Juhtkiri: kiirlaenuriske tuleb maandada

On meeldiv tõdeda, et riik on ometi kord kiirlaenude valdkonna tõsisemalt käsile võtnud. Teema puudutab otseselt kümneid tuhandeid inimesi, aga kaudselt, läbi hoiakute ja mõjude, tegelikult kogu ühiskonda. Samas jääb küsimus, kuivõrd efektiivseks lahendused lõppeks osutuvad ning kas ka tegelikult suudetakse mingilgi määral kaitsta nõrgemaid, kes kergekäeliselt laenates elu hammasrataste vahele jäävad.

Nagu mõnes teiseski valdkonnas, nii on ka kiirlaenude puhul tegemist süsteemi loomisega olukorras, kus korratus tekkis üleöö ning meenutab nüüd hambapasta tuubi tagasi toppimist. Eelmisel kümnendil seoses tehnoloogia arenguga (interneti levik, nutitelefonid jne) plahvatuslikult levinud ärimudel – «piiks-piiks ja raha tuleb»-stiilis laenud – jõudis õigusruumi puudumise tõttu (headest tavadest rääkimata) massidesse. Laenu sai lihtsalt ja kiiresti kätte, psühholoogiline barjäär oli laenajale madalam – see kõik soosis, et laenuotsust ei kaalutud piisavalt läbi.

Praeguseks on teemaga jõutud Eestis juba üsna süvitsi tegeleda ning uuri­jad on jõudnud kiirlaenudega seotud riske välja selgitada. Kevadisel tarbijakaitseameti, Kaubandus-Tööstuskoja ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse konverentsil «10 aastat kiirlaene. Aeg otsustada» joonistus taas välja vajadus senist üsna liberaalset regulatsiooni oluliselt karmistada.

Kiirlaenude ohjeldamist pidas äsja oma esimeses pikemas intervjuus oluliseks ka värske rahandusminister Maris Lauri. Mitmel korral on seaduste muutmise vajadusest rääkinud majandusminister Urve Palo ja justiitsminister Andres Anvelt.

Valitsuse eilne otsus saata riigikogule arutamiseks reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt keelatakse kiirlaenude reklaam televisioonis ja raadios, tekitas juba eos paksu verd. Kanal 2 ja Trio LSL Raadiogrupi juhataja Urmas Oru kritiseeris septembris Postimehe arvamusküljel, et pelgalt reklaami keelamine tähendab sisuliselt probleemi kiiret silma alt ära koristamist, mis võimaldab poliitikutel valimiste eel rahvale tegusust näidata. Valus küsimus jääb samas endiselt alles.

Sellele on raske vastu vaielda ning avalikkus peaks nõudma terviklikumat lahendust. Riigikogu menetluses on juba eelnõu, millega kaob kiirlaenuandjatel võimalus omaenda inkassofirma kaudu võlgnikku täiendavalt pitsitada. Samm edasi kindlasti.

Kuid riik on siiski seni olnud palju inertsem kui mitu sammu ees olevad kavalad laenukontorid. Kiirlaenamise, nagu üldse igasuguse tarbijakäitumise puhul hoiakuid muutes tuleb läheneda korraga mitmelt suunalt. Luua senisest tõhusam järelevalve ja piirangud, et tagada krediidiasutuse sotsiaalselt vastutustundlikku suhtumist, on asja üks külg. Aga ära ei tohi unustada ka tarbija harimist.