Urve Eslas: propaganda asemel

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Venemaa plaanib hakata infoagentuuri Sputnik (või oli see Putnik?) kaudu edastama tele- ja raadiosaateid 34 riiki, teiste seas ka Eestisse ja eesti keeles. Eesmärkidest ei tee Moskva saladust: Dmitri Kisseljovi, ühe Kremli propagandameistri sõnul tahetakse parandada Ukraina kriisis kannatada saanud Venemaa imagot.

Propaganda? Muidugi. Kas me peaks end ohustatuna tundma? Ilmselt mitte. Seda mitte seepärast, nagu poleks infosõjas võimalik surma saada – mängida inimeste peas toimuvaga on vahel ohtlikumgi kui mängida nende peadega –, vaid seepärast, et meil on propaganda vastu kaitsesüstimine tehtud. Tõsi, mida kaugemale okupatsiooniajast, seda vähesematel. Kuid vaktsineerimine on lihtne ja tõhus. Erinevalt levinud arusaamast ei ole see vastupropaganda, vaid huumor ja kriitika propaganda suhtes.

See on koht, kus tuleks rääkida Eesti sisepoliitikast ning selle suhetest mõtlejate ja ajakirjandusega. Arusaam, nagu oleks kriitika riigile kahjulik, on üsna veider. Vastupidi, kui miski ühe riigi kodanikke propaganda (ja ka välispropaganda) suhtes vastupidavamaks muudab, on see heatahtlik suhtumine kriitikasse. See aga ei ole sugugi üleliia levinud. Tänases lehes kirjutab Martin Ehala, kuidas sildistamise ja tõrjumisega kriitiline hääl vakka sunnitakse. Veider küll, aga kriitikuid marginaliseerides teevad meie endi poliitikud Kisseljovi tööd.

Urmas Sutrop, teise tänase arvamusloo autor, leiab, et Venemaa plaan luua propagandakanal peaks meie ametkondi veel läbimõeldumalt tegutsema sundima. Kui varem muretsesime venekeelse elanikkonna pärast, siis nüüd peaks tegutsema ka selle nimel, et mitte kaotada eesti keele kõnelejaid Vene propaganda mõjusfääri.

Ma ei tea, mida ametkondade all silmas peetakse, kuid see näib sarnanevat arusaamaga asutusest, kus tehakse vastupropaganda-plaane. See võib olla oluline, kuid mitte kõige olulisem. Mitte niivõrd ametkonnad ei peaks tegutsema hakkama, vaid gümnaasiumidel ja ülikoolidel peaks laskma teha seda, mida nad standardiseeritud hariduse andmise survest hoolimata on viimased paarkümmend aastat teinud: aidanud areneda kriitilisel mõtlemisel ja arusaamal, et eri arvamused pole oht, vaid kilp.

Kokkuvõtvalt, propaganda vastu ei aita vastupropaganda, vaid kaks kõva relva: kriitika ja huumor. Aga kriitikal ja huumoril on veel üks ühine omadus: et neid rakendada saaks, peab olema võimalus ühest allikast saadud infot teisega kõrvutada. Tallinna TV on naljakas, sest selle kõrval on ETV. Ajalehte Pealinn saab suhtuda kriitiliselt, sest selle kõrval on Postimees, Päevaleht ja Eesti Ekspress. Eestikeelses infoväljas elavatel inimestel on kõrvutamisvõimalus olemas. Mis puutub siinsesse venekeelsesse infovälja, siis ei ole see nii kindel. Kuid Eesti venekeelne infoväli ei vaja vastupropagandat, vaid sarnast võimalust võrdlemiseks. Kui kriitika ja huumor kusagil sünnib, siis just seal.

Arusaamal, et võit tähendab oskust mitte muutuda ise oma ründaja sarnaseks, on tõepoolest sügav sisu.