Henrik Roonemaa: Mardid ja seapraad

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Jumal tänatud, et Facebook on olemas, sest ma polekski muidu teada saanud, et vahepeal oli mardipäev. Keegi jagas või kommenteeris või laikis Aapo Ilvese 2009. aastal avaldatud artiklit sellest, kuidas 31. oktoobri õhtul ilmusid tema tuttava poetessi ukse taha kohmetud halloviinid, mispeale poetess käskis neil minema minna ja mardipäeval tagasi tulla. Lapsed ollagi tulnud, loopinud saabaste sisse kuivatatud herneid ja esitanud mõistatusi.

Huvitav aga, kust oleks lapsed pidanud teada saama, et mardipäev on olemas? Võib-olla vanemad või vanavanemad ütlesid? Või räägiti koolis? Ma loodan, sest kui nad oma harjumuspärased infokanalid lahti tegid, vaatasid sealt küll kindlasti vastu ainult halloviinid. Minu Facebook, Instagram ja Youtube olid küll sel ajal pigem hambuliste kõrvitsate kui tahmaste takukollide nägu. Ja kaubanduskeskused ka.

Halloviinid elavad võrgus ja kaubanduskeskuses, mardisandid elavad vanades raamatutes. Kui nüüd küsida, kas lapsed veedavad aega pigem võrgus ja kaubanduskeskuses või vanades raamatutes, hakkab paistma paratamatu järeldus, et laste ja mardisantide teed ei saagi nii väga lihtsalt ristuda. Mardisandid ei ole tiigrihüpet veel teinud ja lapsed ei loe raamatuid.

Aga asi pole mitte ainult kõrvitsates, vaid meie kommetes ja tavades laiemalt. Võtame näiteks toidu. Google’i otsimootor teab Eesti toitudest küll palju, Youtube see-eest peaaegu mitte midagi. «Seapraad hapukapsaga» annab Youtube’is null vastet. Mõne lihtsalt seaprae siiski leiab. Lihapirukate ja mannavahuga näiteks on täitsa kehvad lood. Õnneks on seal siiski olemas mulgipuder ja sült. Google’i otsimootori tähtsus ajas väheneb, sotsiaalvõrgustike ja Youtube’i-laadsete oma suureneb. Paar nädalat tagasi kirjutas Postimees, et riigikantselei soovib Eesti lipule oma mobiilirakendust ehk äppi, mis tutvustaks inimestele interaktiivselt Eesti lipu kasutamise korda. Peamine eesmärk rakenduse loomisel oleks jõuda võimalikult laia tarbijaskonnani, et teavitustöö oleks tõhus, seisis artiklis.

Eestiks olemise sisu alates seakoodist ja lõpetades Eesti lipu kasutuskorraga tuleb küll internetti viia, aga äpp siin eriti hea vahend ei ole. Miljonite äppide seast äpipoes silma paista on väga keeruline ning statistika näitab paraku, et enamik inimesi avab allalaaditud äpi vaid korra-paar ja seejärel enam mitte kunagi.

Eriti keeruline on äpiga laia mõju saavutada riigiasutustel ning kõikvõimalikel projektipõhiselt tegutsejatel, kellele on selle loomiseks korra eelarvest raha eraldatud, sest äpp vajab pidevat kastmist ja väetamist nagu nõrguke taim. Pole olemas ühtegi sellist äppi, mis korra valmis tehtuna oleks pikaks ajaks suure populaarsuse saavutanud ja paljusid inimesi mõjutanud. Äpp ei ole projekt, vaid pidev tüütu ja ka kallis töö, mille õnnestumise tõenäosus ei ole teab mis suur. Tuletame kas või meelde paar aastat tagasi valminud ja üle 30 000 euro maksma läinud rahvakalendri äppi. Tuli täitsa tore välja, aga kui paljud teavad kedagi, kes teaks kedagi, kes seda pidevalt kasutab?

Me peame ise oma mardid ja seaprae internetti viima. Riigikantselei ei pea seda meie kümnete tuhandete eurode eest pidevalt tegema. Järgmine kord, kui teil mardisandid koridoris taidlevad, tehke neist telefoniga video ja pange Youtube’i ja Facebooki üles. Kui teete jõuluajal perega koos sülti, jäädvustate ka see internetti. Kui pidupäeval koduhoovi Eesti lippu heiskate, tehke sellestki video ja seletage järeltulevatele põlvedele, mis ja miks seal toimub. Need on pisikesed ja triviaalsed asjad, aga neist kokku saab üks suur.