Hirmukalifaat: vägivald jumala nimel

Foto: Corbis / Scanpix

Hirm ja terror, mida külvab Islamiriik Lähis-Idas, on paraku alati olnud ajaloos väga oluline inimeste psühholoogiline mõjutamisfaktor. Sellepärast ongi vägivald Islamiriigi üks alussambaid, kirjutab assürioloog Vladimir Sazonov.

Brutaalse ideoloogia ja sellest lähtuva sama julma terroripoliitika ajaloolised juured Lähis-Idas ulatuvad islamieelsesse ajastusse, mil esimesed despootlikud suurriigid (nt Uus-Assüüria impeerium) olid Lähis-Ida regioonis alles tekkimas. Tegelikkuses püsibki 21. sajandi alguses mõnes mõttes imekombel sündinud kalifaat (IS) paljuski tänu tema poolt läbi viidavale hirmu ja terrori poliitikale, kuid kindlasti ka tänu heale ettevalmistusele, väljaõppele, relvastusele, rahastusele jne.

Islamiriik müüb naftat, gaasi, tegeleb orjakaubandusega, inimröövidega jne. See organisatsioon üritab lõigata kasu igalt poolt, kust seda annab teha, ning kuigi islam usuna ei toeta inimeste tapmist, ei propageeri orjakaubandust ega julmi piinamismeetodeid, on väga küünilised ja pragmaatilised Islamiriigi võitlejad nõus teostama kõike, et nende võim regioonis säiliks.

Džihadistid ISi näol kutsuvad oma toetajaid üles ususõjale lääne vastu ja selles toetutakse salafistlikele ideoloogidele, kuid ka koraanile, kust nopitakse välja kohad, mis nagu õigustaksid vägivalda ja sallimatust, nagu näiteks (suura 9:29-30, Haljand Udami tõlkes):

«Võidelge nendega, kes ei usu Jumalat ega viimset päeva, kes ei pea keelatuks seda, mille Jumal ja tema sõnumitooja on keelanud, nagu ka nendega Raamatu rahva hulgast, kes ei järgi tõelist usku, kuni ei hakka omaenese käega ja alandlikult maksma kümnist. Juudid on väitnud: «Uzair on Jumala poeg.» Kristlased on väitnud: «Messias on Jumala poeg». Kuid need on pelgad sõnad, mis nende suust on tulnud, ja meenutavad juttu, mida rääkisid need, kes olid uskumatud ammu enne neid. Et Jumal neid nuhtleks! Nad on väga kaugel (tõest)!»

Kui uskuda seda lõiku üheksandast suurast, siis isegi pühakirjaga rahvastel – juutidel ja kristlastel – pole äärmuslaste silmis lootustki saada õigele teele ja nad pole sugugi «paremad» kui muud uskmatud, kuna nad eksivad ja on tõest väga kaugel. Sellised kohad koraanis on islamistidele aluseks viia läbi ususõdu, tappa ja piinata inimesi, müüa neid orjadeks jne. Ilmselt üks kõige tuntumaid panislamistlikke rühmitusi on kurikuulus Moslemi Vennaskond, mis loodi 1928. aastal Egiptuses ja mis oli hiljuti Egiptuses ka võimul, seni kuni see polnud kukutatud suvel 2013.

Moslemi Vennaskonna asutaja Hassan al-Banna unistuseks oli panislamistliku impeeriumi või hiigelkalifaadi loomine Hispaaniast Indoneesiani ning ta väljendas oma põhimõtteid järgnevalt: «Jumal on meie eesmärgiks, koraan aga meie ­õigus, prohvet on meie juht, džihaad on meie tee ning surm Allahi (Jumala) eest on meie ülim taotlus.»

Al-Banna moto sobib hästi ka ISi võitlejate programmiks. Liberalismile, sõnavabadusele, muudele demokraatlikele väärtustele ja põhimõtetele ega ka usuvabadusele Islamiriigis kohta ei leidu, kuna koraan ja šariaat on islamistidele põhiseaduseks, kõikide normide ja seaduste alus, ideede ja maailmavaate vundament.

Selleks et levitada salafistlikku ideoloogiat, tapavad ISi võitlejad julmalt sadu ja tuhandeid inimesi Iraagis ja Süürias. Eriti neid, kes pole nõus ISi ametlikku kurssi ja ideoloogiat toetama. Aga tapetakse ja piinatakse ka neid, kes pole džihadistide silmis õiget usku – jeziidid, druusid, kristlased, šiiidid. Igale vastutegevusele Islamiriigi suhtes vastab IS jõhkra genotsiidi ja terrori lainetega.

Näiteks oktoobri lõpus tapeti Ramadi linnas palju inimesi. Sealsamast ühishauast on leitud 150 laipa. Anbari provintsis tapeti ligi 70 meest, kellest suurem osa oli teeninud Iraagi politseis või Sahwa rühmituses, mis tegutseb ISi vastu. Samas Anbari provintsis mõrvasid ISi võitlejad hiljuti veel ligi sada sunniidi hõimuliiget, tapeti nii mehi, naisi kui lapsi. Osal neist raiuti pead maha.

Väga sageli tuleb selliseid teateid jõhkrast vägivallast, mida IS kasutab Iraagis ja Süürias nii oma vastaste vastu kui ka tsiviilelanikkonna suhtes. Piinamised, tapmised on ISi poliitika üks alussambaid, millega IS loodab külvata hirmu rahva seas, suruda maha vastupanu.

Islamiriik käitub oma terrori poliitikas sarnaselt muistsete Araabia kaliifidega, aga ka neile eelnenud Pärsia, Assüüria ja Babüloonia julmade despootidega, nagu nt Tiglatpileser III, Sennaherib või Kyros II, kes Süüria ja Iraagi aladel ning ka mujal Lähis-Ida regioonis tegid palju koledaid asju – sh massiliselt küüditasid tuhandeid, nende käsul torgati inimesi pimedaks, raiuti otsast jäsemeid, päid, nüliti nahka jne.

Assüüria impeeriumi üks julmemaid, küünilisemaid ja külmaverelisemaid valitsejaid oli endine edukas kindral ja vallutaja kuningas Tiglatpileser III (8. sajandil eKr). Ühes oma raidkirjas räägib see «Assüüria Hitler» vähemalt 72 950 Urartu kuningriigi inimese küüditamisest ning seoses sellega mainib Tiglatpileser III, et ta tappis julmalt Urartu sõjamehi: «nende [sõjamehi] ma tapsin [ja] täitsin mägede kuristikud [nende laipadega]».

Ta õigustas oma ekspansioonipoliitikat ja massmõrvamisi jumalate tahtega. Jumala nimel tegid assüürlased koledaid asju – naha nülgimine, peade maharaiumine, piinamine jne, kõike seda, mida teeb tänapäeval Islamiriik Allahi nimel.

Kuigi ISi ja Assüüria impeeriumi vahel on rohkem kui 2600 aastat, on neil palju ühiseid jooni. Tundub, et selles mõttes pole Lähis-Idas viimase 2500–3000 aasta jooksul erilist muudatust või arengut toimunud – samad julmad meetodid, mis olid kasutusel 3000 aastat tagasi ja varemgi, on kasutusel ka tänapäeval.

Lisandunud on vaid modernne relvastus, tehnoloogia, internet jne, mis teevad olukorra Lähis-Idas veelgi keerulisemaks, kui see oli kunagi ammu. Süüriat valitsev Assadi klann on ka paistnud silma jõhkrate tegudega. Mõlemad Assadid, nii isa Hafez kui ka ta poeg Bashar on kasutanud repressiivseid meetodeid nii oma vastaste kui ka tsiviilelanikkonna vastu. Siiski on Assadi klann tunduvalt mõõdukam ja leebem kui IS.

Islamiriigist märksa leebemaks ja inimlikumaks osutub ka Saddam Hussein, kes on samuti paljude silmis olnud julm valitseja. Teadagi oli Husseini Iraagis läbiviidud poliitika aluseks paljuski hirm. Samas muidugi toetas ja arendas Hussein riigi majandust ning pööras erilist tähelepanu muinastsivilisatsioonide uurimisele – muistsele Sumerile, Babülooniale ja Assüüriale, mis asusid kunagi Iraagi territooriumil.

Sellel oli muidugi ka tähtis poliitiline ja ideoloogiline põhjus – Saddami huvitasid muistsed jõhkrad despoodid eeskätt seetõttu, et neilt õppis Hussein valitsemismeetodeid. Näiteks kui 1988 lõppes Iraani-Iraagi sõda, astus Iraagi sõjavägi Saddami käsul Põhja-Iraagis elavate kurdide vastu. See oli väga jõhker sõjaline kampaania, mida võib pidada genotsiidiks. Husseini sugulane al-Majid, tuntud ka kui Keemia-Ali, kes seda operatsiooni juhtis, hävitas 4000 kurdi küla ja keemiarünnaku käigus tapeti 5000 kurdi. Kurdi-vastases sõjakäigus mõrvati ligi 182 000 kurdi.

Väga julm oli Assüüria kuningas Sennaherib (valitses 704–681 aa eKr), kes hävitas 689. aastal eKr täiesti Babüloni linna, uputades seda verre, tappes sadu tuhandeid babüloonlasi. Sennaherib kirjeldab oma kroonikates enamasti vaid sõdu, piinamisi, küüditamisi, massmõrvamisi, linnade hävitamisi.

Näiteks Hirimmu linnaga käitus Sennaherib eriti toorelt: «Hirimmu linna elanikke, kangekaelseid vastaseid, surusin maha relvadega, mitte ühtegi järele jättes. Nende laibad riputasin ma postidele ning ümbritsesin nendega linna.» Oma Babüloonia-vastast sõjakäiku kirjeldab Sennaherib ühes oma kroonikas väga detailselt, uhkustades oma terroripoliitikaga: «Minu isanda jumala Aššuri jõuga ma piirasin sisse Babüloonia 89 võimsat linna (ja) kindlust ja 620 väikest maakohta (alevikku) nende ümbruses, vallutasin ja rüüstasin. Urbi, Aramu ja Kaldu inimesi Urukis, Nippuris, Kišis, Hursagkalammas, Kuthas (ja) Sipparis ühes koos linnakodanikega, kes ennast tabada ei lasknud, viisin ma minema ja arvestasin saagi hulka.»

Seejärel kirjeldab Sennaherib küüditamist ja massmõrvamisi, mida ta korraldas: «Minu tagasitulekul vallutasin ma ühtviisi Tu’muna, Rihihu, Jadaqqu, Hamrānu, Hagarān, Nabatu (ja) Li’tau, (minule) mitte truu-alamlikke aramea(hõime). 208 000 inimest, suuri (ja) väikeseid, mehi (ja) naisi, 7200 hobust (ja) muula, 11 073 eeslit, 5230 kaamelit, 80 100 veist (ja) 800 600 lammast viisin ma raske saagina Aššuri maale….»

Sennaheribi poeg kuningas Asarhaddon, kes surus Liibanoni aladele ülestõusnud foiniikia linna Sidoni maha, kasutas eriti tooreid ja jõhkraid meetmeid ülestõusu mahasurumisel. Põgenenud Sidoni kuningas Abdi-Milkuti oli Asarhaddoni käsul vangistatud ning Asarhaddon kirjeldas oma raidkirjas Abdi-Milkuti surma järgnevalt: «Abdi-Milkuti, (sidonlaste) kuningas, nähes mu relvi, põgenes mere keskele. Jumala Aššuri, mu isanda, käsul, ma püüdsin ta kinni kui kala keset merd ning lõikasin otsast tema pea».

Asarhaddoni poeg, n-ö valgustatud despoot, ühe suurima vanaaja raamatukogu (Ninive raamatukogu) rajaja, erudeeritud haritlane, peen esteet, elunautija ja aristokraatlik kuningas Aššurbanipal (valitses 669–630 eKr) paistis silma oma erilise brutaalsusega. Oma pealinna Ninive aedades armastas ta puhata koos oma naise ja perekonnaga, kuulates ilusat muusikat ja nautides luulet.

Ühel assüüria bareljeefil, mis on pärit aastast 645 eKr, on säilinud idülliline banketi­stseen, kus Aššurbanipal pidutseb Ninive aedades koos oma perekonnaga, nende lähedal asetseb võidetud Elami kuninga Teummani pea, mille Aššurbanipal lasi ära lõigata.

Oma raidkirjas hoopleb Aššurbanipal: «Mina, Aššurbanipal, Assüüria kuningas, panin Teummani, Elami kuninga pea avalikult vaatamiseks välja, väravate ees linnas.» Ka mitmed Araabia kalifaadi valitsejad ja nende väepealikud paistsid silma erilise jõhkrusega. Islamiriik on võtnud endale eeskujuks muistsed jõhkrad despoodid ja karmi käega Lähis-Ida valitsenud julmad kaliifid.

Analoogselt Sennaheribi või Asarhaddoniga hirmutab ka Islamiriik oma vastaseid (liberaalsetele normidele toetuvat lääne ühiskonda) seesuguse poliitikaga, šokeerides peade maharaiumisega. Niimoodi käitudes loodab Islamiriik, et lääs enam ei sekku Iraagi ja Süüria siseasjadesse.

Mingi hetk tänavu, eriti kevadel ja suvel, kui IS oli eriti edukas oma vallutustes, kerkis esile küsimus: kas tegelikkuses on Islamiriik nii visa ja kas lagunemisstaadiumis olevad riigid nagu Süüria ja Iraak kaovad lõplikult Lähis-Ida poliitiliselt areenilt juba lähimal ajal ning need neelab alla aina võimsamaks muutuv islamistide rajatud kalifaat?

Aasta lõpus tundub tõenäoline, et see stsenaarium ilmselt aset ei leia, kuid siinkohal peab tunnistama, et ilma välistoetuseta oleksid Damaskus ja Bag­dad jäänud väga tõsisesse hätta. Isegi praegu USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, Kanada ja teiste riikide sõjalisel toetusel, mida saab Iraagi riik ja ISi vastu võitlevad kurdid, ei ole Islamiriigi võitlejaid sõjas kerge võita.

Ilma välise abita ja ilma toetuseta nii Iraak kui Süüria riikidena ilmselt kauaks püsima ei jääks ning langeksid veel suuremasse kaosesse. Miks aga nii?

Siin tuleks otsida põhjusi ajaloost. Nimelt: nii Iraak kui Süüria on mõlemad olnud alati haprad, ebastabiilsed riiklikud moodustised. Need loodi 20. sajandi esimesel poolel meelevaldselt ja kunstlikult lääneriikide eestvedamisel. Näiteks Iraagi kui riigi loomine on paljuski brittide nii-öelda kinnisidee tulemus. Suurbritannia poliitikute rumala otsuse mõrkjaid ja mürgiseid vilju saame süüa täies mahus seni, kuni süda ei lähe pahaks, kuid paraku näib, et oleme veel kaugel sellest, et nende viljade valmimisaeg oleks läbi saamas.

Süüria riik on paljuski 20. sajandi prantsuse poliitikute tegevuse pärand. Mõnes mõttes on Süüria nende ebaõnnestunud lapsuke. Sellega on lood sama kehvad kui Iraagiga. Tegelikkuses ilmselt veelgi kehvemad.

Lootusetus paistab välja igalt poolt. Lepitada ajaloolisi verivaenlasi Süüria ja Iraagi aladel oleks isegi Heraklese jaoks meeletu väljakutse. Peab kurvalt tunnistama ja konstateerima, et need kaks riiki (Süüria ja Iraak) polnud algusest peale väga tugevad ja jätkusuutlikud, kuna nende loomisel ei arvestatud mitmeid olulisi faktoreid.

Arvestamata jäid nii keerulised etnilised ja religioossed suhted kui ka regiooni kultuuriline, ideoloogiline, ajalooline, majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline omapära. 20. sajandi Süüria ja Iraagi lühinägelikud loojad ei teadnud või ei tahtnud teada midagi kohalikest traditsioonidest, tavadest, kommetest ning ka tõsistest sisemistes vastuoludes, mis selles piirkonnas on alati olnud suur probleem.

Muistse Mesopotaamia alad, milleks on tänapäeva Süüria ja Iraak, on juba aastatuhandeid olnud pidev konfliktikolle, kus sõjad hõimude, gruppide, klannide, usulahkude vahel on käinud juba viimased 5000 aastat. Mõnikord on hingetõmbeks võetud väikeseid pause ja on tundunud, et piirkond on maha rahunenud, kuid see on olnud petlik, sest juba kohe-kohe on uus konflikt valla pääsemas. Seda vastuolulist piirkonda on vapustanud ja laastanud nii palju sõdu ja konflikte, mida ükski Euroopa piirkond pole kunagi näinud ja ilmselt ei näegi.

Olles inimkonna üks tsivilistiooni hälle, assüürlaste, elamlaste, pärslaste ja paljude teiste rahvaste ja seejärel ka Aleksander Suure vägede tallermaa, seejärel Rooma ja Sassaniidide impeeriumide pikaajaline tüliõun, seejärel Araabia kalifaadi tuumikala, Ottomani ja Säfavaiidide impeeriumide ihaldusobjektid, olid Süüria ja Iraak alati raskesti hallatavad territooriumid.

Alates 16. sajandi algusest oli Mesopotaamia mitu sajandit Ottomani impeeriumi koosseisus, kuid see polnud rahulik ajastu. Siiski suutsid türklased neid territooriume hädaga pooleks kontrolli all hoida, kuna türklased mõistsid paremini kui eurooplased selle piirkonna keerukat ajalugu ja probleemsust.

Kui aga Ottomani impeerium I maailmasõja tulemusena lüüa sai, lagunes ja lakkas olemast, hakkasid Süüria ja Iraagi saatuse üle otsuseid langetama Euroopa suurjõud – eelkõige just Suurbritannia ja Prantsusmaa poliitikud, kes istusid mugavates kabinettides Pariisis ja Londonis, nautides viskit või head Prantsuse veini, ning Iraak ja Süüria jäid nende jaoks mingiteks kaugeteks hägusteks lapikesteks kusagil maailmakaardil, kus impeeriumid mängisid oma suurt malemängu, tuues ohvriteks rahvaid ja riike.

Süüria ja Iraagi probleemid on paljuski Suurbritannia ja Prantsuse koloniaalpoliitika ning imperialismi pärand. Pärast I maailmasõja lõppu saigi Iraagist brittide hallatav Rahvasteliidu mandaatterritoorium. Brittide toetusel pandi Iraagi troonile 1921. aastal Hejazist pärit Hašemiidide dünastia. Iraagi esimeseks kuningaks sai endine Süüria kuningas Faisal I, kes polnud just eriti karismaatiline ja särav isiksus – läbikukkunud Süüria kuningas. Alles 1932. aastal sai Iraagist iseseisev kuningriik.

Süüria on samuti suhteliselt noor riik, mis tekkis samuti 20. sajandil. Süüria oli analoogselt Iraagiga mitu sajandit türklaste võimu all. Ottomani impeerium hõivas Süüria alad 1516. aastal. Kuni I maailmasõja lõpuni kuulus Süüria Ottomani impeeriumi koosseisu. Pärast Ottomani impeeriumi lüüsaamist I maailmasõjas kuulutati vahepeal iseseisva kuningriigi kehtestanud Süüria prantslaste hallatavaks Rahvasteliidu mandaatterritooriumiks.

1920. aastal Faisal I loodud Suur-Süüria kuningriik (sinna kuulusid Süüria, Liibanoni ja Palestiina alad) püsis vaid mõne kuu. Juba juulis 1920 hõivasid Prantsusmaa väed riigi. Süüria kuningas Faisal I ei hakanud Prantsusmaale vastu ning oli saadetud riigist välja selleks, et hiljem teha karjääri inglaste juures Iraagi marionett-kuningana.

1920–1946 oli Süüria Prantsusmaa kontrolli all. Iseseisev Süüria Vabariik sündis 17. aprillil 1946. aastal.

Ajaloost teame palju näiteid selle kohta, et kui riike tabavad vapustused ning tekib kriis, hakkavad isegi kõige stabiilsemad ja monoliitsemad riigid sageli ragisema ja lagunema, rääkimata juba sellisest vastuolude ja vanade konfliktide koldest nagu Lähis-Ida.

Seega pole ka ime, et sellist olukorda kasutavad ära mingid jõud – olgu need islamiäärmuslased või sõjalised huntad.

Mõistagi on Islamiriigi juhtiv ladvik pigem pragmaatiline seltskond kui fanaatikute grupeering, kes otsustas Iraagi ja Süüria rasket olukorda ära kasutada. Saddami ajal polnuks neil lootuski võimule pääseda, kuna Saddam oli karmikäeline valitseja, kes suutis Iraaki kontrollida.

Pärast Saddami kukutamist tekkis islamistidele soodne olukord, et oma ideid ja soove ellu viia. Läbinisti küüniline ja pragmaatiline ISi juhtkond kasutab oma huvides ära islamit ja fundamentalistlikku ideoloogiat vaid selleks, et saavutada oma strateegilisi eesmärke. Äärmusliku ideoloogia seemned on alati viljakad just nendes piirkondades, kus valitseb vaesus, suur sotsiaalne ebavõrdsus, kus on näljahäda, haigused ja hariduse tase on üpris madal ning kus etnilised ja usulised konfliktid on sagedased.

Kuigi Lähis-Ida hegemooniks pürgiv Islamiriik on osutunud suhteliselt visaks liikumiseks, kellel on suur toetajaskond, pole sellel siiski tulevikku. Vaatamata sellele, et mitmed lääne ja Lähis-Ida riigid ühinesid oma tegevuses ISi vastu ning korraldavad õhurünnakuid äärmusislamistide baaside ja tugipunktide vastu, Islamriik veel püsib. Lisaks on ISil käimas verine võitlus kurdidega ning Süüria ja Iraagi keskvõimuga.

Sõda kõikide vastu ei õnnestu kunagi võita. Seega on vaid aja küsimus, mil islamiäärmuslik salafistlik liikumine, tuntud kui IS, hääbub ja kaob areenilt. Kuid kerkib hirmutav küsimus: kes tuleb asemele?

Autor on Tartu Ülikooli orientalistika vanemteadur ja kaitseväe ühendatud õppeasutuse teadur.