Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop.

FOTO: Egert Kamenik

Kui seni muretsesime eelkõige selle pärast, kuidas meie vene­keelsed kaas­maalased paremini meie inforuumiga siduda, siis nüüd peame hakkama mõtlema ka sellele, kuidas mitte kaotada eesti keele kõnelejaid Vene propaganda mõjusfääri, kirjutab keeleteadlane Urmas Sutrop.

Mõne aja eest lugesime uudist, et Vene riiklik meediakanal, täisnimega Rahvusvaheline Informatsiooniagentuur Rossija Segodnja, plaanib oma esinduse avada ka Tallinnas. Nüüd on selle agentuuri plaanid saanud selgemaks. Meediaagentuur teatas äsja, et välisriikides hakatakse tegutsema brändinimega Sputnik, kuna see on nii romantiline kui ka nostalgiline ja tuntud sõna. Venemaal jäädakse tegutsema RIA Novost­i nimega.

Keskus peab end nõukogude propaganda jätkajaks. Kui parimatel aegadel suudeti eetrisse anda 300 tundi võõrkeelseid saateid päevas, siis nüüd on kavas 800 tundi raadiosaateid ööpäevas. Agentuuri juhtkond tunnistab, et nõukogudeaegsed tublid töötajad ei teadnud täpselt detaile, mis kohalikke elanikke huvitavad. Seepärast avatakse esindused kolmekümnes riigis, et uudiseid paremini lokaliseerida. Riigid on jagatud regioonidesse. Tallinna, Riia ja Vilniuse esindus kuulub endise Nõukogude Liidu regiooni.

Ilmselt on sellise jaotuse eesmärgiks ühelt poolt leida rahulolematuid lollikesi, kes nõukogude aega taga igatsevad, ja teiselt poolt näidata, et Venemaa ei tunnista Eesti, Läti ja Leedu kuulumist vabade rahvaste perre. Lähtutakse kinnismõttest, et üles on ehitatud paljurahvuseline tsivilisatsioon, mis nende arvates asub ka Venemaa ümber.

Loodetakse ajaloo tagasipööramist ja valmistada ette Baltimaade taasokupeerimist. Esindusi kutsutakse hellitavalt ingliskeelse sõnaga hub, mille üks tähendusi on huvide ja aktiivsuse keskus.

Tallinna keskusesse on plaanis värvata 20 kuni 30 eestikeelset ajakirjanikku, kes saavad end täiesti vabalt realiseerida ja on oma ajakirjanikutöös vabamad kui üheski teises Eesti toimetuses. Teleprogrammi tootmine ei ole agentuuri esialgsetes kavades. Keskus plaanib avada eestikeelse raadiokanali. Kui neile ei anta leviluba, st sagedust, siis on plaanis levitada saateid digitaalselt interneti kaudu. Lisaks plaanitakse eestikeelset online-veebiportaali, eestikeelseid multimeediarakendusi nutitelefonidele, eestikeelse sotsiaalmeedia hõlvamist, eestikeelset uudistevoogu ja pressikeskuse avamist.

Muidugi tekib küsimus, kus need paarkümmend eesti ajakirjanikku on, kes unistavad täielikust loomevabadusest ja heast sissetulekust putinlikus propagandamasinas. Kust nad leitakse?

Tallinna televisioon on selle kõrval ju täitsa süütu lambuke. Kui juba Tallinna TV on hädas sellega, et väga paljud avaliku elu tegelased neile intervjuusid anda ega nende saadetes esineda ei taha, siis kuidas ja kellega hakkavad Sputniku ajakirjanikud lugusid tegema? Eks seda näitab aeg. Ilmselt on ajakirjaniku nimi ja taotletav pressikaart siiski pigem kattevari teiste agentuuride (FSB, GRU) agentide infooperatsioonidele.

Sputniku töötajad usuvad, et paljud rahvad tunnevad end koos Venemaaga. Keskuse ideoloogia lähtub eeldusest, et inimesed on tüdinud lääne ja eelkõige USA «valedest», et inimesed otsivad usaldusväärset infokanalit. Plaanis on rääkida seda, mida teised ei räägi, edastada «kontrollitud» ja «usaldusväärset» infot ning lääne meediale alternatiivseid interpretatsioone. Usutakse, et maailm on väsinud ühekülgsest (monopolaarsest) infost. Asemele tahetakse pakkuda multipolaarset, mitmevärvilist ja multikultuurilist infot. Kõik see näitab, et Venemaa elab nõukogudeaegsete soovunelmate nostalgias. Osaliselt puudub neil reaalsustaju, aga on olemas riiklik soov ja sund maailma destabiliseerida.

Kui esialgu Rossija Segodnja Sputnik eestikeelset telekanalit avada ei plaani, siis ei tähenda see, et meid televisiooniga õõnestada ei soovita. Arvukatel vene kanalitel on digivõrkudes juba niigi eestikeelsed subtiitrid. Viimased uudised Pervõi Baltiiski kanali PBK aktiivsusest näitavad samuti, et lisaks venekeelsetele vaatajatele püütakse hõlvata ka eestikeelset vaatajat.

Alles see oli, kui PBK teatas, et nad sooviksid osta Eesti riigi tehtud saateid, et sellega suurendada oma kanali usaldusväärsust. Ja samas nende usaldusväärsete saadete vahel seda rohkem vaenulikku propagandat levitada. Eestikeelsete vaatajate vene kanalitega sidumise eesmärki täidab ka PBK kava hakata näitama vene kinoklassikat eestikeelsete subtiitritega.

Kõigest sellest ei tasu paanikasse minna, aga meie vastavad ametkonnad peavad nappide vahenditega veelgi läbimõeldumalt tegutsema asuma. Kui seni muretsesime eelkõige selle pärast, kuidas meie venekeelsed kaasmaalased paremini meie inforuumiga siduda, siis nüüd peame hakkama mõtlema ka sellele, kuidas mitte kaotada eesti keele kõnelejaid Vene propaganda mõjusfääri.

Urmas Sutrop on Eesti Keele Instituudi direktor ja Tartu Ülikooli antropoloogilise ja etno­lingvistika professor, Reformierakonna liige.