Martin Ehala: vabariigi varipõhiseadus

Martin Ehala Foto: Peeter Langovits

Varimajanduse eeskujul võiks rääkida ka varipõhiseadusest. See on põhiseadusega vastuolus olevate varjatud käitumisnormide kogum, mille järgi tegutsemine annab eeliseid teatud ühiskonnaliikmetele teiste arvel, kirjutab keeleteadlane Martin Ehala.

Varimajandus on illegaalne majandustegevus, mille eesmärk on anda selles osalejatele ebaausaid eeliseid. Varimajanduse eeskujul võiks rääkida ka varipõhiseadusest. See on põhiseadusega vastuolus olevate varjatud käitumisnormide kogum, mille järgi tegutsemine annab eeliseid teatud ühiskonnaliikmetele teiste arvel.

Varipõhiseadus lahterdab inimesed keele, nahavärvi, päritolu, poliitiliste ja seksuaalsete eelistuste, soo, vanuse, varandusliku või muu tunnuse alusel sortidesse ja õigustab inimestevahelist ebavõrdsust. Tema osakaal ühiskonnaasjade otsustamisel sõltub ühiskondlikust suhtluskultuurist: mida normaalsemaks peetakse poliitiliste vastaste või ühiskonna allrühmade sildistamist ja mida räigemate väljenditega seda tehakse, seda suurem on varipõhiseaduse võim.

Varipõhiseadus on olemas igas ühiskonnas. Seda kirjutab rahvas ise, see on tõeline vox populi. Kuid varipõhiseaduse ulatus eri ühiskondades erineb. Võtmeküsimuseks on see, kas ühiskondlik-poliitiline eliit võtab räigesõnalise suhtluskultuuri omaks või astub sellele avalikult vastu.

Eestis on minu hinnangul viimase kümne aasta jooksul varipõhiseaduse osakaal oluliselt kasvanud. Talutavuse piirid selles osas, millist sõnakasutust avalikkuses lubatavaks pidada, on oluliselt lõdvenenud. Eriti halb on see, et sildistav poliitiline suhtluskultuur on omaks võetud Eesti ühiskonna kõige kõrgemal tasemel: teisi halvustavaid väljendeid on kasutanud nii peaministrid kui ka professorid ning paljud ülejäänud, kes sinna vahele jäävad.

Ilmselt on sellesse oma tugeva panuse andnud anonüümse kommentaariumi muutumine peavoolumeedia osaks. Paraku ei muutu tugevalt halvustavate sõnade tähendus sellest pehmemaks, kui neid sagedamini kasutatakse. Vastupidi, räigete sõnade tungimine avalikku mõttevahetusse muudab sildistamise tugevamaks.

Toon ainult ühe näite. Sõna «tõbras» on avalikult kasutanud kaks nimekat ühiskonnategelast kahe isiku suhtes, kellest üks on kohtus süüdi mõistetud ja teisele on keelatud Eestisse sissesõit. Sügavalt halvustava tähendusega sõna kasutamine on taunitav isegi kurjategija kohta, rääkimata poliitilisest vastasest. Samas annab ühiskondliku positsiooniga inimeste eeskuju voli kõigile teistele sama sõna kasutamiseks oma vastaste sildistamiseks, kui need millegi poolest sarnanevad algsete ohvritega. Ja mida rohkem seda sõna kasutatakse, seda suuremaks kasvab tema halvustav jõud.

Protsessi süvendab see, et Eestis ei ole sõimajal ja sildistajal erilist riski kaotada oma autoriteeti, halvimal juhul võib ilma jääda vaid ametikohast. Meie ühiskondlikus suhtluspraktikas puudub ühine ettekujutus lubatava väljenduse piiridest, mis ohjeldaks materdajaid ja tagaks aruteluruumi eneseregulatsiooni. Pigem tundub olevat normiks, et mida vängem sõnakasutus, seda suurem tähelepanu ja populaarsus saab osaks ärapanijale.

Kui väljendid «Kommarid ahju!», «Trubetsky ne proidjot!», «Punaprofessorid!», «Moraalsed värdjad!», «Geneetilised kommunistid!», «Ära kaaguta!», «Kommar-koerajuht!», «Tartu kaabakas!» oleks anonüümsed netikarjatused, võiks neid ehk ignoreerida, paraku on neid kasutanud nimekad inimesed enda nimel teiste ühiskondlikus arutelus osalejate kohta. See ei ole lihtsalt värvikas ütlemine, see on soov vastast madaldada ja tema autoriteeti õõnes­tada.

Kõige äärmuslikumalt avaldub see protsess Savisaare tasalülitamises. Tema mõnitamine on nii üldine, et seda võib võrrelda koolikiusamisega. Rahvaasemik väänab ta nime kõikvõimalikes variantides, riivates ta isiku puutumatust sümboolsel tasandil. Ajakirjanik torkab talle mikrofoniga näkku ega pea vajalikuks vabandada, ning meediakanal laseb lõigu eetrisse, justkui teistele võimalikele kiusajatele julgustuseks.

Selle tagajärjel on täiesti normaalsed inimesed hakanud uskuma, et Savisaar ongi paaria, kelle suhtes on kõik lubatud. Teda võib materdada, kartmata avalikkuse hukkamõistu. Tema kulul on kerge populaarsust võita ja isegi riskivabalt teenida: pane ta nimi plakatile koos koleda lõustaga ja piletid ostetakse ära kolm kuud ette.

Paraku ei nõua Savisaare materdamine ei kodanikujulgust ega sotsiaalset närvi. Küll aga riskib igaüks, kes püüab teda kaitsta, tõsiselt oma mainega – meenutagem kasvõi nõiajahti Trubetsky vastu.

Ma ei väida, et Savisaart või keda tahes teist ühiskonnategelast ei tohi kritiseerida. Probleem on selles, et me peame loomulikuks, et seda võib teha inimväärikust alandaval viisil.

Varipõhiseadus ei puuduta mitte üksnes inimeste ebavõrdset kohtlemist, see on ka vahend ühiskondliku diskussiooni väljasuretamisel. Mitte et Eestis poleks võimalik avalikult oma arvamust väljendada. Sõnavabadus ei ole Eestis kuhugi kadunud, interneti levikuga pigem kordades avardunud. Suretamise all pean ma silmas sildistamise kasutamist vaba mõttevahetuse tasalülitamiseks.

Nii on meil suur osa poliitilisi valikuid tugevalt halvustatud seose kaudu kommunismi, natsismi või Venemaaga. Näiteks igaüht, kes pooldab ühiskondliku rikkuse suuremat ümberjaotamist, võib sildistada kommunistiks, kes julgeb kahelda kooseluseaduses või vene kooli eesti keele reformi mõttekuses, võib sildistada vene mõjuagendiks, kes räägib immigratsiooni ohtudest, võib kutsuda natsiks. Taas, küsimus ei ole ühe või teise poliitilise valiku õigsuses. Küsimus on selles, et isiku halvustamist peetakse meil ühiskondliku mõttevahetuse loomulikuks osaks.

Viimase kümne aastaga on varipõhiseaduse jõud kasvanud, selle põhimõtted selgemalt ja valjemalt väljendatud, selle kuulutajad julgemad kui kunagi varem. Meil on järjest selgem kodanike sordisüsteem ja järjest valjuhäälsemad ja avalikumad halvustamistavad.

Ebavõrdsuse kultiveerimine nõrgendab ühiskonda juba iseenesest, kuid lisaks on selle tagajärjel Eesti ühiskondlik mõte muutumas iseenda pantvangiks. Meil ei ole võimalik konstruktiivselt arutada ühiskonna arengu küsimusi, kartmata sattuda sildistamise ohvriks, saada liigitatud alama sordi tegelaseks ning kaotada seeläbi oma ühiskondlikku mõju.

Ka parteid on sama süsteemi ohvrid, süsteemi ohvrid, mille loomises nad ise on aktiivselt osalenud. Varipõhiseadus on muutumas nendestki tugevamaks, ähvardades populaarsuse kaotusega iga erakonda, kes mõnele tundlikule teemale avameelselt otsustab läheneda.

Seeläbi on Eesti poliitika muutunud nii jäigaks, et ei suuda kurssi muuta isegi selleks, et vigu parandada või reageerida muutunud olukorrale maailmamajanduses ja rahvusvahelistes suhetes. Ma ei usu, et parteide poliittehnoloogid ei näe selle moraalse madaldumise võimalikke katastroofilisi tagajärgi, kuid ma ei tea, kas neil jätkub vastutustunnet luua parteiülene liit varipõhiseadusega võitlemiseks.

Võib-olla on mu vaatenurk liiga pessimistlik. Kuid ma kardan, et varipõhiseaduse jõud võib kasvada nii suureks, et ühel hetkel hukutab see Eesti riigi ja ühiskonna. Barack Obama Tallinna kõnest noppisime rehepaplikult välja julgeolekugarantiisid, kõne ideoloogiline sõnum jäi peaaegu tähelepanuta: «Väärikus võidab, sest kõik inimesed on sündinud võrdsena, neil on vaba tahe ja võõrandamatud õigused. Nii kukub lõpuks läbi igasugune riigivõim või valitsuskord, mis neid õigusi eita­da üritab, ning riigid, kus neid väärtusi au sees hoitakse, muutuvad aina tugevamaks.»

Valgustusajast alates on ideed inimeste võrdsusest, inimõigustest ja vabast eneseväljendusest juhtinud ühiskondi nende täiustumise teel. Need põhimõtted on kirjas ka Eesti Vabariigi põhiseaduses. Need on põhimõtted, mille kaitsel seisab NATO, ka siin, Eestis. Aga kui me need ise jalge alla tallame, siis ei ole NATO-l siin Eestis midagi kaitsta.


3 mõtet

•    Varipõhiseadus ei puuduta mitte üksnes inimeste ebavõrdset kohtlemist, see on ka vahend ühiskondliku diskussiooni väljasuretamisel.

•    Eesti ühiskondlik mõte on muutumas iseenda pantvangiks. Meil ei ole võimalik konstruktiivselt arutada ühiskonna arengu küsimusi, kartmata sattuda sildistamise ohvriks, saada liigitatud alama sordi tegelaseks ning kaotada seeläbi oma ühiskondlikku mõju.

•    Ka parteid on sama süsteemi ohvrid. Seeläbi on Eesti poliitika muutunud nii jäigaks, et ei suuda kurssi muuta isegi selleks, et vigu parandada või reageerida muutunud olukorrale maailmamajanduses ja rahvusvahelistes suhetes.