/nginx/o/2014/11/14/3523179t1h7abc.jpg)
Homme möödub kaheksa kuud päevast, kui 95 protsenti hääletama tulnud Krimmi elanikke otsustas Ukraina asemel edaspidi elada Venemaa lipu all. Enamik maailma riike, kaasa arvatud Eesti, seda referendumit ei tunnista ning peab Krimmi Ukraina okupeeritud territooriumiks.
Meeleolu Krimmis meenutab mõnes mõttes Eesti iseseisvumist 1991. aasta augustis, mille järel püsis ka eufooria üsna kaua. Kõigil oli toona raske, probleeme oli ju murdu, aga ikkagi oli enamik inimesi väga õnnelikud. Olin just üle nädala aja Krimmis ja sealsed venelased on praegu just samasuguses jätkuvas õnneseisundis. Ükskõik, millest sa inimestega ka ei räägi, kõik oli Ukraina ajal halvem kui praegu.
Täielikku õnne tumestab jämedalt võttes vaid kaks asjaolu: kiiresti kasvavad hinnad - sisuliselt on Krimm maa, mere ja õhu kaudu blokeeritud ning sõltub Ukraina elektrist, veest ja suures osas ka toidukaupadest, ja endiselt võimule jäänud Ukraina-aegsed ametnikud. Väidetavalt on umbes kolmveerand endistest ametnikest ja saadikutest säilitanud oma kohad – nad lihtsalt jooksid kevadel kiiresti Ukraina võimuparteist üle Venemaa võimuparteisse Ühtne Venemaa.
Kreml lubab viie aastaga ehitada Krimmist Venemaa näidisregioon. Krimmi peaminister Sergei Aksjonov rääkis intervjuus Postimehele, et kui uuest aastast rakendub poolsaarel erimajandustsoon, siis lihtsustub oluliselt bürokraatia ja äriajamine muutub palju vabamaks kui mujal Venemaal. Turismi-, tööstus-, põllumajandus- ja ehitusettevõtetele tähendab see tuntavaid tulu- ja käibemaksusoodustusi, mis peaks meelitama Krimmi ettevõtteid üle Venemaa ning ka välismaalt.
Väga tore muidugi, kui Krimm inimesed hakkavad senisest palju paremini elama, sest teoreetiliselt on ju täitsa võimalik luua Venemaal õnneliku elu katselabor. Praegu on aga Venemaa oma Hongkongi raske uskuda kasvõi sellepärast, et seda «Krimmi imet» hakkavad looma samad ametnikud, kes olid osa Ukraina äärmiselt korrumpeerunud riigisüsteemist.
Kogu selle jätkuva eufooria taustal on täiesti eraldi lugu Krimmi elanikest jämedalt võttes 15 protsenti moodustavate krimmitatarlastega, kellest siiani paljud peavad Venemaad okupandiks. Kaheksa kuud tagasi referendumil rõhuv enamus neist hääletamas ei käinud.
Jah, Ukraina ajal oli krimmitatarlastel samuti probleeme, kuid Vene võimud käituvad nende suhtes palju repressiivsemalt. Selgelt on näha krimmitatarlaste suhtes võitja-üleolekut – me sunnime teid jõuga tunnistama Venemaa õigust Krimmile ja meile allumist. Arvamus- ja sõnavabadus pannakse peagi Krimmis samasuguse mitme luku taha nagu mujal Venemaal. Seetõttu tuleb inimõigustest lugupidaval maailmal väga tähelepanelikult jälgida krimmitatarlaste saatust.