Gruusia läbikäidud etapid ja ülesküntud tulevik

Foto: Kristjan Teedema

Peeter Volkonski ja praegune Gruusia parlamendisaadik Fridon Sakvarelidze said tuttavaks 1971. aastal Musta mere ääres Krasnodari krais üleliidulises pioneerilaagris Orljonok. Nende sõprus kestab tänini. Sakvarelidze külaskäigu ajal Eestisse toimus mõlema osavõtul Gruusia-teemaline vestlusring, kus Postimehe poolt esitas küsimusi Kadri Veermäe.

Eesti meedia käsitleb Ukraina teemat väga põhjalikult, ei möödu pea päevagi, mil sellest ei kirjutataks. Kas grusiinide lähenemine on samasugune või erinev?

Fridon Sakvarelidze (F. R.) Me jälgime väga täpselt, tund tunni kaupa, mis toimub Luganskis, Donetskis, Mariupolis.

Peeter Volkonski (P. V.) Küsin kallutatuse kohta ka. Kelle poolt grusiinidel Ukrainas süda valutab?

F. R. Ukraina pärast, kelle muu pärast me ikka võiks südant valutada. See on imelik küsimus mu meelest. (Naerab.)

P. V. Et ei saa mingit kahtlustki olla. Aga kui ma nüüd küsin ka seda, et Saakašvili käis Maidanil, kuidas grusiinid sellesse suhtuvad, et just tema seal käis?

F. R. Ta on väga aktiivne inimene. Ta tahab jääda poliitikasse, olla kasvõi rahvusvahelises plaanis nähtav. Nii otsustas ta sõita Ukrainasse ja on käinud seal sageli: pakkus valitsusele teeneid ja lubas Porošenkole oma nõunikke anda – sellest viimasest küll viisakalt keelduti. Ukrainlased on aga nõus üle võtma seda, mida Saakašvili jõudis Gruusias positiivset teha. Näiteks dokumentide vormistamine ja passide kiire kättesaamine – kähku, ilma altkäemaksu ja viguriteta.

New York Times kirjutas hiljuti artikli Saakašvilist, kes, punased lühikesed püksid jalas, kusagil New Yorgis moodsas linnajaos ringi hängib ja kuidas tänaval tulevad tema juurde grusiinid ja annavad kätt, ise vaimustuses, nagu oleks mõne staariga kohtunud. Kuidas Saakašvilit aga kodumaal hinnatakse?

F. R. Gruusial on temast nagu kogu ülejäänud maailmal täiesti kõrini, juba ammu on ta kõik täiesti ära tüüdanud. Mis aga puutub sellesse, et ta elab kuskil rikkas elurajoonis, siis hiljuti andis ta Gruusia televisioonile intervjuu ja nuttis, et kujutage ette, tal ei jätku raha, et osta lennukipiletit Kiievisse. Kuskohast tal see raha peakski tulema, ta ei olnud ju presidendina korruptiivne inimene, ei pannud toona raha kõrvale.

Aga tema fännid on tõesti olemas. Gruusias on Saakašvili parteil (Ühtne Rahvuslik Liikumine – toim) austajaid umbes kümme-üksteist protsenti.

P. V. Nii et ikkagi on fänne?

F. R. Jah, on sellised fännid-fundamentalistid, aga selle kümne protsendi toetajate seas on ka inimesi, kellega saab rahulikult rääkida, kes seletavad oma arvamusi lahti. Aga üldiselt – Miša on möödanik.

Mis temast edasi saab? Gruusias arestiti ta varad, sama saatus tabas ka tema abikaasat ja ema. Kui kaugel see protsess on?

F. R. Kõigepealt olid süüdistused, mille põhjal ka varad arestiti. Teatavasti pannakse talle süüks vanglaafääri ja riigi raha kulutamist. Saakašvili moodustas ise enda jaoks fondi, mille kohta käivad dokumendid olid templiga «täiesti salajane». Ja siis tuli hiljem välja, et sealt läks raha massööridele, igasugusele Botoxile ning mingite jahtide ja helikopterite rendiks. Kuna summad oli suured, siis pandi dokumentidele märge, et tuleb salastada.

P. V. Palju see Botox maksab, ma ei kujuta ette, seda on lihtsalt piinlik panna, aga jaht on ju tõesti lihtsalt kallis ja helikopteri rent ka, ning seetõttu tuli need siis salastada.

F. R. Septembri lõpus arestiti tema enda, ta naise, ema ja vanaema kinnisvara. Prokuratuuri selgitusel oli Saakašvili eelnevast koostööst uurijatega keeldunud ning neil oli ka andmeid, et ta kavatseb varad maha müüa. Mul pole mingit kahtlust, et asi on õigustatult arestitud, aga küsimus on pigem selles, kas siis oli kõige õigem aeg seda teha, sest just enne seda oli USA teinud avalduse, et Gruusias mingit poliitilist jälitamist ei tohi olla.

P. V. Fridon on küll Vabariikliku Partei koosseisus Gruusia valitsuskoalitsioonis, kuid eile õhtul me just rääkisime temaga sellest, et vabariiklased arvavad: võiks üldse selle Saakašvili rahule jätta. Ega ta olnud ka nüüd sada protsenti pätt, midagi tegi ta seal ju ikkagi head ka, näiteks see, kuidas ta käitus politsei, eriti liikluspolitseiga – enam ei peatata iga saja meetri tagant lihtsalt altkäemaksu jaoks.

Et aitäh GAI eest, kuid vabanda, Miša, aga sa oled juba läbikäidud etapp ja parem jätta asi rahule.

F. R. Absoluutselt, olen täiesti nõus.

Aga kui levinud selline arvamus fraktsiooni sees on? Kas seal leidub selliseid inimesi ka, kes tahaks ta ikka süüdi mõista?

F. R. Me oleme selles küsimuses üksmeelel. Tahame seda, mis toob maale kõige suuremat kasu. Meil on muud, targematki teha ja ei ole mõtet väiklase asja pärast rahvusvahelisi suhteid rikkuda. Gruusiale kui riigile on tunduvalt mõttekam sellega mitte tegeleda.

Teisest küljest on aga olemas jällegi surve altpoolt ja seda avaldavad endised poliitvangid. Üldse istus Saakašvili ajal kinni 40 000 inimest, mis on Gruusia rahvaarvu arvestades väga palju, praegu on vange 20 000. Aga need endised puhtpoliitilised vangid – keda on kokku umbes 200 – on selle surve algatanud: kui te praegu õiglust jalule ei sea, siis me lähme ja lammutame kõik maha! Ning paljud toetavad neid ja seepärast tehti ka neid protsesse.

P. V. Lõunamaine temperament, et kiiresti-kiiresti protsessid ja kohtu alla anda. Me rääkisime eile pikemalt ka, et meil jääb niisugune mulje, et niipea kui uued tulevad, siis hakkavad eelmiste pead lendama ja nad hakkavad ise kätte maksma. Ei ole ise! Neile on altpoolt surve.

Ise ei tahagi, aga on sunnitud, kuna neid on valitud?

P. V. Nad on sunnitud seda nii kiiresti tegema. Nagu Fridon ütles, Miša oli kõiki juba ära tüüdanud, ta ei saanud ise sellest aru. No lõi kusi pähe vahepeal. Ja siis sai valimistel pähe ja ei oska siiamaani olla…

Suhteliselt ripakil paistab ta küll olevat.

F. R. Aga protsesside kohta – need on kõik lahtised. Palun, sõida kohale, mine, tee monitooring, jälgi.

P. V. Ükskõik, mis välisajakirjanik, spetsialist… [Õiguskantsler Indrek] Teder võib sõita kohale kontrollima. Seda, mis toimus Miša ajal vanglates, näidati parlamendile, need olid salastatud kaadrid. Ja filmiti ka seda, kuidas saadikud neid kaadreid vaatavad. Üle viie minuti ei olnud võimalik seda vaadata.

F. R. Samal ajal hakati üksteise kohta ka komprat koguma. Piinlik rääkida, aga juhtus sedagi, et mees ja naine, abikaasad, kogusid teineteise kohta komprat. Aga räägime nüüd parem tulevikust!

Aga natuke veel minevikust. Endine president ja siiani riigis väga populaarne Bidzina Ivanišvili kritiseeris uut valitsust, et sel olevat samuti küüned enda poole. Kuidas selline kriitika vastu võeti ja kas see oli õigustatud?

F. R. Ivanišvili ütles kohe, et tema jääb lühikeseks ajaks, pärast aastat läheb minema. Keegi seda muidugi ei uskunud, et tuleb selline tugev isiksus ja siis lahkub – no ei. Ja nüüd Ivanišvili tegelebki valitsusvälise organisatsiooniga, mille nimi on Kodanik. Väljamaal ja üldiselt on selline arvamus, et ta justkui ikkagi salaja valitseb ise kuskilt kulisside tagant, aga ei ole nii. Ta teeb kõike avalikult ja kriitika on ka avalik.

Valitsus suhtub sellesse väga tõsiselt, kuulab ja võtab kriitikat ka arvesse.

Kas võtab omaks ka?

F. R. Üritame, sellega arvestatakse väga, kuna tegemist on tõesti Gruusia kõige mõjukama inimesega.

P. V. Aga see ei tähenda, nagu oleks ta mingi hall kardinal. Seda ei saa võrrelda sellega, mis Venemaal toimub. Mina olen Gruusia puhul kokku puutunud sellega, et hea küll, see korruptsioonivärk ja kõik, aga rahvas kui niisugune – nad on ikka avatud inimesed. Ja see, mis toimus Saakašvili hilisel perioodil, kui hakkas peale see tohutu vohamine ja vassimine, mille tõttu need süüdistused on tulnud – et kui pandi kaustikule tempel «salajane», vaat see hakkas neile kõige rohkem hinge, varjamine ja kõik see pealekaebamine. See ei käi grusiinlasega kokku.

Muide, Saakašvilist ja Ivaniš­vilist veel, ka meil mõned arvavad, et Saakašvili oli läänemeelne, Ivanišvili jällegi vastupidi venemeelne. Moskva lihtsalt loodab, et millalgi tuleb Gruusias võimule keegi, kes oleks venemeelne.

F. R. Venemeelsusest rääkides, 10–12 inimest lõid meil organisatsooni ja räägivad Euraasia Liitu toetavat juttu. Nad käivad Vene lippudega ringi ja räägivad Euraasia Liidust, saavad aga kogu aeg peksa. Käivad siniste silmadega ringi ja neid kaitseb ainult politsei. Viiendaid kolonne ei tule kohe kuskilt otsast.

Ega Ivanišvili raha pole ka vaid Venemaalt pärit, tal on ärid ka Prantsusmaal, Seišellidel. Kust aga tulevad sellised jutud, nagu ta oleks väga venemeelne – see on pärit Saakašvili parteist. Nad hakkasid kaotama poliitilist mõjuvõimu ning oleksid olnud täitsa null, kui Gruusias oleks esile kerkinud mõni teine läänemeelne partei. Seetõttu tahtsid nad ise näidata, nagu oleksid nemad ainus läänemeelne partei Gruusias.

1990. aastatel oli Gruusial piirkondliku liidri positsioon, kuid praegu tundub, et kohalikest oludest tähtsam on orienteeritus NATO-le ja Euroopa Liidule. Samas asub riik ikkagi selles kohas, kus ta on, ja sellest ei saa üle. Kuidas regionaalsete suhetega on?

F. R. Pärast võimuvahetust tavaliselt nii ongi. Möödunud aastal oli majanduslangus, sest investorid ei tea, mida kujutab endast uus võim, vaadatakse. Nii et kõigepealt tuleb see asi korda teha. Armeenia ja Aserbaidžaani konfliktis ei olnud me kummagi poolt, kuigi mõlemalt poolt nõuti, et me midagi ütleksime. See andis meile võimaluse mõlema naabriga juttu ajada ja vahendaja olla. Ilma Gruusiata on see regioon väga keeruline.

P. V. See on nüüd minu tähelepanek: grusiinlastele on üliomane – ja ma panen seda ka Fridoni puhul tähele – selline asi, mida me siin ei näe: see on tolerantsus. Mitte keegi ei salli sul Venemaa poliitikat ja Putinit, aga mis puutub venelastesse ja vene keelde – need on ju täiesti erinevad asjad. Ole sa venelane või ole sa ükskõik kes – mitte mingit küsimust ei ole.

Gruusia rahval näiteks sellist russofoobiat ei ole, mida siin jälgida saab, antiputinism on muidugi (naerab), aga seda on kõikjal maailmas.

Aga grusiinidega on üsna teised lood, olid juba nõukaajal ja on ka praegu. Ma küsisin Fridonilt hiljuti, kuidas neil vene keele õppimisega koolis on. Nagu meil oli vene keel teisest klassist ja teine võõrkeel oli viiendast, neil oli sama. Aga siis lihtsalt vahetati keeled ära ja nüüd on inglise teisest klassist ja vene tuleb viiendast-kuuendast. Palju teil praegu üldse venelasi on?

F. R. Kaks-kolm protsenti umbes, võib-olla 50 000 inimest.

Mis seis on praegu Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga? Kas on konkreetseid edusamme või hingitsevad need kaks moodustist lihtsalt edasi?

F. R. Põhimõtteliselt on Abhaa­sia konflikt paraku ikka justkui külmutatud, aga sellele vaatamata toimuvad vaikselt kuskil Londoni lähedal Gruusia ja Abhaasia esindajate kohtumised – ja need toimuvad pidevalt. Seal kaugel on need sellepärast, et lihtsalt keegi ei segaks. Gruusiale ei ole paremat ega õigemat teed kui oma eeskujuga näidata, et nad ise saaksid aru, neil oleks tunduvalt parem olla tagasi koos grusiinidega. Me peame saavutama selle, et hakkaksime teineteisele meeldima.

Abhaasid mõtlevad juba tugevalt selle peale, kui palju ohustab nende rahvuslikku identiteeti liit Venemaaga. Gruusiaga koos olles ei tekkinud sellist probleemi kunagi. Praegu on aga kõik asjad venelaste käes – kinnisvara ja maad on ära ostetud peaaegu võileivahinna eest.

P. V. Ma saan aru, et Lõuna-Osseetiaga on muud mured. Kaugelt vaadates tunduvad need kaks justkui sama. Kuid Abhaa­sial on unistus – iseseisvus –, aga Lõuna-Osseetia tahab lihtsalt Venemaaga liituda. Mulle tundub, et osseetidele pole iseseisvus kunagi eesmärk olnud.

F. R. Nad on täiesti sõltuvuses Venemaast. Kuigi põhiidee pole lõunaosseetide jaoks Venemaaga liitumine, vaid hoopis kahe Osseetia taasühendamine. Aga andke andeks, mis ühendamisest siin rääkida saab, kui nende vahel on ikka veidi kõrgemad mäed kui need, kuhu Peeter mind viis.

P. V. Käisime temaga paar aastat tagasi Suurel Munamäel. Džomolungmani on siit veel 8500 meetrit või midagi. (Naer.)

F. R. Osseetidel on ikka natuke kõrgemad mäed vahel, ühendamisest on ikka täiesti absurd mõelda. Samal ajal on jätkuvalt õhus küsimus Lõuna-Osseetia ja Abhaasia n-ö krimmiseerumisest. See mõte pole Venemaal veel maha maetud.

P. V. Seda ei tea keegi, mis sel Majakovski nimekaimul seal kolu sees toimub.

Tahtsite rääkida ka Gruusia tulevikust. Palun.

F. R. Selles ei tohiks üldse kellelgi mingit kahtlust olla, et kurss euroatlandi integratsioonile on selge ja püsiv. Ukraina sündmused muidugi kiirendasid assotsieerimisprotsessi, kuid ma arvan, et NATO poolt oleme rohkem ära teeninud, kui seni saanud. Mitte ainult seetõttu, et oleme NATO nõudeid täitnud. See kõlab küll hangeldamisena, aga me oleme valanud oma sõdurite verd koos NATO maadega, me oleme panustanud rohkemgi kui mõni NATO riik. See paber polegi nii tähtis – pigem garantii, et tullakse appi. Me võiks olla ikkagi sammuke eespool, kui me praegu oleme.

Gruusia olukorrast rääkides tahan objektiivsuse huvides veidi kõnelda ka sellest, mida eelmine valitsus head tegi. Kõigepealt patrullid ehk politsei, siis parandas eelmine võim riigiametnikega asjaajamist – passi on nüüd võimalik saada poole tunniga. Uusi dokumente saab ilma maksmata – maksta muidugi tuleb ikka, aga riigile. Eelarve suurenes seetõttu kaks-kolm korda.

Ka likvideeriti madala ja keskmise taseme korruptsioon, seevastu lõi õitsele eliitkorruptsioon, n-ö kõige kõrgemas ešelonis. Võimud likvideerisid küll seaduslikud vargad (allilmategelased), aga asusid ise nende asemele. (Naer.) Kuidas nad aga vargad likvideerisid – tavaliselt on nad mööda vanglaid laiali, aga Gruusias pandi kõik kokku ühte vanglasse. Ja võite ise nüüd ette kujutada, mis nad seal üksteisega tegid.

P. V. Väga lihtne lahendus ja efektiivne. (Naer.)

F. R. Kuigi eelmise valitsuse kohta võiks öelda ka seda, et nad peksid inimesi, tahan praegu rääkida head. Teine asi on üldine tervisekindlustus. Sellist süsteemi polnud Gruusias kunagi varem olnud. Nüüd on 4,5 miljonist inimesest neljal miljonil riiklik tervisekindlustus, ülejäänud käivad eraarsti juures.

Siis põllumajandus. Enne ei pööratud põllumajandusele üldse tähelepanu – et kellele seda vaja on. Nüüd on see meie prioriteet. Reformi käigus künti 700 000 majapidamisele tasuta maa üles.

Lisaks juuriti välja vägivald jõustruktuurides. Loomulikult ei ole välistatud, et mõni politseinik võib teinekord kätele voli anda, aga see ei ole enam süsteemne. Varem oli vägivallatsemine süsteemi osa.

P. V. See üleskündmine on minu meelest väga märgiline kujund Gruusia muutuste kohta. Künda kõik üles, nagu uudismaad teha.

F. R. Selles on ka omamoodi erootikat…

P. V. … ei jäta meil lõunamaine inimene mainimata.


Fridon Sakvarelidze (60)

•    Sündinud 3. septembril 1954 Thbilisis

•    Meditsiinikõrgkooli arstidiplom

•    Olnud Gruusia arengu- ja koostöökeskuse direktor

•    Praegu Gruusia parlamendi asespiiker

•    Kuulub Vabariiklikku Parteisse