lihtlabase sisend-väljund-kalkulatsiooniga. Selleks et tõsta tööstuse tootlikkust ja tõhusust, jaotati juba enne Esimest maailmasõda tootmis­etapid väiksemateks üksusteks, et leida viise, kuidas kusagil midagi optimeerida. Sotsialistlik ettevõte ei saa seda aga teha, sest kulude tegelik arvestamine pole võimalik. Täpsemalt, sotsialistlik ettevõtja teab oma tegelike kulude kohta vähem kui antiikaja käsitööline. See ei raskenda mitte ainult innovatsiooni ja tootlikkuse tõstmist, vaid viib ka selleni, et aja jooksul ei tooda järjest rohkem ettevõtteid enam mingeid väärtusi, vaid hävitavad neid. Kuna ettevõtted olid faktiliselt riiklikud, siis ei suletud ühtegi ebamajanduslikku ettevõtet. Kuna riik oli omanik, ei saanud tekkida ka ehtsat konkurentsi. Nii ei aeglustunud mitte ainult innovatsioon, vaid ka tehnilistest uuendustest tingitud struktuurimuutused ning majandus oli järjest ebaproduktiivsem.

Vahendite tsentraliseeritud eraldamine, olgu tegemist siis kas raha, toorainete, seadmete või tööjõuga, oli sotsialismis majanduse juhtimise üks olulisi faktoreid. See oli planeerimisest olulisem. Esiteks, majanduse planeerimine selle kõigis detailides on võimatu ja teiseks ujutati planeerimisametid töödeldavate andmete tulvaga üle. Kui turuhind ei tule enam teabekandjana kõne alla, siis vajatakse üüratus koguses muid andmeid. Tegelikult planeeriti vaid vähesed nõukogude tooted tsentraalselt algusest lõpuni läbi ja olulisim plaan, mida nõukogude ettevõte selle asemel täitma pidi, oli brutotoodang, mida arvestati suhteliselt suvaliselt kindlaks määratud plaanihinnarublades (ametlik nimetus kõlas teisiti, kuid see pole siin tähtis). Siinkohal oli aga oluline vaid kogus rublades, mitte sortiment. See brutotoodanguplaan paberil enamasti isegi ületati, kuid selle vasteks olid tihtilugu palju väiksemad reaalsed väärtused.

Sedavõrd ebaefektiivne süsteem vajab selleks, et üleüldse toimida, mitmeid korrektuurifaktoreid. Esiteks ei olnud oluline mitte niivõrd planeerimine, vaid pidevad ülalt lähtuvad sekkumised – seetõttu räägime ka õigusega käsumajandusest. Selleks, et tasakaalustada vähest tõhusust, tuli investeerida rohkem ja hoida samal ajal sissetulekud väiksed. Kolmandaks oli vaja kõiksugu illegaalseid või legaliseeritud toiminguid, et hoida süsteem käigus: musta turgu, halli turgu, piiratud vabasid turgusid, makstud agente, varustajaid, võltsitud statistikat ja altkäemaksu.

Stalinismi ajal osutus oluliseks veel üks fenomen ja seda ennekõike enne sõda jõustunud drakoonilise tööseadusega: vaba tööd ei olnud tegelikult enam olemas. Selle asemel oli orjatöö laagrites, sunnitöö eri vormid nt tööpataljonides, talupoegade nn teine pärisorjus kolhoosisüsteemis (kus riik pressis välja suuremaid koormisi kui enne mõisnikud) ja laiade masside töö, mis ei olnud samuti vaba. Igaüks, kes vahetas ilma ülemuse loata töökohta, kuna töötingimused olid liiga halvad või palk liiga väike, võis maanduda laagris. Teatud osa Gulagi elanikest istus laagris seoses tööseaduste vastu eksimisega.

Stalinistlike töötingimuste bilanss jääb isegi võrdluses XIX sajandi esimese poole Ameerika lõunaosariikide istanduste laadsete orjapidamisühiskondadega negatiivseks. Stalin ja ka Mao kujutasid nimelt ette, et tööjõudu on külluses ja kui ka ohverdada mõned miljonid kõrgema eesmärgi nimel, siis ei ole see tõsine probleem. Istanduse omanikule oli aga iga ori suur investeering: ta maksis sama palju, kui tänapäeval auto. Seetõttu tuli orjade suremus hoida kontrolli all ja nende elamistingimused pidid olema vastuvõetavad, seda hoolimata orjapidamise julmusest, sest orjad pidid olema võimalikult tootlikud ja ka paljunema. Tõenäoliselt olid Ameerika orjad XIX sajandi keskpaigas isegi parema toitumusega, kui enamik kaasaegsetest Euroopa talupoegadest ja töölistest. Teiste sõnadega: orjapidaja käitus oma orjadega paremini kui Stalin suure osaga oma tööjõust, teatud perioodidel isegi tööjõu enamikuga.

Pärast Stalini surma kuulutati drakoonilised tööseadused kehtetuteks ja režiim hakkas panema suuremat rõhku rahvastiku elatustaseme tõstmisele. Partei ladvik oli nimelt aru saanud, et kui kohelda tööjõudu liiga halvasti, siis on tootlikkus liiga madal. Ühtlasi piirati veidi ka privilegeeritud eliidi positsioone. Olemasolev teave viitab aga sellele, et 1970. aastatel Nõukogude Liidus valitsenud sotsiaalne ebavõrdsus oli ikka veel umbes sama suur, kui see on tänapäeval Ida-Euroopas. Võidurelvastumise ja suurte tööstusinvesteeringute poliitika siiski jätkus. See tähendab, et kogu rahvastik kannatas lääneriikide rahvastikuga võrreldes palju rohkem selle all, et eratarbimist piirati kõrgemate eesmärkide ning ebaefektiivse majandussüsteemi püsimajäämise nimel. Meie praeguste andmete kohaselt oli relvastus- ja sõjaväekulude osakaal Nõukogude Liidu SKTst umbes kolm korda suurem kui Lääne-Euroopas ning selle rahastamine oli võimalik vaid kasinuspoliitika abil. Külm sõda tegi olukorra veelgi halvemaks.

Teiste sõnadega: rahvast kurnati jätkuvalt ebareaalse utoopia ja maailmariigi fantaasia elluviimise nimel. Vähemalt ehitas Nõukogude Liit pärast Stalini surma üles mingisugusegi sotsiaalteenuste võrgustiku, alustas suure elamispindade ehitamise programmiga ning hakkas andma teatavaid sotsiaalseid garantiisid. Sellest hoolimata on ka hilissotsialismi bilanss sotsiaalse võrdsuse ja õigluse osas võrdluses liberaalse turumajandusega riikidega negatiivne, isegi paljud Lõuna-Euroopa või Lõuna-Ameerika autoritaarsed režiimid saavutasid parema tulemuse.

Selle mõttearenduse eesmärk ei ole väita, nagu ei elaks teatud rahvastikugrupid postsotsialistlikes demokraatlikes riikides ja veelgi suuremad rahvastikugrupid postsotsialistlikes autokraatlikes riikides sotsialistliku režiimi aegse eluga võrreldes kehvemini. Kuid mitte ühegi postsotsialistliku demokraatliku ühiskonna olukord pole tänasel päeval halvem kui 25 aastat tagasi, rääkimata siis 45 aasta tagusest ajast. Eestis on reaalsed sissetulekud sotsialismi lõpuajast saati tõenäoliselt isegi kolmekordistunud. Kokkuvõttes olid sotsialistlikud riigid omaaegsete demokraatlike turumajandusega riikidega võrreldes ekspluateerivamad ja tihtilugu ka sotsiaalselt ebavõrdsemad. Olukord autoritaarses Hiinas läks talutavaks alles pärast kapitalismi juurutamist. Kes iganes eksperimenteerib veel maailmas riigisotsialismiga, elab vaesuses, välja arvatud muidugi tolle riigi eliit.

Kritiseerides tänasel päeval õigustatult turumajanduses valitsevat sotsiaalset ebavõrdsust ja ka teisi sotsiaalseid probleeme, ei tohi vastupidise näitena esitada riigisotsialismi. Riigisotsialism kukkus haledalt läbi ja tappis umbes 100 miljonit inimest. Selle massilise suremuse põhjuseks ei olnud ainuüksi terror, vaid ka utoopiline ettekujutus majandusest ja katse seda ellu viia. Enamik kommunismi ohvreid hukkus nälja või alatoitumuse tõttu või ületöötamise tagajärjel. Arenenud riikidel on valida autoritaarsete ja demokraatlike valitsemisvormide vahel, turumajandusele pole siiani tõsiseltvõetavat alternatiivi välja mõeldud. Ka kapitalismil on erinevaid mudeleid, mille seast ühiskond endale sobiva võib valida: neoliberalism, Skandinaavia mõjutustega sotsiaaldemokraatlik heaoluriik, Saksa sotsiaalne turumajandus, Prantsusmaa valitud tugeva riikliku sekkumisega tee jne. Ainus asi, mida võib sotsialistlike riikide majandusajaloost õppida, on teadmine, et nii see ei toimi.

* Eestikeelse sissejuhatuse teema uurimise hetkeseisu pakub Olaf Mertelsmann, Nõukogude majandusajaloo historiograafiast. – Ajalooline Ajakiri 2009, nr 1 (127), lk 263–278.