Kaarel Tarand: Hispaanias olid hirmsad vihmahood

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Idapoolses Euroopas on kahetsusväärselt sageli tõmmatud hoiatav võrdusmärk Lääne-Euroopa väiksemate rahvaste iseseisvuspüüdluste ning viimase suure sõja tagajärjel tekkinud rändekogukondade tumedate tungide vahele, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes. 

Erinevalt septembrikuisest rahvahääletusest Šotimaal, mille tulemusena šotlased napilt, aga kindlalt otsustasid jääda veel Ühendkuningriigi koosseisu, rahvaküsitlus Kataloonia iseseisvuse küsimuses üleeuroopalist erutust ei põhjustanud. Tõsi, esiteks polnud tegemist siduva ja ametliku referendumiga, teiseks õnnestus Hispaania keskvõimul õiguse ja kõverusega selle läbiviimist oluliselt takistada ja mõjutada ning kolmandaks on küllap õigus ka neil, kes väidavad, et erinevalt Šotimaast on Kataloonia iseseisvuse teema noor ja päevapoliitiline ning asi olekski lõppotsuse tegemiseks ebaküps.

Tõenäoliselt oleks katalaanidel ilma šotlaste (ja kaugema Quebeci) eeskujuta kehvemini läinud, Madridi surve oleks olnud tugevam ja lootus väiksem. Šotlased kehtestasid Euroopas põhimõtteliselt uue normi. Korrektsem oleks öelda, et see norm õiguslikult kehtestati ikka liitriigi pealinnas Londonis, kuid loomulikult mitte kohaliku huvi ja surveta. See uus norm ütleb, et liitriike, mis ajalooliselt Euroopas kujunenud, võib rahvaste demokraatlike soovide järgi tükeldada, riigipiire muuta ning sõlmida lahutuslepinguid ilma sõja ja vägivallata.

Šotimaal see seekord ei sündinud, aga tee näidati kätte ja raske on ühelgi keskvalitsusel tulevikus pikalt ja püsivalt keelduda mõne iseseisvusreferendumi sallimisest. Ja mis seal karta olekski, kui arutelu uue riigi tekke plussidest ja miinustest on olnud piisavalt pikk, mõistuspärane ja üldarusaadav. Nagu septembris näha oli, otsustas Šotimaa elanike enamus ikkagi uniooni jäämise kasuks, mis sest, et Londoni parteiülemad tegid oma poliitilises kampaanias suuri ja rumalaid vigu, kallutades kõhklejaid sellega iseseisvust pigem pooldama.

Strateegilises plaanis ei käitunud Hispaania keskvalitsus katalaanidega just targalt, ehkki oleks saanud veel rumalamini, kui näiteks oleks otsustatud referendumi takistamiseks politsei jõudu kasutada. Kataloonia probleem ja teema ei kao sellest ära, kui valitsus ja riigikohtunikud Madridis sellele juriidilisi takistusi ette veeretavad. Ka ähvardused stiilis «jääte välja Euroopast» või «peate ise kõik oma võlad maksma» (sama räägiti šotlastele) ei mõju eriti veenvalt olukorras, kus EL peab läbirääkimisi Balkani riikide ja isegi Türgiga – kõik need vastavad nõuetele ja tunnustele hoopis halvemini kui mis tahes juba EL-is oleva riigi mis tahes tükk.

Kui kuskil, siis põletavalt on liitumise-lahknemise teema päevakorral Belgias. Jällegi, olgu flaamlaste ja valloonide vahekorrad millised tahes, pärast Šotimaal ja Kataloonias toimunut on Belgias jälle sammuke keerulisem teema avalikust arutelust ning lõpptulemusena võib-olla riigi tükeldamiseni viivast rahvaküsitlusest hoiduda.

Siin idapoolses Euroopas on kahetsusväärselt sageli tõmmatud hoiatav võrdusmärk Lääne-Euroopa väiksemate rahvaste iseseisvuspüüdluste ning viimase suure sõja tagajärjel tekkinud rändekogukondade tumedate tungide vahele. Et justkui Eesti ei tohiks toetada šotlasi või katalaane, sest sellele järgneb kohe Moskva karvase käe sirutus Kirde-Eestisse ja Ida-Lätisse, rääkimata siis Ida-Ukrainast. Täie aruga pole muidugi hilisimmigrantide ja põlisrahvuste soovide samasust võimalik näha. Paralleel oleks kohane, kui näiteks Baieris taotleksid iseseisvust sealsed türklased või Marseille’ ümbruses sealsed Alžeeria päritolu sisserändajad või Walesis hindud.

Rohkem huumorirubriiki kuuluvad mõne radikaalse murdekõneleja ähvardused setude või Võrumaa iseseisvusest. Kui Eestil rahaga enam üldse midagi paremat peale hakata pole, siis võiks ju kasvatuslikel ja arendavatel eesmärkidel Võrumaa setude iseseisvuse teema läbi mängida. Arvestades rahvahulga ja tema majanduse mikroskoopilisust võrrelduna Šotimaa mastaabiga, ei oleks tulemust keeruline kokku rehkendada. Aga ikkagi jääks küsimus: milleks?

Kui Eesti riik või eestlased omapead peaksid ja tahaksid mingit suhtumist rahvaste iseseisvuspüüdlustesse kujundada, siis eetiline valik on mõistagi jäägitu toetus rahvaste enesemääramisõigusele, printsiibile, mille tõttu me siin ise üldse veel olemas oleme. Ja samaväärselt puudutab see nii Euroopa Liidu piires elavaid riigita rahvaid kui ka meie keelehõimlasi Venemaa avarustes. Mõistagi loodavad kõik rikkad ja tsiviliseeritud rahvad, et Venemaa rahvaste enesemääramine saab toimuda ka muul viisil kui rajatult verele ja rusudele. Rahumeelselt peaksid ametisse saama nii Mordva vürstid kui ka Tatarimaa khaanid. Ka see on üks põhjusi tuumarelva kõrval, miks Lääs ei tohi ka jahedate suhete ajajärgul Venemaad lõpuni ära näljutada, kuigi vähem kaalutlevad piirirahvaste (nagu eestlased) poliitilised esindajad seda nõudma kipuvad.