Indrek Tarand

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Päevapoliitiline proloog

Rahvatarkus hoiatab lahtisest uksest sissemurdmise eest. Et astu lihtsalt sisse, ära vaeva end muukimisega. Samas kui vaatad, et Eesti erakonnad on otsustanud lahtise ukse murdmise asemel koguni korstna kaudu tühja majja siseneda, siis peab kaaluma, kas nende tegevusi ei peaks mitte peatama ja õigemale rajale suunama.

Miks tegeletakse nn töövõimereformiga, kus valitsus presenteerib end Santa Clausina, kes korstna kaudu ulakatele lastele kingitusi teeb ehk Euroopa rahakraanidest kõigile massaažiduši võimaldab? Vähe sellest, et Euroopa Liit meile midagi peale ei sunni. Tegemist olla koguni peaministri usutavuse ja prestiiži probleemiga. Mina nii ei arva, sest alles äsja elasime kaasa ühe vähemuse õiguste suurendamise protseduurile, mille külge peaminister oma autoriteeti ei kinnitanud. Ühiskondlik lärm oli aga suur.

Sellel taustal on veider poliitiline ja emotsionaalne loidus ühiskonnas, mis saadab protsessi reguleerimaks vähemust, aga siin soovib seadusandja vähemuse õigusi hoopis vähendada. Jah, loomulikult pean ma silmas puuetega inimeste pihta löövat «töövõime reformiks» nimetatud seadust. Sihtgrupi võitlus viis sihile – nimelt lubas meie parlament korraldada riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. Paraku trampis valitsuskoalitsioon selle saavutuse puruks. Juba aegsasti enne arutelu teatas Heljo Pikof meediale: on kokku lepitud, et seadus võetakse parlamendis novembri jooksul vastu. No mida siin siis enam arutada, kui kõik on juba kokku lepitud?

Siinse kirjutise eesmärk pole bürokraatiarägastikku tungimine, samuti mitte valitsuse mesimagusate ning sihtgrupi pisarkibedate argumentide ja meediavõitluse ülekordamine. Kindel on, et Euroopa Liit pole meile ette kirjutanud just täpselt valitsuse pakutut.

Mu eesmärk on teha hoopis Martin Luther Kingi häält ja lausuda: «I have a dream...» (e.k mul on unistus)

Kõik (asendus)teenistusse

Alguse sai mõte sellest, et kättesaadavate andmete kohaselt suudab Eesti kaitsevägi igast aastakäigust ajateenistusse väljaõppele võtta ümmarguselt 1/3 meessoost kodanikke. Kes omakorda on siis 1/6 kogu aastakäigust, kui arvestada, et poisse ja tüdrukuid on võrdselt. Põhiseadus lausub selgelt: «Kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või asendusteenistus...» (§ 29 lg 2), millest mina järeldan, et vabariigi valitsus diskrimineerib suurt hulka kodanikke.

Sõltub nüüd, kumma mätta otsast vaadata: kui pidada sundteenistust mõttetuks ajakuluks, siis diskrimineeritakse vähemust, kes selle läbima peavad. Kui aga tunnustada, et riigikaitse idee on suhteliselt populaarne ning ajateenistusse on pigem raske kui kerge sattuda, siis diskrimineerib valitsus tervet suurt enamust – neid noori, kellelt võetakse võimalus anda oma panus Eesti Vabariigi teenimisse julgeoleku ja turvalisuse suurendamiseks. Kuidas sellist kisendavat ebaõiglust jälle tähele pandud pole? Osa kodanikest on ära lõigatud võimalusest oma põhiseaduslike ­õiguste ja, kui soovite, kohustuste täitmisest. Ning see ei paista mitte kedagi häirivat. Mind muidugi häirib, mind häirib igasugune õiguste jalge alla tallamine.

Sestap pakungi välja, et alates näiteks 2015. aastast hakatakse põhiseadust rakendama selle sõna ja mõttega kooskõlas ning kõik noored kodanikud vanuses 18–27 aastat kutsutakse teenistusse. Kaitsejõud valivad enda jaoks tervemad, sobivamad ja motiveeritumad välja. Ülejäänud, sammu marss! – asendusteenistusse!

Juba kuulen tõusmas protestikoori: «See on ennekuulmatu, kust see raha võetakse?» Minu arvates on tarvis teha lihtne operatiivplaan, milleks on meil Eestis piisavalt nii teoreetikuid kui ka praktilisi mänedžere. Võttes aastakäigu suuruseks 11 000, siis edasine arvutus on lihtne. 3000 võetakse kaitseväkke ja 8000 jääb järele. Neist omakorda umbes 500 on suurema või vähema puudega inimesed ja sadakond on lapseootel. Viimastega tegeletakse eraldi. Puudega inimese puhul on variandid puude tõsidusest johtuvad. Muide, faktid lausuvad, et kehtivas asendusteenistuses on aastas keskmiselt 30–40 noort. Millest see kõneleb?

Seega on meil tarvis kasarmupinda 8300 inimese tarbeks, väljaõppeklasse ja teatud harjutusala, kus noored vabal ajal füüsilist vormi hoiavad. Transporti ja kolme söögikorda päevas ning samasugust tasu, mida makstakse sõduritele kaitseväes. Näiteks asendusteenistujale 100 euro maksmine kuus teeb aastas 9,9 miljonit. Mis on köömes võrreldes Euroopa Sotsiaalfondist meile lubatud 300 miljoniga.

Mida need lapsed ja noored siis teeksid? Saaksid vastavalt õppekavale väljaõpet esmases meditsiinis ja psühholoogias, puudega inimeste õigusi käsitlevas juriidikas. Praktilisi oskusi, millest tänapäeva noortel vajaka jääb – nõudepesemine, enda järelt koristamine jne. Edasi «kantakse teenistust», mille käigus kas lahingpaaridena, üksinda või jao koosseisus sooritatakse toiminguid, mis on tarvilikud puudega inimeste õiguste realiseerimiseks ühiskonnas. Aidatakse neid tööle või mõnele rekreatiivsele üritusele, pimedatele loetakse ette raamatut või suheldakse niisama. Taibukamad võivad omandada lisapädevusena viipekeele.

Mõne inimese puhul on tarvis hooldavale pereliikmele anda võimalus väljas käia. Olgu tööl või siis asjaajamistel Eesti Vabariigi asutustes. Võimaldada paariks päevaks kuni nädalaks hooldajale puhkust. Muidugi, selles teenistuses on ka hetki, mida Andrei Hvostov on kirjeldanud oma poleemikat tekitanud artiklisarjas «Elu Annleenaga». Loomulikult ei pruugi ettevalmistamata nooruki ja sügava vaimupuudelise vahel tekkida otsekohe kontakti, mis tepsiks. Probleeme on, kuid nende mahavaikimine või nende ­ignoreerimine ei anna ammugi tulemusi. Ja tegelikult ei tee ühelegi noorele halba hoolimist kogeda.

Miks ma noorte suhtes nii kuri olen? Hoopis heasoovlik olen, sest usun vägagi, et meie üha rohkem atomiseeruvas eesti kogukonnas on tarvis vähemalt ühte kõikidele omast ühiskogemust. Pole enam ainsat alma mater’it, minevikku on läinud ka ehitusmalevad, laulupeodki ei kõneta siiski mitte igaüht. Aga kohustuslik teenistus saab seda lünka täita. Pealegi oleks see moraalne, et noored teevad midagi, mida on vaja.

Ja sootsiumis, kus hinnanguliselt ligi 1/10 on puudega inimesed, lisaks vanadusest nõdrad hooldushaiglates ja hulk lapsi lastekodudes, on mõistlik nende inimestega hoida elavat, inimlikku sidet. Mis omakorda tagab selle sideme hoidjate seas praktilise ja tugeva sisemise sideme. Avardab noorte elutunnetust (paljud neist ju pole eluski ühtegi puudelist näinudki). Niimoodi vermubki tasapisi uus ühendav kogemus, tekkib ka eluaegseid sõprussidemeid hoolitseja/tugiisiku ning abivajaja vahel. Kindlasti tekib. Ning see kõik suurendab ühiskonna kaitsevõimet. Sest sidus ühiskond kaitseb ennast alati paremini kui atomaarne, kibedas konkurentsis ja järelikult ka omavahelises tülis olev ühiskond.

Päevapoliitiline epiloog

Praeguse töövõimereformi nui neljaks läbisurumise taga seisab muidugi nn poliitilise au küsimus, ja see on karm surve. Kuid antud asjas on aust olulisem ausus. Ka otstarbekus. Minu kirjeldatud süsteem on määratult efektiivsem, kui seda eales saaksid olema 500 tulevast funktsionääri töötukassas. See on õiglane, kreatiivne ja vähekulukas. Ning mis peamine – see oleks jätkusuutlik. Seega moraalne.

Sotsidel, kelle pihus nii kaitseministri kui ka pool sotsiaalministri portfellist, on reaalne võimalus selline seadus enne valimisi valmis teha.

Aga muidugi võib ka teeselda Santa Clausi, kes korstna kaudu kingitusi toob. Reformierakonna küünilist mehhanismi me tunneme. Sotsiaaldemokraadid on valimistel 2015 selle küünilisuse järgmine ohver, aga ma pakun neile võimalust toimetada minu arvamise kohaselt.

Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand on Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu president.