Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk.

FOTO: Toomas Huik.

Kirillitsas kirjutatud Eesti kohanimi ei ole ametlik kohanimi, sest eesti keelt kirjutatakse ladina tähestikus. Mida veel kohanimede kirjutamisel silmas pidada, seletab keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk.

Nõukogude ajast pärit nn kakskeelsetest tänavanimesiltidest on viimastel nädalatel ajakirjanduses juttu olnud. Päris kakskeelsed oleksid need juhul, kui sildil oleks kohanimi nii eesti keeles kui ka vene keeles, kirillitsas kirjutatud eesti nimi pole aga venekeelne nimi. 2014. aastaks on pea kõik vanad sildid ja kohanimeviidad uute, ainult eestikeelsete vastu vahetatud, jäänud on vaid mõned üksikud, mille kohta keeleinspektsioon saab eriti rohkelt teateid suvel, kui matkajad, orienteerujad, turistid või tervisesportlased neid Eestimaa eri paigus märkavad ning sellest inspektsioonile kui järelevalveasutusele teada annavad.

Varasematel aastatel tegime kohanimeseaduse nõuete täitmiseks ettekirjutusi, praegu saadame omavalitsusele vaid märgukirja ettepanekuga sildid seadustega kooskõlla viia. Siiani on kõik meie ettepanekud täidetud.

Tänavanimesiltidelt hakati kirillitsas nimekujusid eemaldama kodanikualgatuse korras kohe pärast Eesti taasiseseisvumist, õigupoolest juba 1989. aastal. Alguses lähtuti 1989. aastal vastu võetud ENSV keeleseadusest, mis sätestas, et Eesti NSV kohanimed on eestikeelsed ja igal Eesti NSV kohal on üksainus ametlik nimi. 1996. aastal võeti vastu kohanimeseadus, mis sätestas, et Eesti kohanimed on eestikeelsed. 2004. aastal kohanimeseadust mõnevõrra muudeti, kuid kohanimede eestikeelsuse nõue on jäänud sisuliselt samaks.

Võib küsida, miks seadus lubab avalikule teabele lisada tõlkeid, kuid kohanimedele mitte. Vastus on pealtnäha lihtne – avaliku teabe keelt ja kohanimede keelt reguleerivad eri seadused, kuid seejuures näitab see ka kohanimede olemuslikku erinevust muust avalikust teabest.

Keeleseaduse § 16 lg 1 kohaselt on avalik teave eestikeelne,

lg 2 kohaselt võib sellele lisada tõlke, kusjuures eestikeelne tekst peab olema esikohal ega tohi olla halvemini vaadeldav kui võõrkeelne tekst. Kohanimede kohta ütleb aga keeleseaduse § 20 lg 1 väga lakooniliselt: kohanime kirjutamisel lähtutakse kohanimeseaduses sätestatust. Kohanime puhul ei ole tegemist avaliku teabega ning nende tõlkimine keeleseaduse § 16 lg 2 kohaselt ei tule kõne alla. Mõelgem, mis saaks Vabaduse väljakust, Tornimäe tänavast, Kiviõlist või Emajõest vene, soome või inglise keeles?

Kohanimeseaduse § 9 lg 1 kohaselt on Eesti kohanimed eestikeelsed, seaduse § 10 lg 1 kohaselt dokumenteeritakse need eesti-ladina tähestikus. Meil ei ole üldjuhul ametlikke võõrkeelseid kohanimesid, on üks erand, mida selgitan hiljem. Ajalooliselt on neid loomulikult olnud. Nii on Tartu olnud Юрьев, Tallinn Reval, Narva-Jõesuu Усть-Нарва, Rakvere Wesenberg jne.

Kõik ametlikud kohanimed on kantud kohanimeregistrisse, seaduse § 14 lg 1 määrab valdkonnad, kus tuleb kasutada ametlikku kohanime: teabevaldajate andmekogude pidamisel ja dokumentides, postiteenuste osutamisel, teabelevis, avalikul sildil, viidal ja kuulutuses; teatme- ja õppekirjanduses, maakaardil ning aadressiandmetes.

Kui seadusandja oleks pidanud võimalikuks kohanimedele kirillitsas nimekuju lisamist, oleks see otsesõnu ka seadusesse sisse kirjutatud, nagu seda on tehtud avaliku teabe puhul keeleseaduses. Kirillitsas kirjutatud eesti kohanimi ei ole ametlik kohanimi, sest eesti keelt kirjutatakse ladina tähestikus.

Samuti võib küsida, kas siis ajalooõpikus ei tohigi kastutada Tartu kunagist nime Jurjev, see pole ju ametlik. Loomulikult võib, mõned tartlased võivad ju ka omavahelises vestluses Tartut Jurjeviks kutsuda, seda ei saa neile keelata. Kuid avalikkusele suunatud teabes ei tohi mitteametliku kohanime kasutamine olla eksitav. Kui keegi peaks ametlikus tekstis väitma, et PRIA asub Jurjevis, siis eksib ta seaduse vastu. Venekeelses ajalooõpikus tuleb praegune Tartu nimekuju kirjutada nii, nagu seda nõuab haridus- ja teadusministri kinnitatud tähetabel (Tartu = Тарту), ajaloolise linnanimena võib loomulikult seal olla ka Юрьев.

Kohanimeseadus reguleerib kohanimede määramist ja kasutamist eestikeelses teabelevis, eestikeelsetel kaartidel, eestikeelses teatme- ja õppekirjanduses jne. See tuleneb sellest, et Eesti riigikeel on eesti keel, kõik teised keeled, sh vene keel, on võõrkeeled. Seetõttu ei saa kohanimeseadus nõuda Eesti kohanimede kirjutamist ladina tähestikus venekeelsetel maakaartidel, teabelevis või õppekirjanduses, mida Eesti territooriumil või mujal maailmas võidakse välja anda ja levitada.

Küll aga annab kohanimeseaduse alusel antud haridusministri määrus ümberkirjutusreeglid selle kohta, kuidas eesti kohanimesid vene tähestikus kirjutada. Aga seda mitte selleks, et neid tänavasiltidel ja viitadel kirjutada, vaid muudes valdkondades, kus seadus ei nõua ametliku eestikeelse kohanime kasutamist.

Oleme Eesti taasiseseisvumisest alates vaielnud mõne venekeelse väljaandega selle üle, kas Eestis ilmuvas venekeelses ajalehes tuleks kirjutada Таллинн või Таллин. Eestis ollakse seisukohal, et kirjutada tuleb kahe n-iga, kuid Boriss Jeltsini 1995. aasta ukaas kohanimede kirjutamise kohta annab Таллин ühe n-iga.

Kohanimede kirjutamine teistes keeltes ja teistes tähestikes lepitakse kokku riikidevaheliste lepingutega või ÜRO tasandil, Eesti on ka Venemaale teinud ettepaneku, et Tallinn peaks kirillitsas olema kahe n-iga. Venemaal toimuvat me mõjutada ei saa, küll aga kohtusin ma aastate eest ühe Eestis ilmunud venekeelse lehe toimetajaga ning tegin talle ettepaneku kirjutada Eesti pealinna nimi selliselt, nagu seda nõuavad haridusministri kinnitatud ümberkirjutusreeglid: Tallinn = Таллинн.

Kohanimeseadus lubab eestikeelse kohanime kõrval kasutada ka rööpnime, mis võib olla võõrkeelne. Kohanimeseaduse § 11 lg 2 sätestab, et nimeobjektil, mis ei ole haldusüksus ega aadressikoht ruumiandmete seaduse tähenduses, näiteks tee, tänav, väljak, väikekoht, võib olla kaks ametlikku nime, millest üks on põhi- ja teine rööpnimi.

Võõrkeelse rööpnime võib seaduse § 11 lõike 3 kohaselt määrata aja- ja kultuuriloolistel põhjustel.

§ 11 lg 4 p 1 ütleb, et kui nimeobjekt paikneb sellise asula territooriumil, mille elanike enamik oli 1939. aasta 27. septembri seisuga eestikeelne, määratakse põhinimeks eestikeelne nimi (siin võib rööpnimi olla võõrkeelne); lg 4 p 2 aga sätestab, et kui nimeobjekt paikneb sellise asula territooriumil, mille elanike enamik oli 1939. aasta 27. septembri seisuga muukeelne, määratakse põhinimeks võõrkeelne nimi.

Võõrkeelsed on näiteks Läänemaal rannarootsi külade rootsikeelsed rööpnimed. Nii on Tuksi külal ametlik rööpnimi Bergsby, mis on kantud kohanimeregistrisse ning mille võib ka avalikule sildile kanda. Seetõttu võibki seal kohata «päris» kakskeelseid silte ja need on täiesti seaduslikud.

Sarnaselt eelmainituga võiksid võõrkeelsed rööpnimed tulla kõne alla vene vanausuliste ajaloolisel asualal Alajõe, Kasepää, Peipsiääre ja Piirissaare vallas. Nii võiks Kasepää külal olla venekeelne rööpnimi Kazepil, Alajõel Olešnitsõ, Tihedal Tihhotka jne.

Siseministeeriumi kohanimenõukogu soovitas juba 1998. aastal kakskeelsete kohanimede kasutamist Peipsi-äärsetes külades. 2010. aastal kohtus kohanimenõukogu Peipsi-äärsete valdadega, kohtumisel tutvustati algupäraste nimede kasutamise võimalusi. Sealsed omavalitsused pole seni sellest huvitatud olnud.

Kohanimede eestikeelsuse nõue on kehtinud juba 25 aastat, kohanimeseaduses nimetatud valdkondades tuleb kasutada ametlikku kohanime, mis on eestikeelne. Tänavasildid, kohanimega suunaviidad (nt Sõpruse puiestee, Tallinn 45 km, Emajõgi, Abja-Paluoja), bussipeatuste sildid ja teised kohanimetähised peavad olema eestikeelsed.

Kui tegemist pole kohanimesildiga, vaid kohanime sisaldava teabega, võib seal olla nimekuju ka kirillitsas. Majal peab olema eestikeelne nimesilt «Ehitajate tee», aga kui seal tegutseb ka korteriühistu, siis ühistu sildile «Korteriühistu Ehitajate tee 78» võib keeleseaduse § 16 lg 2 alusel lisada venekeelse tõlke «Квартирное товарищество Эхитаяте теэ 78», sest seal on tänavanimi ühistu nime osa.

Võõrkeelsed kohanimed on aga lubatud vähemuskeelsete ajalooliste nimekujude säilitamise huvides. Seda on Eesti kinnitanud ka oma neljandas aruandes Euroopa Nõukogule vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni täitmise kohta. Kuid see, nagu aruandes märgitakse, on kohaliku omavalitsuse, mitte riigi pädevuses. Lisaks sedastab aruanne, et Põhja- ja Kirde-Eesti linnades puuduvad sümboolse väärtusega ajaloolised vene nimed ning nende normatiivne loomine ja kasutuselevõtt oleksid eksitavad.