Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/14/3522025t1hbff0.jpg)
/nginx/o/2014/11/14/3522025t1hbff0.jpg)
Külmal ja pimedal ajal vaatan Tallinna tänavapildis hämmeldusega kaaslinlasi. Ehkki meie riigi elanikkond on väike ja pealinna oma veel väiksem, paistavad nad justkui olevat kuskil kokku leppinud, et külmal ja pimedal peavad riided seljas olema mustad. Või võimalikult tumedad.
Vaadakem tänavapildis ükskõik kuhu: inimesed kõnnivad, tõttavad, ootavad foori taga, istuvad ja seisavad bussis, trollis ja trammis, asjatavad poes, seljas mustad, tumesinised, tumehallid, tumepruunid, harvem tumerohelised või tumepunased riided. Nii mehed kui ka naised, nii noored kui ka vanad, nii eestlased kui ka mitte-eestlased. Vanuseks, kus see komme algab, on keskkooliiga, sest põhikooli hängijatele meeldib siiski veel kanda värvikirevaid jopesid. Aga siis, mingil hetkel saab see isu klõpsti otsa ning indiviid sulatab ennast kuulekalt ja enesestmõistetavalt üldisesse tumedasse massi. Mustad ja tumedad mantlid, joped, pintsakud, kleidid, kostüümid, püksid, sukkpüksid, saapad, kingad... Ainult mõnel mässajamal on küljes arglikult norme trotsiv valge esemeke, näiteks müts või kindad. Ja siis on kuskil veel hipsterid, aga tänavapildis jäävad nad märkamatuks.
Sama võime näha sõiduteel ja parklates – kõige levinumad autovärvid Eestis on tumesinine ja hall oma eri toonides. Kui tõstad praegu neid ridu lugedes pilgu ja vaatad aknast välja, on väga tõenäoline, et kui su vaatevälja jääb vähemalt kolm autot, siis on need hallid või tumesinised. Ja kui nende kõrvale sõidab neljas, on seegi hall või tumesinine. Mõni üksik julgeb sõita erepunase autoga. See ongi peaaegu kogu värvigamma. Ülejäänud värve võib kohata erakordselt harva.
See totaalsus tumedate ja ilmetute toonide lembimisel on imekspandav ja hämmastav. See ei saa olla mingil juhul üksnes moe või praktilisuse küsimus, vähemalt mitte olulisel määral. See peab olema tingitud mingitest ühiskonnale üldiselt omastest sisimatest, varjatud, salajastest põhimõtetest. Või lausa, see peab väljendama mingeid Eesti elanikkonnale omaseid tõekspidamisi, tema ellusuhtumist ja maailmanägemist. See on minu arvates eelkõige psühholoogilise analüüsi objekt. Ja psühholoogiliselt ma seda siinkohal natuke analüüsingi.
Mulle tundub, et meie tänavapildis liikuva musta ja ilmetu massi tekkes on oma osa selles, et meie ühiskonnas ei julgeta teistest erineda, teiste hulgas silma, massist välja paista. Individualism on ebasoovitav. Õige on teha nii, et teistest ei eristuks. Norm on ees, sina täida seda normi, muidu paistad kahtlane või tõmbad endale tähelepanu, mis aga on ebameeldiv ja lõppkokkuvõttes tähendab ikka, et paistad kahtlane. Nii lihtsalt ei tehta! Tuleb teha nii, nagu kõik teevad! Eks ole, kui oled mees ja paned jalga punased püksid, oled pede! Mees käib ikka tumesiniste teksade ja musta jopega! Kuidas nii, et panen selga helesinise jope – järsku keegi jääb mind vaatama ja mõtleb ei tea mida?
Kõik see taandubki suurele painajale meie sees, meie ugrisagarais igivasardavale küsimusele: mida teised minust arvavad? Peavad ikka hästi arvama, hoidku selle eest, et keegi halvasti arvab! Ei saa ju elada, kui naaber takka ei kiida! Kui palju on selles mentaliteedis nõukogude aja hurraa-kollektivismi mõju, kui palju traditsioonilise taluühiskonna jäänukit? Piinav mõte, mida küla asjast arvata võtab, on läbi Eesti ajaloo palju vallasemasid laukasse ajanud. Asjaolu, et esimene laps sündis vähem kui üheksa kuud pärast abiellumist, ajas isegi noore Marie Underi koos mehega Tallinnast Moskvasse elama, et jälgi segada. Selles mõttes sobitus nõukogude kollektivism, kus isepäisus võis samuti tuua kaasa sanktsioone, eesti talupojaühiskonna otsa nagu valatult, ühenduskohtagi ei ole näha.
Hando Runnel on meenutanud, et tema nooruspõlve külas peeti veidrikuks meest, kes luges tööst vabal ajal traktorirooli taga raamatuid. Tahtsid kirjutada, tuli minna linna, maal ei oleks sellist tegelast omaks võetud. Jaak Jõerüüt kirjutas hiljuti ühes essees, millist hukkamõistu pidi oma noorpõlves hipiliku väljanägemise pärast kogema. Stalini ajal öeldi: täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa. Aga kuldsetel kuuekümnendatel, kui telekas jooksis juba lustlik «Horoskoop», tähendas nõuetekohaselt pügamata silmnägu siinsamas meie armsas Eestis, Tallinnas, Nõmmel kaaseestlaste silmis põhimõtteliselt sama – olid, Jõerüüdi sõnul, «vale inimene».
Jah, igal sammul massi sallimatus erisuste suhtes, olgu lipp siis vardas parajasti see või teine. Ole siis niimoodi indiviid! Oma arvamuse omamine, rääkimata selle lagedale toomisest sõnas, teos või väljanägemises, on nõnda suur katsumus. Nagu näitas ka hiljutine sõnalahing kooseluseaduse asjus. Või nagu tegelikult näitab peaaegu iga päev oma uute uudistega. Eesti ühiskonnas domineerib mass, kelle jaoks on olemas ainult üks tõde. Teisi tõdesid ei ole. See on nagu televiisor ühe kanaliga. Ja kui keegi üritab lagedale tulla oma tõega, on tagajärjeks sõimamine, alandamine, mõnitamine. Hea et veel molli ei anta! Või seina äärde ei panda! Ma olen sellest juba varemgi kirjutanud, et minu arvates on praegu eestlaste seas täiesti olemas see kriitiline mass, kes oleks valmis hommepäev koonduslaagrid püsti panema ja inimesi represseerima puhtalt selle järgi, kas kellegi tõde on «õige» või «vale».
Mõni võib arvata, et liialdan, aga mulle tundub küll, et tegu ei ole pelgalt «jopeküsimusega». Tegu on märgiga, mis väljendab midagi. Ma ei kavatse nüüd kindlasti omakorda väita, et igaüks, kes ei tõmba endale selga psühhedeelselt lõkendavaid hõlste, on tuim ja isikupärata, oma arvamuseta inimene. Küll aga toodab ta paraku ometi juurde seda massi, mis võimendab ühiskonnas tuimust ja isikupäratust, oma arvamuseta olemist. Nagu öeldi pronksööde aegu: ära passi niisama pealt, niimoodi annad ainult aknalõhkujatele massi juurde, sest keegi ei üle pärast, et aknaid lõhkus tegelikult ainult kümme inimest, ei, pärast öeldakse ikka, et tänavad olid lõhkujaid täis. Sama on ka musta massiga meie praegustel rahuajal tänavatel.
Seda enam, et poodidest ilusaid värvilisi rõivaid, kingi ja aksessuaare tegelikult ei leiagi, isegi kui tahaks. Mehed siinriigis ei ole saanud sellistest asjadest kunagi unistada, aga viimasel ajal on ka naistemoes koha sisse võtnud mustad meeleolud. Värvid lõpevad tegelikult juba lasteosakonnas. See on loomulikult reegel, et tüdruktittede ainus õige värv on roosa ja poisstittedel helesinine. Kuid näiteks võis ühe väga populaarse brändi kaubamajas mõni aasta tagasi näha ka varateismelistele tüdrukutele ainult tumedaid ja ilmetuid toone. Samas on poed suurel määral ostjate peegel – kui ei taheta, ei küsita, ei ole nõudlust, siis ka ei tooda müüki.
Ah, kuidas mina olen otsinud endale pidevalt ilusaid erksates toonides riideid! Mäletan, kuidas ma 18-aastasena unistasin punastest teksapükstest. Ja siis, 1997. aasta septembris ma sellised leidsingi, ühest poekesest Raekoja platsi nurgal. Olid küll natuke lühikesed, aga mitte liiga palju. Eesti filoloogia üliõpilase jalga passisid küll. Ja küll ma siis neis käisin! Kuni rebisin need 2000. aasta kevadel ühe kivi otsa hüpates puruks, riie oli juba nii kulunud... Pärast seda polegi ma enam punaseid teksapükse leidnud. Nende defitsiit on küll midagi ainult Eestile ainuomast, sest näiteks Kopenhaagenis on meeste teksad kättesaadavad kogu värvipaletis. Tõsi, mitte minu pikkusele, nii et olen endiselt ses osas õnnetu. Jõuluvana, too mulle minule parajad punased teksapüksid, ma nii tahaksin!
Lõppude lõpuks – mida on värvid meie ümber veel? Värvid meie ümber on rõõm. Ere värvilaik pimedas sügisõhtus on tegelikult rõõmus suvine kiljatus, mis ajab pimedust ja masendust natuke kaugemale. Inimene, kes on ennast riietanud heledatesse, rõõmsatesse, säravatesse värvidesse, on saadik, kes keset kuulutab, et ka sügise, pimeduse ja talve jõud ei ole igavene – kord lähevad päevad taas valgemaks ja ilmad soojemaks. See inimene ütleb meile: eh, vennad, kõik ei ole veel kadunud! Kõik ei pea olema pime ja hall!
Me ajame kodudes külma eemale ahjude ja radiaatoritega, aga kodust välja minnes võiksime talve, pimedust ja süngust eemale ajada rõõmsate värvidega. Sel on ju otsene mõju meie psüühikale ja vaimule. Kas me peame mustades riietes kurja näoga mööda tänavaid tuikuma nagu zombid või saab olla ka teisiti – ehtides end rõõmsate värvidega, päästes kapist vabaks oma indiviidi, ja vahel, mine hullu tea, koguni avalikus ruumis kellelegi sõbralikult otsa vaadates?
«Must on kuub, mis eesti rinda vanast’ juba varjanud...» Nii ütleb laul. Aga ometi on eesti rahvariieteski kirevad värvid olemas. Nii et nad on olemas. Neid on nähtud. Kuskil on nad endiselt olemas. Tuleb nad ainult üles otsida ja omaks võtta.