Siim Veskimees: Venemaa pole riik, vaid luurekooli kasvatusega pätibande

Siim Veskimees. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et tänapäeva Venemaas ei ole midagi müstilist, see on gaasikraani juures kükitav valevorst ja kiusupunn, kellel on raskekujuline suurusehullustus, Venemaa pole riik, vaid luurekooli kasvatusega pätibande.

Kas me tunneme vene hinge?

Kriisis Ukraina on saavutanud teatud stabiilsuse; loodan, et keegi ei solvu selle tintmusta huumori peale. Eestis on ilmunud väga häid konflikti olemust ja tagamaid valgustavaid kirjatöid, kuid endiselt on palju lihtsameelset imestamist ja seega tasub üle mõelda kolm teemat:

    1.    Miks nad niimoodi teevad?

    2.    Miks meie niimoodi teeme?

    3.    Mis saab edasi?

Jätame hetkeks kõrvale majanduslikud kaalutlused (sõjalised ja strateegilised ka, aga need taanduvad antud lähenduses majandusele) ja vaatleme vene hinge. Alla neljakümnesed ei saa siin kaasa rääkida, aga kogu vanem generatsioon peaks ju suutma une pealt ära arvata, mida venelased järgmiseks ette võtavad. Oleme ju kasvanud selles süsteemis.

See on väga lihtne – tuleb valida kõige alatum, kõige mölaklikum, kõigile kõige rohkem ebameeldivusi põhjustav teguviis, ja see ongi see, mida Venemaa teeb. Oleme iseennast uimaseks rääkimas mingitest väärtustest, lepingutest, inimlikkusest ja 21. sajandist. See ei maksa mitte midagi, sest Venemaa pole riik, vaid luurekooli kasvatusega pättide bande. Ehk oleks Venemaa hoopis midagi muud, kui peale oleks jäänud ülemöödunud sajandil peamiselt eliidi hulgas levinud vaimsus, kuid oktoobrirevolutsioon paiskas nad sarnaselt mongoli-tatari ikkega tagasi eetilis-moraalsesse kiviaega, ja seda juhivad endised KGB-lased, kellele on õpetatud blatnoi-«tehnoloogiaid» – marsib poriste jalgadega su koju sisse ja kui palud lahkuda, küsib: «Mis ma selle eest saan?» Ja kuni sa mõtled, kuseb vaibale. Ja kui politsei tuleb, lõugab, et ise kutsusid ta külla, ise lasid vaiba täis ja võtsid ta palitu veel ka ära.

Tänapäeva Venemaas ei ole midagi müstilist. See on gaasikraani juures kükitav valevorst ja kiusupunn, kel on raskekujuline suurusehullustus. Kui te arvate, et need on liiga karmid sõnad, siis küsigem nii: kas te usute, et Vene maa ja rahvas on kuidagi eriliselt «ära valitud»? Kui jah, siis polegi millestki rääkida, aga ma tean soovitada mõnda päris head psühhiaatrit. Maailm on täis nimetuid haudu, kus puhkavad kõik need, kes arvasid, et nad on kuidagi ära valitud. Kui ei, siis mis õigusega see rikub tsiviliseeritud maailmas elamise reegleid? Miks surub Venemaa end teisi rahvaid valitsema ja venestama?

On siiralt arusaamatu, kuidas võib Venemaa käitumine «ennustamatu» olla. Läänemaailmal ei oleks rohkem vaja, kui lasta oma sovetoloogid lahti ja palgata paar küünilisemat eestlast – ükski Venemaa samm ei tule enam üllatusena. Terve selle aasta oleme sõpradega mänginud mängu, et istume kohvitassi juurde maha ja arvame ära, mis järgmiseks juhtub. Kõike siiski ära ei arvanud, sest ikka kippusime lähtuma eeldusest, et terve mõistuse riismed ei lase käituda enesehävituslikult.

Sest vaadake, Venemaaga on lõpp

Pärismaailmas asjad nii ei käi, kuid raamatusse kirjutaksin sellest niimoodi:

Istub George W. Bush koos Angela Merkeliga mõnel tippkohtumise vaiksemal õhtul kohvilauas, nad on just vestelnud Venemaa tuumarelvadest, hiigelsuurest luureagentuurist igal pool maailmas, pidevast terroristide mahitamisest, paariariikidega mehkeldamisest ja ambitsioonidest Euroopa suunal. Ühel hetkel vaatab Bush üles: «Kuule, neid on 2 protsenti maailma rahvastikust, GNP on 1,5 protsenti. Meie oleme umbes kuuendik rahvastikust ja GNP on umbes pool. Lahendaks selle asja lõpuks ära, lööks selle mädapaise lõhki?» Merkel silmitseb pikalt gloobust ja noogutab: «Teeme ära. Alustame Ukrainast. Tõmbame selle ära nii, et Putinile jääb vaid sõjalise sekkumise võimalus. Ta läheb liimile ja rebib end lõhki.»

Pange tähele, see ei tähenda, et ei tule sõda ja määratuid inimkannatusi. See ei tähenda, et Eestit kuidagi säästetakse. See ei tähenda isegi seda, et kõik läheb kellegi – ükskõik kelle! – plaanide kohaselt. Ent arvamus, et suuri riike juhivad rumalad inimesed, ütleb üht-teist ainult niimoodi arvaja enda vaimsete võimete kohta. Samasugune, pehmelt öeldes naiivne, on ka ettekujutus, et luured ja armeed, alates NATOst, ei ole kõiki võimalikke stsenaariume läbi mänginud. Juba ammu. Siis, kui tavalisel inimesel oli tõesti võimatu Ukraina sõda ette näha, kuna avalikes allikates sinnapoole viitavat infot lihtsalt polnud.

Kommunismi hind

Mulle sattus mõned aastad tagasi kätte üks ülemöödunud sajandi lõpu tulevikuanalüüs. Selline asjalik, kus võeti olemasolevad andmed ja trendid ning püüti neid ekstrapoleerida. Neil ei olnud tollal arvuteid ja lähteandmed olid ebatäpsemad, kuid saadud tulemused ei ole oma olemuselt millegi poolest halvemad tänastest samalaadsetest prognoosidest. Seal ennustati, et aastaks 1950 elab Vene tsaaririigis 600 miljonit inimest ja see on maailma rikkaim riik. Oli võimatu ette näha maailmasõdu ja punast hullust, samas väga laiades piirides annab see bolševistliku eksperimendi hinna – umbes ¾ rahvastikust ja veel rohkem majanduslikust võimsusest.

Miks Venemaa käitub nii nagu käitub, on selge – nad nutavad taga kaotatud, maha mängitud suurust. Nad on kolme põlvkonnaga kaotanud kõik selle, mis kunagi oli vene kultuur, neil pole eliiti, keda kammitseks au, eetika, südametunnistus ja üldse kõik, mis teeb inimesest inimese. On ainult kohutav tahtmine midagi olla ja selle nimel on tänased juhid täiesti võimetud arvestama inimeste – nii enda kui teiste – kannatustega. Rõhutan igaks juhuks, et loomulikult pole venelased ühtsed ja ühtmoodi. On palju ka toredaid, tarku ja igas mõttes täiesti normaalseid inimesi, jutt on Venemaa valitsejatest ja nende kultiveeritud mõtteviisist.

Venemaal on ka oskused ja võimalused end teostada, alt lähevad nad kogu aeg ühe ja sama asjaga (läksid Eestis 1924. aasta detsembris ja 2007. aasta aprillis ning nüüd Ukrainas) – nad suudavad iseendile indutseerida illusiooni, nagu nende ambitsioonid kellelegi korda läheksid. Nagu keegi neid toetaks.

Tunnen isiklikult mitut inimest, kes väidavad, et Ukrainas toimuv on Venemaa loomulik ja õigustatud käitumine ja peaksime siin hiirvait olema, siis ehk läheb karikas meist mööda. Ei lähe mööda! Loota midagi niisugust olukorras, kus Venemaa on kuulutanud, et NSVL lagunemine oli viga, ja nimetanud Eestit Venemaa ajaloolise osana, on umbes sama jabur, kui kõrbes näljase lõvi küüsi sattudes teha panus sellele, et ta on tegelikult vegan ja järab su jalga niisama.

Meil ei tohiks Venemaa suhtes mingeid illusioone olla – nad on kõigeks võimelised. Kõigeks! Nad on riigi ja rahvana hävimas, nii et piltlikult öeldes on meil väga õhukese aia taga marutõppe kärvav karu. Valige kõige mõistusevastasem hullus, ja see on see, mida Venemaa teeb. Taktika osas valige kõige ilmvõimatumad sigadused, kõige umbvärdjalikum nõmedus, ja Venemaa ei üllata teid.

Õiglust ei ole olemas

Lugesin hiljuti artiklit, kus autor õelutses, et näe, me eestlased arvasime, et tunneme venelasi ja pakkusime end 1990-ndatel Venemaaga äri tegema, ning selgus et ei saanud hakkama, tühja me tunneme. Kuna olen lähedalt seotud mõnegi firmaga, mis tollal üritas Venemaal äri teha, tegi natuke tigedaks, et autor asja niipidi vaatab. Jah, tollal loobusid paljud seal äri ajamast, sest see ei tasunud ära. Sa ei saa äri teha petisega, kes sind millekski ei pea ja arvab, et sinu suhtes on kõik õigustatud, alates tühjadest lubadustest, näkkuvaletamisest – isegi siis, kui ta teab, et sa tead tõde – ja arvete lihtviisilisest maksmatajätmisest. Jah, mõnikord oli kasum priske, näiteks siis, kui seal kellelgi sind tõesti vaja oli ja eriti kui sa said raha ette küsida. Aga see oli hullumeelse riskiga äri.

Just nii tuleb seda ka võtta ja see peaks olema üldaktsepteeritud riiklik poliitika – Venemaaga äri tehes ei kehti ükski kindlustus ja sa pead olema iga hetk valmis mistahes alatusteks. Venemaa sanktsioonide pärast krokodillipisaraid nutta on kas ilmne lühinägelikkus või katse maksumaksjatelt vabatahtlikult võetud riski kulud tagasi saada. Ma ei väida, et Venemaaga ei peaks äri tegema. Ma isegi ei väida, et me ei peaks kahjukannatajaid toetama. Kuid nimetagem asju õigete nimedega – Venemaaga äri tegevad inimesed said sellest kasu, kuid võtsid teadlikult äärmiselt suure riski. Eesti tervikuna võitis sellest, et meie majandusel oli kuhugi müüa ja inimestel oli tööd. Ja sellepärast tuleb neid aidata.

Venemaa on meie naaber. Sitt naaber, kuid riiki minema kolida ei saa. Terve Eesti riik Venemaa külje all on suure riskiga äri. Meil on kaks kindlustuspoliisi, Euroopa Liit ja NATO. Aga meil on ka pagana priske omavastutus, kui nendes terminites rääkida.

Tuleb arvestada, et demokraatia tähendab automaatselt ka seda, et lisaks valijatele, kes saavad aru, mida nad valivad, on tohutu hulk lolle, keda saab pastaka ja värviliste piltidega ära osta. Kusagil ei ole ainult näidisinimesed ja meil tuleb leppida, et paljudele prantsuse töölistele on palk olulisem kui see, milleks nende tehtud laevu hiljem kasutama hakatakse. Ühelt poolt – kuigi seda on raske seletada vene aja kooliga inimestele – on suuri lääneriike juhtivatel inimestel mõistust ja veel midagi, mida meie omadel näeb harvem kui UFOsid – väärikust ja südametunnistust. Teiselt poolt aga on eelpoolmainitud valijad ühiskonna loomulik osa ja poliitikud peavad arvestama ka nende taipamisvõimega. Ja mingi kauge väikeriik ei mahu tihti kuidagi kohalike valimiste võrrandisse. Pange tähele, see pole hea ega halb, see on nii. Me ei tohi end liiga tõsiselt võtta.

Mida me teha saame?

Seega on meie taevas kõike muud kui pilvitu. Lääs tungib tasapisi peale ja üldiselt kipub selle mõju riike tsiviliseerima. (Ärge irvitage, popsid! Vaadake õigusetut holopikarja idas ja mõelge tõsiselt järele, kas ikka on olemas mingi reaalne alternatiiv.) Kindlasti pole ükski lääne juht seda julgenud niimoodi välja öelda, kuid Venemaad on hoitud nagu sitta pilpa peal osaliselt ka lootuses, et tsivilisatsioon võidab ja see tuleb tervikuna läände. Et Venemaad juhtivad ajukääbused sellest aru pole saanud, on paha uudis tervele läänemaailmale, sest nüüd on Venemaa lagunemine ilmselt kahjuks paarikümne aasta perspektiivis paratamatu ja see tähendab, et Hiina paneb Siberile käpa peale. Tsiviliseeritud Venemaad läänega ühes paadis ei julgeks Hiina küllap veel sajandeid puutuda, ent hirmus tahtmine NATO-le ära teha on pannud Putini Hiinale pugema (aga kuidas teisiti saab Venemaa sellesuunalist poliitikat nimetada? Mõelgem, mida ikkagi tähendab gaasitrassi leping, millest Venemaa tegelikult mingit kasu ei saa) ja Hiina tõmbab neil loomulikult varsti vaiba alt.

President Obama siin peetud kõnet ja saabunud NATO üksusi saab vaadelda mitmekihilise sõnumina. Ühelt poolt muidugi, et NATO liikmeid ei tohi puutuda, samas kaudselt oli see ka hinnang Lätile ja Leedule – kui ise ennast ei kaitse, oled keretäie ära teeninud. Muidugi on Putini nõunikul õigus, et kui läheb suureks sõjaks, ei jää Eestist ja Lätis midagi järele. Ainult et Venemaast ka mitte. Nii et pisut küüniline mõte, aga meil on erinevalt Lätist veel midagi päästa – nendega võrreldes on meil tugev teovõimeline armee ja kui me panustame senisest rohkem relvastusse, võib Venemaa, käies kellaosuti liikumise suunas oma endistele vasallidele kohta kätte näitamas, valida kergema sihtmärgi.

Ei hakka siin kordama kõike, mida soovitavad mehed, kes teavad, millest nad räägivad, näiteks Leo Kunnas. Võiksime vaid teha omalt poolt mõned žestid, näiteks kui prantslased ikkagi müüvad venelastele Mistralid (hetkel on tehing peatatud), osta ameeriklastelt tosina Tomahawki (need maksavad ca pool miljonit tükk), et need esimese ohu korral põhja lasta.

Nimekiri on tegelikult pikk: peame taastama piirvalve teguvõimsa organisatsioonina, peame piirama diplomaatilist suhtlust Venemaaga, peame korralikult läbi mõtlema küberkaitse ja terrorismivastase taktika ja peame läbi mõtlema, kas ikka oleme teinud kõik, et kohalikud venelased õige poole valiksid (sest vähegi mõistlikum osa neist ei kipu sugugi Venemaa koosseisu...)

Ja peaasi – peame nimetama asju õigete nimedega ja olema valmis halvimaks.