Andres Anvelt saates Radar

FOTO: Kanal 2

Ma ei saa kuidagi nõustuda siseministriga, kes olukorras, kus politsei read on hõredad ja ressurss piiratud, on mõista andnud, et riigil pole siin midagi teha. Hoopis vastupidi, riik ja juhtivad poliitikud saavad väga palju ära teha, sest just meie seame riiklikud prioriteedid.

Kokkuvõttes sõltub prioriteetide seadmine valimispäeval tehtavatest poliitilistest valikutest ning sotsiaaldemokraadid soovivad siseturvalisuse tõsta valimiste üheks võtmeteemaks.

Siseturvalisus, nagu ka riigikaitse, on riigi toimimise üks alustalasid. Alafinantseeritud politsei toob lõppude lõpuks kaasa otsese mõju meie kõigi rahakotile, sest pelgalt maksude maksmise kõrval peame hakkama tegema märksa suuremaid väljaminekuid tavapärase isikliku turvalisuse tagamiseks, suureneb korruptsioonioht ning varjatud kuritegevus.

Siseturvalisus algab usaldusest politsei vastu. See algab kindlusest, et politsei on inimestele lähedal ning on vajadusel lihtsalt ja kiirelt kättesaadav. Usaldusele annab kaalu veendumus, et politsei aitab kuritegusid ennetada ning tuleb kohale isegi siis, kui eksisteerib ka vaid oht, et midagi võib juhtuda. Sisuliselt tähendab see inimlähedase piirkonnakonstaabli teenuse taastamist. Politsei töö peab olema ümber korraldatud nii, et ta oleks oma menetlustes kiire ning tegevustes arusaadavad igaühele – olgu tegu kannatanu, tunnistaja või kahtlustatavaga. Politsei peab mitte ainult näima, vaid olema ka sisuliselt motiveeritud kodanikku abistama, seda ka oma igapäevases suhtluses. See annab abiotsijale enesekindluse. Avalikkusele antud sõnum, et me ei saa sind aidata, sest peame enda ellujäämise eest võitlema, on täna murettekitavalt aus, kuid inimeste suhtes ebaõiglane ja lootusetust süstiv. Sellise jutu peale jäävad kuriteod registreerimata ning statistika muutub veelgi petlikumaks.

Siinkohal esitan selge nägemuse, kuidas olukorda parandada ning siseturvalisus koomalähedasest olukorrast välja tuua. Esiteks vajab politsei koos prokuratuuriga uueks valitsusperioodiks ehk järgmiseks neljaks aastaks väga selgelt riigieelarvelist investeeringute programmi koos saavutatavate eesmärkidega. Tänaseks on nii politsei kui ka prokuratuur oma sisemiste koondamiste, inimeste lahkumisega  ja ümberkorraldustega jõudnud viimse hapnikuvaru kasutamiseni. Vaakumis hingamist nõuda on võimatu, ainus pääsetee on õhku juurde anda.

Alustada tuleb süsteemis töötavast inimesest: sisejulgeolekuvaldkonna miinimumpalk peab olema seotud Eesti keskmise palgaga, vastasel juhul pole meil süsteemi sisenejad, on vaid lahkujad. Tuntava ehk vähemalt 12-protsendilise palgatõusuga jõuame sisuliselt masueelse palganumbrini, võttes arvesse tarbijahinnaindeksi muutusi nende aastate jooksul. Politsei homne palgapoliitika ei saa olla enam politsei enda asi, seda peab vedama ministeerium – just nii nagu oleme kohtureformi viimase etapi elluviimise järel võtnud justiitsministeeriumis järgmiseks eesmärgiks prokuratuuri palgareformi. Oluline on, et kõigi menetlusorganite palgareformid käiksid sünkroonis, vastasel juhul tekitame taas menetlus- ja motivatsiooni ummikuid.

Poliitilist otsust vajab teinegi lisaressursi koht. Selleks on kahe teineteist dubleeriva tasandi ehk siseministeeriumi vastavate üksuste ning politsei- ja piirivalveameti tasandi liitmine. Nii nagu Vanglate Ametist on saanud justiitsministeeriumi asekantsleri juhitav osakond tuleb ka politsei- ja piirivalveamet viia ministeeriumi osakonnaks. Sellega suureneb poliitiline vastutus politseiga seotud arenguotsuste tegemisel, sisejulgeoleku poliitika kujundamisel ja elluviimisel.

Teiseks, rääkides politseijõu sisemisest ressursist, siis vajab ka menetluste korraldus viivitamatut reformi. See aga pole politsei ja prokuratuuri teha, seegi hoob on seadusandja ja ministeeriumite käes. Justiitsministeerium on vastavate tegevustega juba alustanud. Järgmisest aastast alustame kriminaalmenetluse revisjoniga. Vastuvõetamatu on, et niigi kalli menetluse käigus tegevusi dubleeritakse. Aga praegu see just nii on: me kuulame inimese põhjalikult ja bürokraatlikult üle menetluse alguses, käigus ja kohtus. Igal pool üks ja see sama. Kuid see kõik kulutab inimtunde, raha ja võtab võimaluse tegeleda uute kuritegude sisulise menetlemisega. Olen sellele varemgi tähelepanu juhtinud, meie menetlus on kui üks vildakas maja nõukogudeaegse vundamendi, saksa seinte ja ameerikaliku võistleva kohtupidamise katusega.

Kolmandaks tuleb paralleelselt uue menetluse väljatöötamisega tegeleda menetluse maksimaalse digitaliseerimisega – digitoimiku käivitamine ning inimeste koolitus ja ümberõpe organisatsioonide sees. Lisaks menetluskiirusele ja -mugavusele saavad menetlusosalised, sealhulgas kannatanud võimaluse saada menetluse seisu osas jooksvalt infot, pidades silmas muidugi uurimistaktikalisi piiranguid. Need on kümned tuhanded kokku hoitud menetlustunnid, mida saab efektiivselt kasutada teiste kuritegude avastamiseks. Erinevate menetlusasutuste nagu politsei, prokuratuuri ja kohtute vahel peavad dokumendid liikuma juhtmeid pidi, mitte kondijõul ning igal dokumendil peab olema menetluse jaoks sisuline tähtsus. Toimikuid ja uurimise edukust ei mõõdeta mitte kilodega, vaid saavutatud eesmärkide järgi.

Need meetmed – tuntav palgatõus, dubleerivate otsustasandite kaotamine, dubleerivate tegevuste kaotamine menetluses ning menetluse digitaliseerimine – peavad olema saavutatud ja töötama maksimaalvõimsusel alates 2018. aastast. Sellele peab eelnema juba käivitatud kriminaalmenetluse revisjon ja digitoimiku rakendamise ettevalmistus, paralleelselt kriminaalmenetluse ümberkorraldusega seonduv ümberõpe ja töövoogude lihtsustamine. 2016. aastaks peame oleme jõudnud astmelise palgatõusuni, mis edaspidi kasvab koos keskmise palga kasvuga riigis. 2017. aastaks peavad sisulised menetluslikud valikud tehtud olema ning saavutatud võimekus digitaalsele menetlusele üleminekuks. Siis saab algata poliitiline protsess nende jõustamiseks. See aga, et uues menetluses saaksid kaasa lüüa oma ala professionaalid ja spetsialistid eeldab, et palgapoliitilised otsused tehtaks sisuliselt uue võimuliidu moodustamisel. Ilma selleta ähvardab meid tõsine tagasilöök kogu 24 iseseisvusaasta sisejulgeolekualases ülesehitustöös.